Mis on tuupimisest järgmine samm?

MARIA MÖLDER

„Nii ilus kuu paistab täna.“

„Jah. Huvitav, kas see on noor või vana kuu?“

„Oota, ma vaatan,“ ütleb kuueaastane, toob atlase ja teeb oma vanematele asja selgeks.

ERRist sai 10. veebruaril teada, et Tartu ülikooli veebiõppes tehtud eksamite tulemused olid sügissemestril oodatust paremad, kuigi veebiõpet peetakse kontaktõppest kehvemaks. Ülikooli õppeprorektor on leidnud sellele üllatava põhjenduse: küllap üliõpilased petavad, sest veebiõpe soosib maha­kirjutamist.

Kas faktipuru tuupimine on ülikoolis üldse kohane tegevus või oleks aeg keskenduda oskusele leida infokülluses adekvaatne info ja seda mõtestada? Miks spikerdamist ikka veel taunitakse? Õpetatagu parem hästi spikerdama!

Mõned õppejõud ei ole harjunud ka elukestva õppega: tuleb välja, et ka ei tea mitmendat kõrgharidust omandavad inimesed tahetakse suruda allaheitliku ja mahakirjutava koolijütsi rolli, ehkki nood teavad hästi, mida ja miks nad on õppima tulnud.

Millal siis on aeg võtta õppimise eest ise vastutus? Algklassides õpitakse küll õppima, aga ilmselt on miski meie hariduse väärtussüsteemis eeskujulikele PISA-tulemustele vaatamata siiski viltu. Kuidas on võimalik, et 12 kooli­aasta jooksul ei suudeta õppuritele selgeks teha, et õpitakse eelkõige iseendale, mitte selleks, et vanematele või õppejõududele hinnetega muljet avaldada? Kus on sellise mentaliteedi juur?

On täiesti mõistetav, et veebiõpet peetakse kontaktõppest kehvemaks algklassi- ja vahest ka põhikooliõpilaste puhul, kuid leian, et hiljemalt gümnaasiumis võiks erivajaduseta noorel iseseisev õppimine, selle eesmärk ja sellega kaasnev vastutustunne olla juba enam-vähem käpas. Esialgsedki sihid võiksid olla seatud.

On teada, et õppejõududele on koroonaaeg olnud iseäranis koormav ja pingeline. See lugu ei räägi sellest, et pandeemia on tulnud ootamatult ja veebiõppega on tulnud kohaneda nõnda äkki või mis on kontaktõppes paremini kui veebiõppes ja millised sotsiaalsed oskused jäävad kontakt­õppe katkemisel saamata. Sellele on juba piisavalt tähelepanu pööratud, et mida nooremad õpilased, seda rohkem kohalolu ja otsekontakti on neil õppimiseks tarvis.

Vahest tasub aga meelde tuletada, et paljudele sobibki rahulik omaette nokitsemine ja lugemine, turvalisest kaugusest veebi kaudu suhtlemine ja miks mitte vahelduseks ka loomingulised ülesanded. Samal ajal kui ühel on raske pikka aega ekraani ees paigal püsida, siis teisele valmistab suurt rõõmu hoopis teistsugune võimalus haridus omandada.

Mind hämmastab, miks peaks kahtlustavalt suhtuma neisse – eriti vanema astme õpilastesse ja üliõpilastesse –, kes on suutnud koroonaolukorda sisse elada. Paul Cowell on arvanud, et veebiõpe nõuab üliõpilastelt märkimisväärset pühendumist ning üliõpilased ja õppejõud peavad edu saavutamiseks koostööd tegema. „Kui füüsiliselt ei saa kohal olla, siis tuleb ümber mõtestada tegevusse kaasamine ning teha kindlaks, et see toimib“ (World Economic Forum 15. II). Tahan loota, et enamasti püütaksegi sinnapoole.

Nii õppejõudude loovat lähenemist kui ka tudengite kohalolu toetaks kahtlemata asjakohane hübriidõppeks mõeldud tehniline lahendus (sama mure on põhikoolis-gümnaasiumis). Praegu peavad aga nii üliõpilased kui ka õppejõud jukerdama paljude platvormide vahel ning suur osa õpiajast kulub tehnika tundmaõppimisele. Eestit on ometi palju aastaid peetud e-riigiks ja nüüd ongi aeg näidata, milleks suutelised oleme. Kui toodaks välja tänapäeva vajadustele vastav õpikeskkond, võiks see olla Tiigrihüpe 2.0.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht