Nähtamatud juhid

Ideoloogiline võistlus kriisijärgse elukorralduse kujundamise pärast ei ole Eestis alanud. Miks?

KAAREL TARAND

Iga purustav jõud toob ühiskonnas nähtavale selle korralduslikud nõrkused, aga kriisidel ja hävingul võib olla ja sageli ongi ebavõrdsust vähendav toime. Absoluutarvudes kaotavad ju kõige rohkem need, kellel alguses oli kõige rohkem. Elunatukest on kõigil niikuinii võrdselt, kuid kõike muud ebavõrdselt. Majaomanik võib sõjas oma varast ilma jääda mitmel viisil: ta saab ise surma, hoone võidakse edukama poole kasuks konfiskeerida või saab maja pommitabamuse. Ka kapitaliga pole asi parem: kriisiolukorras muutuvad pahatihti lepalehtedeks nii aktsiad kui ka võlakirjad. Ettevõtted, mis ei tooda elutähtsat, vaid rahuldavad inimeste teisejärgulisi või koguni kunstlikult tekitatud vajadusi, lähevad pankrotti.

Mingil hetkel saab see kõik siiski läbi ja ühiskonna ees seisab küsimus, mida, kellele ja kuidas, millise ideoloogia ja poliitilise režiimi alusel hüvitada. Mida taastada ja mida täiesti uut ja seninägematut rusudele üles ehitada? Kelle õigusi suurendada ja kelle omi vähendada? Eesti ühiskond tegi selle harjutuse inimpõlv tagasi valu ja vaevaga läbi. Olukord oli ses mõttes erakordne, et sõda jätkus meil veel aastakümneid pärast üleilmse ametliku lahingutegevuse lõppu ja rangelt võttes tõmbasime sellele joone alla alles 1994. aasta augustis, kui okupatsioonivägede viimased riismed maalt lahkusid. Okupatsiooni aastakümnete jooksul suutsid vallutajad siin korda saata nii mõndagi, mis tegi õigluse taastamise võimatuks. Nii tuli otsustajatel kuskile joon tõmmata ja toonases õhustikus oli sõjaeelse korra taastamine võimalikult kõigis aspektides loomulik valik.

Tegu oli mineviku taasloomisega, selle õigluse kehtestamisega, mis tagantjärele vaadates ehk idealiseeritult näis olevat valitsenud aastal 1939. Mõistagi anti endale aru, et endist õiglust jalule seades põhjustatakse ka uut ebaõiglust või vähemasti ebaõiglusena tajutavat. Eesti kodakondsuse vormistamine õigusjärgsuse printsiibil lõi olukorra, millest mõned okupatsiooniaja immigrandid veel tänaseni aru ei saa. Omandireform aga kujunes lõppkokkuvõttes loteriiks, mille kõiki tulemusi ette näha ei osatud. Pole ime, et seniajani tegutseb väike rühm nn sundüürnikke, kes ei ole suutnud leppida sellega, et eluasemed, kus nad olid aastakümneid harjunud elama ning mille seisukorda isegi investeerinud, kellegi teise omandiks osutusid. Nõukogude aja elamufondi erastamisel oskas vaevalt keegi ette näha, kui määratuks kasvab ligikaudu sama algväärtusega korterite hinnaerinevus sõltuvalt asukohast Tallinnas, Kohtla-Järvel või Valgas 30 aastaga. Erastatud korterite väärtuse erinevusel ei ole vähimatki pistmist nende asukate hariduse, ärilise osavuse või ettevõtlikkusega.

Eesti juhid kasutasid üleilmsest viirusepuhangust ja selle majanduslikest tagajärgedest rääkides läinud nädalal korduvalt võrdlust „kõige rängem kriis pärast Teist maailmasõda“. Selle loo kirjutamise ajal (kolmapäeval), kui Eestis ei ole veel ühtki ametlikult kinnitatud viirusesurma, tundub võrdlus liialdusena. Keskealised ja vanemad inimesed kindlasti mäletavad riikluse taastamisele eelnenud üleminekuaastaid, kui majanduslikku ebakindlust oli praegusest hoopis rohkem ning igapäevase eluga toimetulek nõudis suuremaid jõupingutusi kui nüüd. Ei olnud toimivat raharinglust, see-eest aga kõigi kaupade lootusetu defitsiit, hüperinflatsioon ja seadusetus. Keegi ei piiranud küll inimeste liikumist, kuid iga päev tuletati inimestele meelde, et tänavale minnes võib su elu ohus olla ükskõik, kas siis vohava kuritegevuse tõttu või saadab Moskva oma sõdurid tapatalguid korraldama. Põhjust elu pärast hirmu tunda oli tunduvalt rohkem kui praegu, sest kellelgi maailmas ei olnud ka võtta Nõukogude Liidu kokkuvarisemise usutavat mudelit.

Kellelegi oli lõpptulemus geopoliitiline katastroof, aga meie, nagu veel terve hulk ahistatud rahvaid, lõikasime sellest katastroofist head vilja ja võime tehtud otsustega tänapäevani üldjoontes rahul olla. Me ei lasknud head kriisi raisku minna ega tohiks seda teha nüüdki.

