Müraterror

TIIT HENNOSTE

Suvi hakkab läbi saama. Ja koos sellega ka suvised mälestused suvisest müraterrorist.

Hommik algab sellega, et autod hakkavad sõitma. Ja naabermaja seina remontivad mehed asuvad tegevusse. Ühel päeval terroriseerib naabreid vana aja hambapuuri meenutav heli, mis võtab läbi ka suletud aknast. Siis asub tegevusse kodanik, kes peksab nüri järje­kindusega vasaraga tellinguid. Ümbrus hakkab kajama ja pea koos sellega. Proovin aru saada, mis on selle tegevuse mõte, sest see meenutab kunagisi lugusid nõukogude armeest. Aga vist peksab ikka tellingutelt mingit sodi maha. Paari tunniga on asi läbi. Tuleb leebem pealelõuna. Kui linnavalitsus ei juhtu saatma muruniitjaid.

Siis jõuab õhtu ja päevaks pisut rahunenud liiklus saab hoo sisse. Mõned sõidavad koju, mõned kõrtsi. Kummid kiunuvad kurvi peal. Buss mõurab. Ja siis tuleb päeva nael. Mootorrattad. Kust nad tulevad ja kuhu lähevad, ei tea, aga liiguvad nad lainetena. Mõni päev ei tule ühtegi, mõni päev tuleb iga nelja-viie minuti tagant järgmine. Ja nii vähemalt tund aega. Enamik pläriseb ja mõurab. Aga paljast lärmist jääb tõelisele motohundile muidugi väheks. Kurvi ja foori järel on vaja anda gaasi ja veel kord gaasi. Mootor möirgab, kiunub, vingub. RRRRR­RRNNNNN. RRRRRAAAAAAHHHHH. Hääl kajab majaseintelt vastu ja aknad klirisevad. Aga kella poole kümne paiku suudab üks neist hiilida lähedale peaaegu hääletult ja siis paisata välja sellise röögatuse, et südamesse löövad valud.

Siis saabub öö ja algavad öised mürad. Mõnikord peseb keegi kell kaks pesu (odavam ju!). Aga see on tühiasi. Hullem on see, kui keegi on pannud kuhugi konditsioneeri või mingi muu masina, mis töötab tunde või isegi öö läbi, unnates ja podisedes nagu vana külmkapp. Mõnikord saad sellest aru alles siis, kui masin järsku vait jääb ja saabub tõeline vaikus. Aga mõnikord täidab heli kogu toa või liigub mööda põrandat, ronides sinu juurde mööda voodijalgu. Ja kui lisaks tuleb vibratsioon, siis tunned, kuidas keha pingest aegamisi jäigastub. (Võin jagada kogemusi: voodi keskel on vaiksem. Ja mõnikord on nii, et ühel küljel lamades on heli oluliselt vaiksem kui teisel küljel. Miks, ei tea.)

Kella kahe paiku saabub öiste kõrtsikammijate aeg. Mõni otsustab laulda, mõni sõimelda, mõni proovib ronida postamendile, mis kannab nime „Monument igaühele“ ja mille linna­valitsus on paigutanud hoolikalt nii, et selle otsast saaks vaadata mõne meetri pealt otse sinu akendesse.

Ja siis jõuab jälle hommik. Kell on seitse ja kusagil lähedal paneb juht käima suure bussi mootori. See käib ja käib ja käib …

Ma saan aru, et linn on linn ja selles on ikka mürad. Ma saan aru, et remonti peab tegema ja väljas saab seda Eestimaal teha ainult suvel. Ma saan aru, et vanad majad ei sobi alatihti moodsate seadmete jaoks. Vähem saan ma aru sellest, et linnaisadel ja -emadel on suva, et keegi su akendesse vahib. Aga kellest ma keeldun aru saamast, on inimesi terroriseerivad mootorratturid.

Ja ärge tulge mulle rääkima, et need on üksikud tegelased ja enamik sõitjaid on ikka korralikud jne jne. See on vale. Asi on täpselt vastupidi. Mõni üksik on korralik, jah (ma tunnen ka ise mõnda motoinimest ja tõesti ei kahtlusta neid lärmavas sigatsemises). Ma lugesin ühel õhtul kokku ja sain rohkem kui kolmekümne möödasõitnu kohta paar-kolm ratast, mille hääl on suhteliselt vaikne (see tähendab umbes paar korda keskmisest automürast suurem), ja lisaks kolm-neli sellist, kes suutsid kulgeda ühtlase rahulikkusega. On selge, et need kraaksuvad gaasi põhjakeeramised on täiesti sihilik tegevus. Muidugi võin ma uskuda, et vähemalt osa neist ei mõtle sellele, kuidas teisi terroriseerida. Neil on lihtsalt suva. Aga see polegi tähtis. Terror on terror ja pätt on pätt.

PS Mulle on täiesti arusaamatu, miks on mootorratastele lubatud müra tohutult suurem kui autodel. Sellele küsimusele ootaks küll vastust neilt, kes teavad.