Mis maitse meil on?

MAARJA KANGRO

Kas külmkapi sisu põhjal saab öelda, millist erakonda inimene valib? Vähem kui aasta eest, enne USA presidendivalimisi, pani New York Times üles fototesti: sajad inimesed olid neile paljastanud oma valimiseelistuse ja lasknud pildistada külmkapis sisalduvat. Lugeja sai arvata, kas tegu oli Bideni või Trumpi valijaga (näidati vaid nende majapidamiste külmkappe, kus kõik valijad olid sama meelt). Toiduvalik on ju nii poliitiline? Hindajate tabamus oli vaid 52% ja minugi tulemus polnud palju parem (sajast kapist 55 pihta). Tahaks küll mõelda, et Eestis aimaksin eelistuse kergemini ära, aga mine sa tea. Hindasin mitme ameeriklase külmikut orgaanilise sojapiima ja rohke salatikraami põhjal valesti; oletus, et liberaalid mõtlevad jätkusuutlikumalt ja tervise­teadlikumalt ning konservatiivid on kapid afektiivselt vorste täis toppinud, alati ei aidanud.

Ma ei tea, kas on keeli, kus maitsemeel ei ole andnud metafoori inimese muude eelistuste kohta. See metafoorne maitse, mille sotsiaalset olemust Bourdieu 40 aasta eest nii põhjalikult lahkas, suunab omakorda maitsemeelt, kuigi praegu paistab, et staatusest olulisem suunaja on tervisediskurss (need on küll omavahel seotud). 1990ndatel räägiti meil maitsest teisiti kui praegu, mitmed kultuuriinimesedki eksponeerisid agaralt oma maitsepeenust. Ainult Pärnu Rannahotellis sai õiget Chateaubriand’i steiki, ainult granadillimaitseline jäätis kõlbas süüa, ainult suitsumaitseline viski juua. Kes teevett kõrge joaga ei valanud või tee sisse suhkrut pani, oli mats. See oli rabe, metsik eristumispüüd, vaja oli oma staatust kinnitada. Lapsena lugesin Marta Sillaotsa Galsworthy-tõlgetest sõna „distingeeritud“ teatava hämmastusega; tudengina, seoses Bourdieu distinction’iga, tuli see mulle jälle meelde. Distingeeritud.

Õhustik või vähemalt avalik retoorika on muutunud maitseküsimustes leebemaks. Hea naljamaterjal on halb maitse muidugi siiani ja asju kategooriast „nii halb, et juba hea“ tarbitakse rõõmuga. Aga halba maitset tõsimeelselt põlastada – see pole vist enam hea maitsega žest. Parempopulismi laine on olnud mäss elitaarse maitse vastu, demonstratsioon, kui kõvasti ruulivad kodune vulgaarsus ja afektid. Aga või sest tolku on, kui öelda seepeale: „Ära trambi!“ Tuleb mõelda, mis läks valesti, et trambitakse. Tunnistan, et olen siiski snobistlikust vaimust kantuna eelistanud ilukirjanduses EKRE tegelasi mitte nimepidi nimetada, aga kaua sa jaksad. Trumpi ja Janez Janšat olen juba maininud.

Head maitset on aina püütud tuvastada ka teaduslikult, väljaspool sotsiaalset hinnangulisust. Mõni lähenemine on olnud üsna omapärane. Sakslane Eysenck, kelle IQ-testid 1972. aastal Loomingu Raamatukogus ilmusid, püüdis juba 1940. aastal välja selgitada visuaalse hea maitse faktorit T (sõnast „taste“). Täiustatud test (1983) pandi kokku nii: kunstnik joonistas kaks kujundit, harmoonilise ja vigase, seejärel hindasid kaheksa kolleegi, kumb kujund on parem, ja kui kõik kaheksa olid ühte meelt, läks kujund testiülesandena arvesse. Kui testitegija kunstnike maitse ära tabas, sai ta punkti.

Uuritud on, mil määral on olemas üldinimlik harmooniataju, ning leitud, et heli ja visuaali hindamisel on ühtelangevus suur. Mitte just üllatavalt on kinnitust leidnud seegi, et haridus võib panna inimese oma valdkonnas, näiteks muusikas või kunstis, hoopis enharmoonilisust ja elementide konfliktsust eelistama. Arusaadav: need on ju süvenenud, informeeritud, distingeeritud inimesed, kellele lihtne kooskõla on igav. Selline eelistus võib piirduda ka ühe erialaga: inimene võib hinnata omal alal ebakonventsionaalseid võtteid, aga kaifida ikkagi diipi luulet ja pühade minimalistide muusikat. Nõuab ressursse, et end mitmes vallas komplekssuse ja ebamugavusega koormata.

Maitse-eelistusi on mitmeti kategooriatesse jaotatud (nt esteetiline, tserebraalne, sünge, põnev, üldrahvalik) ja neid kategooriaid isikuomadustega seostatud; on tuvastatud, et arvestatav hulk Céline Dioni fänne ei poolda samasooliste abielu ja leiab, et Trump sai hästi hakkama. Maitse-eelistuste analüüs on põnev vetruv pinnas.

Snobism pole enam väga moes, ja äratundmises, et see on läbi põetud, passé, on kahtlemata palju toredat. Aga maitsest võiks ikkagi rohkem rääkida, kas või naljapärast.