Puhkuse puuslik

KARIN PAULUS

Koolivaheaeg on üks issanda vits. Siis kulmineerub surve midagi teha ja kuhugi minna. Nimelt peab millegi­pärast puhkusel olles tingimata vahetama asukohta, minema kas või maale, olema liikumises, tegema vähemalt remonti või aiatöid.

18. X õhtune „Aktuaalne kaamera“ näitaski püüdlikke lapsevanemaid, kes korralike inimestena on puhkamist programmiliselt võtnud ja läinud toruküllasematesse spaadesse. Kuressaare, Pärnu, Narva-Jõesuu, siit me tuleme! Teised tublid on välja otsinud kõikvõimalikud linnalaagrid, kus otsitakse kummitusi, voolitakse midagi savist, tantsitakse või väisatakse muuseume. Varem käis kõik see mees muidugi välismaal. Piiri taha kippumine on omandanud pea et patoloogilise mõõtme ja kõrvaltoimete kiuste ollakse nõus osalema vaktsiinide katsetustes, nõutakse otselende viiruskolletesse. Objektiivses mõttes ei jää tavaturist ju millestki ilma, sest aega veedetakse täpselt samamoodi nagu kodumaal: ujutakse või suusatatakse, süüakse ja juuakse, käiakse poes, harvem looduses. Kuid ilmselt on staatust solvav tarbimispaast nii raske, et kopra saba hakatakse kalana tõlgendama.

Kuid kas ei võiks just paiksust veidi kelmikamalt mõeldes õilsamaks pidada? Näiteks Mesopotaamia ja Egiptuse tsivilisatsioon hakkasid edenema siis, kui küttide-korilaste või rändkarjakasvatajate kombel enam ringi ei traavitud. Paiksus sundis nutikamalt maad ja muid ressursse kasutama, edenesid matemaatika, füüsika, astronoomia jm teadusvaldkonnad, tekkis sügavam huvi maailma ning iseenda mõtestamise vastu. Sunnitus teeb oiukaks. Vaadakem kas või koroonaaja muusikavideoid: pistad pea aknast välja ja laulad või filmid ennast ja pruuti mööda teed tatsamas. Üliõpilasi vaadates tekkis sel sügisel küll tunne, et tänu paljude kiusatuste kadumisele (raha napib, saab õppida) oli keskendumisraskusi vähem ega olnud enam tunnet, et loengutes tähele­panu köitmiseks tuleb kostüüme vahetada.

Muidugi on ka inimesi, kelle elu edeneb kenasti. Käisime eelmisel nädalal puitarhitektuuri žüriiga vaatamas Raplamaal Maidla mõisahäärberi juures asuvat loodusvillat (arhitekt Mari Hunt, 2020). Villa on sisu poolest kämpingumaja: instagrammilikult fotogeeniline astmestikuga majake, kust avaneb suurepärane vaade soisele maastikule. Kuigi ööbimine maksab ligi 300 eurot, pole vaba päeva võimalik kalendrist ühe ropsuga leidagi. Pipedrive’i, Transferwise’i ja Skype’i moodi mängunurkadega eksklusiivbüroodes töötavale IT- ja idurahvale mõeldud luksusonne on Põhjamaades muidugi veel – seal saab hügieeniliselt ja hedonistlikult metsikust kogeda.

Selline elamusturism on üldse järjest arenev ala ja retki, kus laternatega endistes vanglates ja mujal ringi luusitakse, porikuul jätkub. Mõni on päris maitsetu: „Klooga koonduslaager – põrgu maapeal!“, „Maardu – 90ndate mõrvapealinn!“, „Sõjatehas ja Sitsi litsid“.

Omaviisi väärtuspõhist kooli­vaheaja ajaveetmist pakuvad ka demonstratsioonid. Pühapäeval olime gümna­sistiga abieluvõrdsust nõudval heameele­avaldusel, reedel on preilil plaanis kliimastreik. Isamaaline meele­lahutus on näiteks Margus Paju stiilse põneviku „O2“ vaatamine, kus tegevustikus puuduvad kodumaiste filmide leitmotiivid letargia ja häbiväärsus.

Ometi võiks tegusa tarbimise kõrvale jääda eluõigus ka molutamisele, lesimisele, lugemisele, joonistamisele, ühismeedias ringivahtimisele ja välisõhus sõpradega mõnulemisele, üleüldse mitte nii kasulik olemisele. Ja teisalt, kui sul on töö, mida armastad ja mis ongi sinu identiteet, siis ei pea tingimata inimest sundkorras puhkekodusse panema. Puhkus ei pea muutuma fetišiks, puuslikuks, mida nürimeelselt austada. Liigne nõudlikkus tekitab stressi, komplekse, ei lase kulgeda omasoodu, omatahtsi, leida midagi stambivaba.

Vastandumise asemel võib hea tahtmise juures siduda taoismi moodi isiklikke otsinguid, mööda kiira-käära radasid vaimses liikumises olekut ka realistliku aktiivpuhkusega. Eks ole tubli puhkajagi eesmärk õnnelikum elu, sisemine rahu ja harmoonia.