Mis sind kõditab?

KARIN PAULUS

Uus arhitektuur on meelihaarav. Narva sisekaitseakadeemia õppe- ja majutushoonesse punased pesuruumid teinud sisearhitekt Mari Põld rääkis, et kui üldiselt on Narva interjöörid pigem konservatiivsed, siis selline värvisahmakas kõditab ja äratab hommikuti üles.

Vanasti – pandeemiaeelses maailmas – käisid eesti talupoeg ja vurle kõditust otsimas välismaal. Räägin minagi tudengitele, et kui kunagi taas Viini satutakse, võiks oma silmaga vaatama minna Adolf Loosi kujundatud mikroskoopilist American Bari kohe Kärntner Straße külje all. Punane puu, roheline nahk, oonüks, malelaua­põrand. Ja muidugi marmor – aga marmorit pole kunagi ju liiga palju!

Selle baari seinal on Gustav Jagerspacheri tehtud lokaali püsikunde Peter Altenbergi koomiliskurbliku portree koopia. Too puhmasvuntsiline ja natuke närilise käpakesi meenutavate kätega vaimsete probleemidega härra oli oluline impressionist, kelle kirjatöid iseloomustab visandlik, justkui mõne pintslitõmbega piirduv laad. Tähtsal kohal on tal sensuaalsed muljed, näiteks värvid ja lõhnad. Praegu tundub kuidagi märgiline, et peale kohvikutes mõnulemise ja alkoholi lembis ta väikesi tüdrukuid ja nii oli isegi pseudonüüm Peter tema 13aastase armastatu Bertha hüüdnimi. Altenberg on aga ta sünnikoht. Kirjamehest jäi järele pildikollektsioon, kus leiab ka aktifotosid tema 14aastasest armukesest Albinest, kellegi 13aastase Evelyne „absoluutselt ideaalsetest jalgadest“ ja palju muud imelikku. Mõneti on värskuse igatsus ühiskonnas süvenenud. Jah, pedo­fiilia mõistetakse hukka, aga elukevadet aetakse taga isegi neitsiõli totravõitu nimetuses. Ka saksakeelsest sõnast „noorus“ tuletatud „juugend“ ehk teisisõnu „art nouveau“ – uus kunst – on vaid algus igavesti kestvate elamuste ning uuenduste jahil. Lugemiselamusest elamusturismini, aga üldiselt on elu praegu siiski üpris elamusvaene ja on tekkinud elamusnälg. Sestap kogusid paljud minusugused enne uut karantiini kuhjaga kriisivaruks näituse­külastusi: eriti popp oli Kumu kõrval Fotografiska, kus teismelised end Ellen von Unwerthi töödega pildistasid ja mehed modellide ilusaid kikkrindu kunstina kogesid.

Sajanditaguses Viinis meeldis arhitekt Loosile juua šampust ja vahuveini soodaga – eriti kõditav on seegi.

Kuna šampuse jagamine pole rahva tervise seisukohast ilmselt teretulnud ega ka riigile taskukohane, siis püütakse avalikkusele pakkuda pigem mõõdukalt erutavat, ent siiski rahuldust pakkuvat avalikku ruumi. Näiteks Sindis, kus on natuke vahvat vanemat tööstusarhitektuuri ja on sündinud Tuberkuloited, lõppes hiljuti keskuse kavandi otsing. Välja valiti võrude ja spiraalja vaateplatvormiga lahendus (Liis Uustal, Egon Metusala, Mariliis Kundla ja Mihkel Pajuste arhitektuuri­büroost MA). See tuletab meelde üht linnaruumiinstallatsiooni, Tetsuo Kondo ja Mitsuru Maekita 2011. aastal Kadrioru parki tehtud rada, aga ka Võru keskväljakut, mille autoriks kunstipärast futurismi viljeleva Villem Tomiste Stuudio Tallinn. Sindis on kokku köidetud ajaloolised sõlmpunktid ning uus tegevusväli, inimesi lõbustavad valgusmäng, kogukonnaaiake ja veeaurupurskkaev. Autorid mainivad, et elamusrohkes kogunemiskohas on atraktsioone isegi koertele.

Muidugi piisab ka aknast väljavaatamisest adumaks, et maailm on kogu aeg värske, muutumises: ühesugused pole ei pilved, vareste kraaksatused ega ka viimased lumehanged. Vahest seepärast tahab eestlanegi olla soomlase kombel Alvar Aalto vaimuka sõnastuse kohaselt (eskimomaa) metsaahv, sest ehe vahelduvus, loomulik kulgemine on tõesti köitev. Miskipärast on aga uus tehiskeskkond meil pigem lage, kivine, taimede poolest liigivaene, põõsaste ja suurte puudeta. Nina kõdistavad täringu­kivi vahel jätkuvalt pigem üksikud kõrrelised. Nii on ka Sindis plaanis.

Ometi võiks meeleline maastiku­arhitektuur, kus on midagi vaadata, aga ka nuusutada, katsuda, maitsta (saaks kas või vett!) ja kuulata, leevendada rändtaudi peale surutud orderit, pakkuda neitsilikku puudutust: kõditust ja rahuldust.