Naiste ja isata laste päev

VALLE-STEN MAISTE

Raputusteküllane aeg nõuab unikaalseid isiksusi ja visioone. „Hoidke oma distantsi ja tehke, mida tahate. Meie vajame sporti. Võistlused peavad jätkuma. Sport peab tulema tagasi.“ Niisugused ainuõiged, sügavad ja edasi­viivad mõtted edastas kriisidest laastatud rahvale maailma ühel esinduslikumal postil istuv Donaldi-nimeline mees.^* Arhetüüpselt geniaalne, imperaatori­likult lakooniline, ülearususteta mehelik. Korraliku rahva kangelasel on stiili: tema väljenduslaad on väljapeetult jämedajooneline ja mõttekrambivaba.

Ka rahva tervise nimel kümnete tuhandete naiste steriliseerimise, individualistliku üksinduse näol uue õnne leiutamise jm sotsiaaleugeeniliste aretuste poolest kuulus Rootsi on ilmale juhiseid jagava näidisühiskonnana taas fenomenaalselt pildil. Sealne terviseamet teatas aprillis oma karja­imuunsuslembeste hookus-pookus-epidemioloogide triumfist. Tegelikult olevat koroonahaigeid riigis juba tuhat korda rohkem, kui teada on. 1,5 korda enam nakatunuid kui elanikke on tubli tulemus. Iseäranis rabav on see resultaat ühiskonnas, kus iga viirusekandja kindlakstegemist ülearuseks peetakse ja teste üleliia ei tehta.

Trumpiga võrreldes tuhiseb sotsipeades siiski tavapärane ülemõtlemisest tingitud tuulispask. Evitakse küll ostapbenderlikku matemaatikaannet, ent seda vaesestab tossikeselik stiil. „Karjaimmuunsus on/eiole/on/eioleeiole/ eesmärk.“ „Vanurid on kindlasti hoitud, päästetud, oih, sellega läksime siiski alt jms“. Mis soigumine ja hala? Ka maski ei kandvat rootslane, kuna „tema peas on terve mõistus ja südames usaldus“, nagu peaepidemioloog Tegnell BBC saates „Hardtalk“ ütles. Korralikus white power’i keskkonnas pole vaja põhjendada, miks macho maski ei kanna.

Normaalne mees on loodud jumala näo järgi ja seda imet ei tohi mingi nuustikuga varjata. Kas kujutlete sünni­pärast geeniust või sada kilo meheilu veeremas sammugi maskiga? No ei. Ütlematagi on selge, et näokaltsuga töllerdis kehastab jobusust, (demokraatidele omast) nõrkust. Sellest saab reformierakondlanegi aru, ehkki teda üldiselt muu ei huvita, kui et hoiukassa ja (triatloniks treenimise) bassein oleksid avatud. Nagu Romulus, kellele oli peaasi, et lemmiksuline Augustus korralikult muneks.

Paar tundi varem kui Tanel Kiige ja Mailis Repsi süda ning mõistus end maksma panid ja Eestis kuulutati välja eriolukord, suutis meie peaminister teha suure aplombiga välja kuulutatud nn poliitilise avalduse – ja öelda enam kui brežnevlikult absoluutselt mitte midagi. Valdo Randperet kirgastas Ratase otsustusvõimetus ent pööraselt: „Kallis Jüri! Tahan sind siiralt tunnustada esinemise eest, see oli tõsine, selge, sümpaatne.“ Ja reformipartei toiduahel kaagutas heameelest nagu kanakari või komsomolikoor.

Absoluutsete geeniuste tulevärk. Selle saluudi säras on mõistetav, et pole jõutud eriti küsida, miks alati keskpäraste naiste juhitud riigid ning hall Ida-Euroopa pole taas silma paistnud? Miks on jäädud ka laibaede­tabelites silmatorkamatuteks tagumisteks tegijateks? Mõned seletavad seda Nõukogude-aegse tuberkuloosivaktsiini mõjuga, kuid loogilisem on siiski, et antikehad tekitas suurustleva autoritaarsuse kogemusega omandatud enese­alalhoiuinstinkt.

Hiljaaegu püüdis üks naisaja­kirjanik Trumpiga riigi probleemidest rääkida, ent esimene isik hoidis ohjad pihus: „Tasa, tasa, naine, ma saan aru, mida sa mõtled, mõistan sind paremini kui sa ise.“ Pandeemia õppetunnina rõhutab Trump, et „kriisis selgus, et tal on õigus“. Meesšovinismi, totalitarismi ja neoliberalismiga kokku puutunuile on see väliselt karune impotentne lällamine tuttav. Maailmas, kus viirusega toimetulekuga tegeleb labraduudlite aretaja ja võimul olemiseks ei pea isegi teesklema adekvaatne olemist, on kasuks kool, kus isakäsi ei hoia ega korralda midagi, ent teeb kõik, et kergem oleks kujutleda olgu või inimese ja ilma, aga mitte tema juhatuse lõppu.

* Kõik viidatud „taas võimsaks tehtud“ riigi poliitikaimed on nopitud Eliot Weinbergeri loost „The American Virus“ (London Review of Books,4. VI 2020).