Prantsuse sotsiaalteadlane Thomas Piketty lõi mõne aasta eest maailmas laineid raamatuga „Kapital 21. sajandil“. Angloameerika valdavalt neoliberaalse majandusideoloogia õhustikus sai ta küll endale kaela marksisti sildi, kuid tema tehtud suurde töösse tasub suhtuda tähelepanelikult. Oma mullu sügisel lugejani jõudnud tuhandel leheküljel jätkuteoses „Kapital ja ideoloogia“, mis ilmus mõne nädala eest ka inglise keeles, kirjeldab ta jätkuvalt sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse tekkemehhanisme. Ta on seal välja pakkunud ka uusi ideid, mida ja kuidas peaksid riigid ning inimkond tegema ebavõrdsuse leevendamiseks või selleks, et hoida see vähemasti allpool kriitilist, revolutsioone ja tapatalguid põhjustavat piiri.

Fakt on, et rahas mõõdetav ebavõrdsus on viimased 40 aastat maailmas kasvanud. Majanduslikes suurriikides on rikkaimale protsendile inimestest kuuluva vara osakaal järjest suurem ning kuigi kümnenditagune finantskriis protsessi natuke pidurdas, ei vääranud see trendi. Miljardärid ei ole küll üldise vihkamise ja kadeduse objekt ning keegi nende elu kallale otse ei kipu, kuid nad on end igal pool suutnud ka edukalt kaitsta pöörase kiirusega kasvava vara suurema maksustamise ehk oponentide vaates oma õiglase osa ühiskonnale tagasi andmise eest.

Eelmine kriis jäeti õigluse suurendamiseks ehk ebavõrdsuse vähendamiseks kasutamata, riikide ja rahvusvahelist majandust kujundav ideoloogia muutmata, mis õigupoolest on ka üks peamisi põhjusi, et tuule said tiibadesse suletuse ideed ja identiteedipoliitika. Ja seda isegi riikides, kus ebavõrdsusega on kõige edukamalt tegeletud, nagu Põhjamaad ja õnneks ka Eesti.

Piketty initsiatiivil loodud maailma ebavõrdsuse andmebaasis (World In­­equality Database – wid.world) paistab Eesti silma sellega, et pärast 1990ndate röövkapitalistliku lühiepisoodi möödumist, kui õigusriik oli jalad alla saanud, ei ole rikkaima protsendi sissetulekute osakaal kõigist sissetulekutest kasvanud, vaid pigem langenud, püsides 7-8% koridoris (vt joonis). Ka jõukama 10% sissetulekute osakaal on languses ja seda eeskätt keskmise sissetulekuga enamuse kasvu arvelt. Paraku ei näita pilt, et vaesem pool elanikkonnast oleks suutnud oma suhtelist kaalu sissetulekutes suurendada.

Suhteliselt väike ebavõrdsus sisse­tulekute jaotuses näitab siiski ainult poolt pilti. Andmebaasis pole kahjuks andmeid Eesti elanike varandusliku ebavõrdsuse ehk omandi jaotumise kohta. Sissetulekud võivad ju ühtlased olla, aga, nagu osutatud, on ühtedel väärtusega ja teistel väärtusetu kinnisvara, ühtedele kuulub nii loodusvara (või õigusi selle kasutamiseks) kui ka ettevõtteid, finantsvahendeid jne, teiste pärisosaks on laenud-võlad.

Alanud majanduskriisis on Eesti valitsus keskendunud sissetuleku küsimusele, mis on lühiajaliselt õige tee. Peaasi et sissetulekute kaotuse leevendamine ka tõrgeteta käivitub. Võimalikku kahju omandile ja varale veel avalikult eriti ei käsitleta, aga kindlasti peaks, sest mida kauem kriis kestab, seda valjuhäälsemaks lähevad ka varaomanike ja nende huvirühmade nõudmised oma osa saamiseks.

Eesti võim on otsustanud majanduskriisi leevendada laenuraha arvel. Seda on meil tänu varasematele pingutustele võimalik soodsalt ja palju saada. Kuid ei tohi unustada, et riigivõla tagasimaksmisel osalevad solidaarselt kõik väärtuse loojad ehk maksumaksjad. Seda eeldusel, et Eesti, erinevalt nii mõnestki riigist maailmas, soovib võla tasuda ning seda teebki. Tulevased võlatasujad peavad algusest peale teadma, kellele antud hüve või kompensatsiooni nad kinni maksavad ja see peab tunduma neile õiglane. Kui raha on läinud ühiskonna väetimatele, ei ole enamusel küllap raske olla suuremeelne. Kui laenuraha kulub praeguse sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse säilitamisele või kasvatamisele, on maksmisel hoopis teine maik.

Kriisipäevil ei pruugi see välja paista, kuid kriisijärgne elukorraldus on ideoloogilise valiku küsimus. Ideoloogiaid esindavad teatavasti erakonnad, aga just erakondade hääl on avalikus mõttevahetuses praegu täiesti puudu. Kas tõesti on viimased valimisprogrammid täiuslikult ettenägelikud ja kriisikindlad? Omandi ja vara küsimusega eeskätt võimaliku maksustamise aspektist tegeleb mingil määral Eesti 200, kuid parlamendi­erakondade ideoloogilisest revisjonist kriisi kontekstis ei ole midagi kuulda. Kui unistame vaid kriisieelse režiimi taastamisest, jätame mõne väärt võimaluse kasutamata. Piketty sobib siin teejuhiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht