Mis härrasklass kord ajaviiteks rajand

MÄRT VÄLJATAGA

Stressi korral hakatakse otsima pidepunkte regulaarsusest: neurootik loeb autonumbreid, lehelugeja horoskoope, mõtleja tuvastab ajalootsükleid. Ajaloolaste eneste seas pole hüpoteesid ajaloo seadustest kunagi kuigi populaarsed olnud. Historism oma klassikalisel, s.t romantilisel kujul tähendab ju keskendumist üksikule ja erilisele. Kõik ajalooline on muutlik, muu hulgas muutuvad ka mõtlemiskate­gooriad, mille alla nähtusi püütakse.

Humanitaarid on 1970ndatest alates jutlustanud historismi vaimus inimese, rahvuse, luule, seksi ja surma leiutamisest ja võimalikust lõpust. Neile on vastandunud tihti loodusteadusliku taustaga suurte piltide maalijad, kellele historistid heidavad ette, et nood paigutavad konteksti süvenemata ainult välise sarnasuse põhjal kokku eri asju. Suur historist R. G. Collingwood arutleb oma autobiograafias, et ahistoristlik õpetlane on justkui mees halvast unenäost, „kes on võtnud pähe, et τριήρης tähendab vanakreeka keeles aurikut, ja kui talle öelda, et triee­ride kirjeldused kreeka kirjameestel pole kuigi head kirjeldused aurikute kohta, siis ta vastab võidukalt: „Just seda ma räägin. Kreeka filosoofidel oli peas kõik segi ja nende aurikuteooria oli üleni vale.““

Kuid vastupidiselt Collingwoodile võidakse näha halba und ka õpetlasest, kes ütleb, et „naine“, „kirjandus“ või „poliitika“ ei tähendanud vanasti sugugi sama mis praegu. Sääraseid historistlikke luupainajaid kohtab kõigis humanitaarteaduskondades. Ja tore ongi, sest mõistete ja sõnade kasutamine nende ajalugu tundmata on suurem nuhtlus kui liiga pedantne eristamine.

Eelnev oli mõeldud hoiatava sissejuhatusena uude distsipliini nimega kleiodünaamika, mille on leiutanud populatsioonibioloog Pjotr Turtšin (USAs Peter Turchin). Saavutanud üraskipopulatsioonide elutsüklite uurimisel teedrajavaid tulemusi, rakendas Turtšin oma võimed inimpopulatsioonidele ning ennustas suurandmebaaside ja eesrindlike matemaatiliste mudelite põhjal tosina aasta eest, et 2020. aastal läheb USAs madinaks. Tegelikkus on Turtšini mudeleid päris kuulekalt järginud.

Muidugi pole Turtšin ainus, kes on aastatuhandete ajalugu modelleerida üritanud. Seda on varasemal ajal teinud küll darvinistid, küll marksistid, küll strukturalistid, majandusteadlastest rääkimata. Rahutud ajad on suured lood tsüklitest ja tõusudest-langustest jälle kilbile tõstnud. Ja neile on taas ette heidetud sarnasust Colling­woodi mehega, kui nad eeldavad, et heaolu, sissetulek, vägivald, religioon vms on sama asi nii muinas-Peruus kui ka nüüdis-USAs.

Näiteks psühholoog Steven Pinker on aastaid püüdnud kümnete graafikutega tõestada, et inimese elu on läinud sajanditega kui just mitte lõbusamaks, siis vähemalt vähem vägivaldseks. Turtšin seevastu nii optimistlik pole. Tema meelest tabavad kompleksset ühiskonda iga poole sajandi järel massirahutused. Nende peapõhjuseks on eliidisisene konkurents. Turtšini labor on analüüsinud eliidi tõusu ja langust läbi aastatuhandete – eeldusel, justkui kuuluksid keskaegne prantsuse aadlik ja tänane Harvardi kraadiga jurist ühtmoodi eliiti. Ülikoolidiplomeid ja rikkureid sugeneb juurde rohkem, kui neile suudetakse rakendust leida: juristid ei leia mainekat tööd, rikkurid ei pälvi endist võimu ja lugupidamist. Olukord sünnitab kontraeliidi, kes rakendab oma oskused ja vaba aja suurema möllu esilekutsumiseks. Eliidi rahulolematus leiab aga kõlapinna rahulolematute masside seas, kui nende elujärg stagneerub. See skeem on tuttav Vene revolutsioonist ja mujalt. Turtšini meelest olevat juba hilja USAd ees ootavat katastroofi ära hoida. Aga mõned ähmased ettepanekud tal on: eliidi maksustamine pärandi- ja varamaksuga, üldise baassissetuleku kehtestamine, massikõrghariduse, aga ka immigratsiooni piiramine.

Arutlustel eesti eliidi üle on juba mõningane sugupuu, sellest on kirjutanud Kaplinski, Mutt jpt. Oma mõnusas mõttemullis Eestile eriomasest egalitaarsusest pole ma neisse süvenenud. Kui aga vaadata praeguste paremrevolutsionääride isikkoosseisu – degradeeritud diplomaate ja sõdureid, pankrotistunud ärimehi, tunnustamata kirjamehi, äpardunud ametnikke, läbikukkunud tudengeid –, siis võiks Turtšini kontraeliidi mõte leida rakendust meilgi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht