„Röövimine päise päeva ajal. Ajaloo vähim laenutushüvitis raamatukogude aastal“

LEA LARIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selliselt pealkirjastas autorihüvitusfond oma pressiteate ja põhjust on selleks küllaga. Nimelt eraldas kultuuriministeerium laenutushüvitisteks läbi ajaloo kõige väiksema summa – 124 671 eurot, millest pealekauba tagastatakse tulumaksuna riigile 23 000 eurot.

Laenutushüvitist on riik kohustatud autoritele maksma õiguse eest laenutada raamatukogudest raamatuid ilma nende loata. Autoriõiguse seaduse kohaselt ei saa autorid lubada ega keelata oma teoste laenutamist ega leppida kokku laenutamise tingimustes. Seega sõltub kirjanike elatusallikas osalt riigi suvast: selge ju, et raamatu laenutamise võimalus kahandab raamatu võimalikku müüki.

Kuidas siis saab olla nii, et kultuuri­ministeerium otsustab autoritele laenutushüvitiseks vähem raha anda? Ministeeriumi esindaja on kahanemist põhjendanud asjaoluga, et eelmisel aastal määrati erandina koroonakriisi tõttu hüvitiseks rohkem raha. Kuid sellest hoolimata on sel aastal tegu läbi ajaloo kõike väiksema eraldisega. Siin on palju vastamata küsimusi. Mille alusel laenutushüviste summa üldse määratakse või kujuneb? Kas lihtsalt meetodil „see, mis eelarves üle jääb“? Kui arvestamise aluseks oleks reegel või meetod, peaks summa suuruses olema mingigi loogika, mitte lihtsalt tuim teade, et „kultuuriministeerium on eraldanud ajaloo kõige väiksema summa“.

Seesugune suvalisus näitab ebameeldivat kalki üleolekut loojate suhtes, kes peavad ebakindluses kerjuse moodi almust ootama – kui palju siis sel korral suvatsetakse hüvitist maksta. Iga-aastane ebamäärasus ei võimalda autoritel – kirjanikel, tõlkijatel ja illustraatoritel –, kuigivõrd oma elu planeerida. Iial ei tea ju ette, kui palju arvele laekub. Mille eest seekord arved tasuda?

Süsteem on arusaamatu ka selle poolest, kuidas konkreetselt autoritele tasu arvestatakse. Näiteks Mart Sandril on 1818 laenutust, hüvitis 126 eurot, ja Mart Juurel 1615 laenutust, hüvitis 125 eurot. Neist esimene saab kahesaja enama laenutuskorra eest ühe euro võrra rikkamaks. Samal ajal Lauri Räpil on 1404 laenutust ja hüvitis 154 eurot, tema saab neist mõlemast rohkem.

Autorihüvitusfond ütleb küll, et „iga konkreetse autori hüvitis arvutati välja tema teoste laenutuste arvu, autorluse kategooria kordajate, kaasautorite arvu ja illustratsioonide mahu kordajate põhjal,“ aga andke andeks, sellest ei saa ka parima tahtmise korral midagi aru. Selge on see, et laenutushüvitised on häbiväärselt nirud. Võrdluseks maksab Soome riik laenutushüvitiseks 14 miljonit eurot. Millest elab Eesti kirjanik, kui tema elutöö eest kujuneb „hüvitisühiku täismaksumuseks originaalkeelse teose originaalteksti autorite kategoorias 0,1348 eurot“?

Elukallidus aga tõuseb. Ning iroonia tipuna on riiklik raamatukogude teema-aasta. Absurdi leiab süsteemist veel. Miks peaks autor oma soovi laenutushüvitist saada pidevalt uuendama (või muidu ei saa sentigi)? Selline mangumispõhisus tundub nagu natuke sellise võttena, et ehk pole kõik pidevast uuendamisvajadusest teadlikud või ehk keegi unustab, ja jee, saabki maksmata jätta.

Vähim, mida riiklikul raamatukogude aastal tuleks teha, on muuta süsteem läbipaistvaks ja arusaadavaks, alates sellest, mille alusel laenutus­hüvitiseks raha eraldatakse, nii et oleks ette teada tuleva aasta kogusumma, kuni selleni, kuidas autorile hüvitist arvestatakse. Süsteem peaks olema õiglane, selge ja lihtne, kuna laenutuste arv on digitaalselt täpselt loendatav. Iga laenutuskorra eest peaks olema määratud kindel taks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht