Põhiseaduse koerad

Ka poliitikute kombel targemate nõuandeid eirata on oma mihklipäev.

KAAREL TARAND

Kange Kalevi poegadel oli kolm koera: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene. Õigupoolest olid vägevad murdjad kõik kolm. Kolm on maagiline arv nii meie rahvausundis kui ka terves kristlikus ilmaruumis. Pole ime, et võimude lahususe printsiip tähistab kolmikjaotust seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel. 1992. aastal kirjutati Eesti põhiseadusesse kolm tähtsat isikustatud ametikohta ehk institutsiooni. Põhiseaduse V peatükk sätestab presidendi, XI riigikontrolöri ja XII õiguskantsleri ametikoha. Kõiki neid saab ametisse tagasi valida/nimetada. Presidendiga on see juhtunud kahel (Lennart Meri, Toomas Hendrik Ilves), riigikontrolöriga ühel (Mihkel Oviir) korral, õiguskantslerit ei ole kordagi teiseks ametiajaks kohale jäetud.

Kõik nende ametite pidajad on üsna vapralt täitnud oma põhiülesannet seadusandliku ja täitevvõimu ehk parlamendi ja valitsuse aitamisel, nõustamisel, kontrollimisel – haugutud on hästi. Parteide kaudu mehitatud riigikogu ja valitsus oleksid aga justkui teisest kultuuriruumist, beduiinid, kelle tegutsemist juhib baasteadmine kaamelite, karavani ja koerte jõuvahekorrast. Karavan muudkui liigub, kui tahes kurjalt koerad ka ei hauguks.

Põhiseadus lubab parlamendile, see tähendab erakondadele, korralisi kättemaksutunde ja üks selline on lähipäevil jälle käes. Ühtki mõistlikku ja usutavat selgitust, miks Kersti Kaljulaid teist ametiaega presidendina pidama ei kõlba, ei ole erakondadelt tulnud. Selgitus võiks sisaldada vastuseid selle kohta, millega oma põhiseaduslikest ülesannetest Kaljulaid hästi ja millega halvasti toime tuli. Umbmäärane heietus, et keegi lõhestab ega ehita sildu, ei maksa midagi. Ei ole olemas ühesuguste hoiakute ja tundmustega „kogu rahvast“, kelle ees täieliku õnne saabumise ainus takistus on presidendi rajatud sildade puudumine.

Järgmise presidendi valimise eel on levinud avalik arvamus, et erakonnad otsivad endale Kadriorgu mugavamat, pehmemat ja taltsamat isikut, sest Kaljulaid oli ju tülikas ja nahutas auväärseid rahvaesindajaid liiga hoogsas tempos. See arvamus projekteerub nüüd võimaliku presidendikandidaadi Alar Karise peale ja pigem põhjendamatult, sest valimistulemuse selgumiseni võib ta lubada ja rääkida mida tahes, sellest hetkest muutub aga kõik ja järgmisel, nagu igal eelmiselgi presidendil puudub vähimgi vajadus end parlamendi, valitsuse ja erakondade rumaluse või saamatuse ilmnemisel tagasi hoida. Välja arvatud juhul, kui tal on kustumatu soov saada tagasi valitud. Kuid ka alandlikkus või koguni pugejalikkus ei pruugi seda tulemust kindlustada, sest keegi ei oska praegu ennustada, milline on parlamendi koosseis ja erakondade jõuvahekord aastal 2026, kes on koalitsioonis ja kes mitte, samuti seda, milliste reeglite järgi toimuvad valimised viie aasta pärast. Seega, pugemiseks ei ole põhjust.

Joonisel on lihtsustatud ülevaatlik skeem, sest kogu süsteemi keerukust pole otstarbekas ühel joonisel kajastada.

Piia Ruber

Kaljulaiu puhul on kättemaksuhimu täiesti arvestatav motiiv, kuid parteijuhtidel ei ole mingit vajadust pingutada selle nimel, et järgmiseks presidendiks saaks kõige puudlim võimalikest. Korraldajad naudivad küll etendust, kuid lõpptulemus ei lähe neile südames sugugi korda. Juba liiga pikka aega on parteielus ja sedakaudu valitsuses ja parlamendis juurdunud hoiak, et institutsioonide juttu, teadmistel rajanevat analüüsi, ettepanekuid ja soovitusi kuuldakse valikuliselt või ei kuulda üldse ja eiratakse neid tuimalt. Erinevalt presidendist käivad õiguskantsler ja riigikontrolör regulaarselt valitsuse istungitelgi, kuid harva kannavad nende arukad näpunäited mingitki vilja – parteipoliitiliselt on nad tühistatud isikud. Et nii on, selle kohta kuhjub tõendeid iga päev.

Värskeim näide on riigikontrolli ülevaade riigi kinnisvarapoliitikast, mida on katkematu edutusega reformitud juba 20 aastat. Aprillis kiitis valitsus heaks riigi uue kinnisvarapoliitika, mille kohta teatasid asjaosalised, sh dokumendi koostanud rahandusministeerium, et probleeme see ei lahenda. No kuulge! Miks te selle dokumendi üldse valitsusse viisite, kui sellest mingit kasu ei ole? Kas lihtsalt, et linnuke kirja saada, sest „tegevus on ju tehtud“? Kevadises dokumendis on ka pärle, mis pidanuks igal valitsuse liikmel harja punaseks ajama. Aga ei ajanud, järelikult nad isegi ei lugenud seda läbi enne otsustamist. Näiteks on leheküljel 19 kirjas: „Joonisel 3 on lihtsustatud ülevaatlik skeem, sest kogu süsteemi keerukust pole otstarbekas ühel joonisel kajastada“. Sellega ütlevad rahandusministeeriumi ametnikud ministritele: meie süsteem on nii keeruline, et te sellest niikuinii aru ei saa, seepärast ei ole mõtet seda teile ka näidata. Kuidas saab valitsus jõustada poliitikat, mille sisu ja keerukus käib selle liikmetele üle jõu?

Nüüd, mõni kuu hiljem, jõudis ka riigikontrolör põhjaliku kontrolli ja analüüsi järel samale järeldusele, et probleeme uus kinnisvarapoliitika ei lahenda. Tema sai aga riigihalduse ministrilt Jaak Aabilt vastuseks, et ministeeriumidest ja hallatavatest asutustest kokku kogutud kriitika ei vasta üldse tõele, vaid „viitab (pelgalt) puudustele poliitika kommunikatsioonis“. Mis sest, et tegime viletsa dokumendi, aga me ikkagi järgime seda ja rumalatele, kes siiani pole aru saanud, püüame lihtsalt veel rohkem ja paremini selgitada. Kommunikatsiooni kõikvõimsusse uskumise ajajärgul ei ole sellises hoiakus midagi üllatavat. Iga kommunikatsiooni alal hästi nõustatud poliitiline tegelane teab ju, et kõige paremini ja kasulikumalt veedetud töötunnid on need, mis veedetud raadio- ja tele-eetris, pressikonverentsidel ja mujal, kus aga vähegi publikut on ning saab tööst pajatada. Täpsemalt, pajatamine ongi ainus tõeline töö, sest nii saab poliitik elektoraadile armsaks ja koduseks ning kindlustab sellega poliitiku elus ainsa tähtsa asja ehk tagasivalimise.

Riigi kinnisvarapoliitika reform on kestnud 20 aastat ja lõppu ehk tulemust ei paista mägede tagagi. Riigikontrolöri ettepanekud kukuvad koos eilsete lehtedega poliitikute prügikasti ja mõne aasta pärast, kui riigikontrolör ringiga jälle kinnisvarapoliitikani jõuab, peab ta parlamendile kirjutama sedasama, mida riigikontrolör Alar Karis 2016. aastal: „Riigi kinnisvaraga seotud probleemid on teada juba väga pikka aega, kuid jätkuvalt pole kokkulepet, kuidas neid lahendada. Ei teata, kui palju ja millist kinnisvara riigil oma ülesannete täitmiseks vaja läheb ning kuidas hoonete kordategemist rahastada.“

On juhtunud, et valitsus on mõne algatatud reformi ka lõpule viinud, näiteks haldusterritoriaalse reformi ehk valdade liitmise. Riigikontrolli 11. augustil avaldatud aruande järgi on reformi suurim saavutus ja tagajärg see, et vastupidiselt kardetule ei läinudki avalike teenuste pakkumine omavalitsustes halvemaks. Aga see ei ole läinud ka paremaks – ja mille nimel siis energiat, aega ja raha kulutati? Kui siia kõrvale lisada näiteks iseseisvuse taastamise järel alanud lõputud reformid haridussüsteemis või tervishoius, siis ei teagi enam arvata, mis on parem ja ühiskonnale ohutum, kas see, kui valitsus mingit reformi üldse ei algatagi, kui algatab ja koostab strateegia, kuid ei täida seda, või see, kui mingi eesmärgistamata reform läbi viiakse.

Riigikontrolöri ettepanekutega võrdväärselt vähe liigutab poliitiline võim kõrvu ka juhtudel, kui saab soovitusi ja palveid õiguskantsleritelt. Õiguskantsleri aastaülevaadetes riigikogule leidub aastast aastasse korduvaid ettepanekuid muuta mõnd seadust, sealhulgas selliseid, mis reguleerivad riigivõimu ülesehitust ja toimimist. Vastuseks on vaikus või eikuhugi sumbuvad algatused. Õiguskantslerit saab ignoreerida, teatakse parlamendis. Nüüd on ka valitsus avastanud, et kui riiki juhtida ja oma kodanikke ahistada üldkorralduste, mitte seaduste abil (sealhulgas seaduslikke volitusi ületades), siis ei saa õiguskantsler sellesse sekkuda ehk aktide võimalikku ebaseaduslikkust riigikohtus kontrollida. On ebatõenäoline, et riigikogu asub ebamugava õiguskantsleri kasuks kiiresti seadust muutma, seda enam, et Ülle Madise ametiaeg saab läbi juba järgmise aasta märtsis. Sama ebatõenäoline on, et personaliotsustes valvsad parteijuhid ei püüa järgmise õiguskantsleri (kandidaadi esitab president) nime vormuva presidenditehingu salajasse lisaprotokolli siduda.

Kõik see ei muuda siiski vääramatut. Valitsuse ja parlamendi käes võib veel olla karavani juhtimine, kuid koerte poolel on teadmine ja tarkus, mistõttu on vaid aja küsimus, millal koerad leiavad võimaluse lisaks haukumisele beduiine ka hammustada, nii et on valus. Väga valus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht