Maksud, õnnetunde allikas

Vähe maksustades valitsus kiusab, mitte ei premeeri kodanikke.

KAAREL TARAND

Nagu seadus kohustab, tegi valitsus järjekordse riigieelarve strateegia. Valitsuses, mida juhib Reformierakond, ei saagi teisiti, kui et karjamaale kõige nähtavamasse kohta aetakse hellitavalt Eelarve Tasakaaluks kutsutav püha lehm, kes võilillede puudusel peab toituma botaanikutele seni tundmatust taimest nimega kärbe. Kuigi kärpeseeme kukkus sel korral välja imetilluke ega taha eriti idaneda, on ta juba jõudnud tekitada palju kära.

Mõistagi võib sõnumeid orkestrite kaotamisest ja huvihariduse nülgimisest pidada valitsuse geniaalse suhtekorralduskava elementideks. Alguses ähvardatakse olla julm, aga juba enne sügist tuleb rahapäike jälle välja ja siis antakse hirmunutele ja kannatanutele rohkem, kui enne küsitud. See on siiski ebatõenäoline, pigem on tegu igakevadise eelarvemänguga, milles teineteisele kuuma kartulit pilluvad ametkondlik ja poliitiline võim. Kummalegi ei lähe eriti korda, mida tunnevad inimesed, kelle elukorraldust ja jalgealust nende sõnumitega hoolimatult kõigutatakse.

Kärpedraamal on sedapuhku siiski ka positiivne pool. Peaminister on sõnastanud probleemi: raske on tegutseda, kui raha on vähe. Raha on vähe riigil ja eelarves, aga mitte rahval. Pankade kinnitusel on inimeste hoiuste ja säästude hulk kogu kriisiaja vältel mühinal kasvanud. Aina tihedamalt ja häälekamalt nõuavad pangandusinimesed, sh keskpanga omad, analüütikud ja ettevõtjad, et ühiskond võtaks ette põhjaliku maksudebati. Ajakirjandus püüab seda omalt poolt ärgitada, kuid asi võtab vaevaliselt vedu, sest riigi poliitilis-parteilised juhid oma mullis mõtlevad maksudest kui millestki „ebapopulaarsest“, millest on parem vaikida. Seda hoolimata asjaolust, et erakondade põhi- ja valimisprogrammidesse on maksureformi lubadusi aastaid kirja pandud.

„Reformierakonna esimene samm on maksukaose lõpetamine ning lihtsa ja õiglase maksusüsteemi taastamine. [—] Seejärel kehtestab Reformierakond maksurahu, et valmistada ette analüüsidel põhinevad ümberkorraldused maksustamises, mis arvestavad muudatustega majanduses, ühiskonnas ja tööturul ning motiveerivad majanduskasvu ja elanike heaolu suurenemist.“ Nii on kirjas Reformierakonna valimisprogrammis, millega võideti 2019. aasta valimised.

Hea koalitsioonipartner Keskerakond (nemad on täitevvõimu juures järjepidevalt olnud juba üle nelja aasta) on oma programmis aastast 2018 veelgi uljam: „Valmistame ette maksureformi, lähtudes sotsiaalse õigluse tagamise ja ettevõtluse toetamise ning keskklassi tugevdamise eesmärgist.“ See lause oma vastuolulisuses väärib pulkadeks võtmist. Sotsiaalne õiglus tagatakse, kui võetakse rikastelt ja antakse vaestele. Ettevõtlust toetatakse, kui tehakse soodustusi rikastele vaeste ja keskmike arvelt. Keskklassi aga saab tugevdada, kui koorida nende kasuks ühtviisi nii rikkast kui ka vaesest servast. Kõike head korraga saab teha ainult poliitiku unenäos.

Aastad muudkui veerevad, aga analüüside alusel ette valmistatud maksureformist ei ole midagi kuulda peale katkematu jutu, et peaks arutama hakkama. Raske on arutelu alguse venimisele leida muid põhjusi kui teadmiste puudus, ideoloogilised dogmad ning ebapädevus juhtimise alal. Poliitikud näevad maksudes midagi olemuslikult ebapüha ja negatiivset. Tänu riigi maksuameti aastaid kestnud visale selgitustööle aga käsitleb suur osa elanikkonnast makse kui ühiskonnaelu loomulikku ja jäävat osa. Makse tasutakse nurisemata ning kuna maksukogumine on kõrgel tasemel automatiseeritud, ei tunne maksumaksjad ei palka saades ega seda raha poes kulutades pidevat torkivat valu kisendava ebaõigluse pärast, mida riik neile maksustamisega põhjustab. Ma ei tea kedagi, kes kassatšekil või arvel eraldi välja toodud käibemaksu osa pärast hambaid kiristaks või vannuks. Kui miski elanikke maksudega seoses üldse pahandab, siis kindlustunde puudumine, et avalik võim kogutud raha alati ka sihipäraselt ja tõhusalt kasutab.

Järgmine samm maksukuulekuse propageerimisel võikski olla maksude serveerimine elanikele kultuurinormi ja hüvena, isegi igapäevase õnnetunde allikana. Vähemasti Euroopa Liidu riikide hulgas valitseb tugev korrelatsioon üldise maksukoormuse suuruse ning elanike õnnetunde vahel. ELi keskmisest (62%) õnnelikumad ollakse üheteistkümnes riigis. ELi keskmisest üldisest maksukoormusest (40,2%) rohkem võetakse elanikelt makse kaheksas riigis. Neist seitsme riigi (Belgia, Austria, Soome, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa ja Rootsi) elanikud on ka keskmisest õnnelikumad. Eesti on keskmisest tükk maad viletsam nii maksustamise (33,1%) kui ka õnnetunde (51%) osas. Järelikult peaks maksudebati alustuseks kontrollima hüpoteesi, et suure maksukoormuse ning elanike õnnetunde vahel on põhjuslik seos. Kui on, sünnib sellest ka paratamatu järeldus, et valitsus, kes takistab maksukoormuse suurendamist või soovib seda koguni vähendada, keelab ühiskonnale praegusest õnnelikumat elu.

Eesti kultuuris on maksud suhteliselt uus asi ja nende ajatu olemasoluga nõustumine nõuab veel ehk harjutamist. Kui inimestelt ilma konteksti pakkumata küsida, kas nad oleksid nõus maksukoormuse tõusuga, vastab esialgu jaatavalt vähemus, kuid siiski hoopis suurem hulk, kui annab hääli maksutõusu nõudvatele erakondadele. Pisut rahva­haridust juurde, pisut selgitustööd, et maksud ei ole mitte koormis ja kohustus, vaid nagu kodakondsus, keel ja kultuur ühiskonda (ja riiki) koos hoidev liim – ja vähemusest võib saada enamus. Ümberjaotamiseta ei käi elu ka loomariigi kultuuris, ehkki sebravindid, merisaarmad või kašelotid seda maksustamiseks ega maksukogujat-ümberjagajat riigiks ei nimeta (vt ka Mattias Turovski „Metsikuks kasvamine“, Sirp 23. IV 2021, nr 16).

Õigupoolest on maksumaksjate hulk protsendina elanikkonnast suurem kui kodanike, eesti keele rääkijate või kultuurielus osalejate oma. Eksitav on väita, et maksumaksjad on vaid need, kes tulu saavad, ning kõik muud on ülalpeetavad, kes makse ei maksa, vaid ainult kogutud maksuraha kulutavad. Kõik ei maksa tõesti üksikisiku tulumaksu, aga käibemaksu ja aktsiise, samuti mikroskoopilisi varamakse tasuvad peaaegu kõik eakad, kes poes käivad ja kel oma eluase. Samuti lapsed, olgu nende raha ise teenitud, kingituseks või taskurahaks saadud. Isegi paadialused viivad kokku mangutud õllerahast suure osa joonelt riigikassasse.

Seega on maksudel ühiskonna koospüsimise seisukohalt määrava tähtsusega roll. Solidaarsus, ühtekuuluvustunne, headus, empaatia … kõik need kaunid sõnad. Näed tänaval ranitsaga koolilast ja mõtled: „Näe, tänu minule saab ta tasuta koolis käia ja kauba peale kõhu sooja toitu täis.“ Kohtad möödasõitvat politseipatrulli ja rõõmustad: „Ei ole odavamat viisi kaitsta oma elu ja vara kui ülal pidada professionaalset sisejulgeoleku tagajat.“ Vaatad kunstiteoseid koduseintel või kohalike autorite teostest pungil raamaturiiuleid ning mõtled heldimusega viina- ja tubakaraha jaotavale kultuurkapitalile. Kuuldes hääli, et hariduse, teaduse, turvalisuse, tervishoiu või hoolekande jaoks ei jätku raha ja see teeb paljud õnnetuks, tekib paratamatult tunne, et tahaks rohkem maksta – aga ei võeta.

Mitte kuidagi ei mahu sellesse valemisse rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse deklaratsioon Postimehes: „Valitsuse lähiaastate siht on maksukoormuse vähenemine. [—] Valitsuses on kokku lepitud, et hoiame sel eesmärgil maksurahu ehk varasemate valitsuste maksuotsuseid ei muuda.“ Sama hästi võinuks otsesõnu öelda, et valitsuses on kokku lepitud röövida elanikelt veel aastateks võimalus olla praegusest õnnelikum. Ja lisada, et kõik need rahvusvahelised organisatsioonid, kuhu Eesti uhkusega kuulub ja kelle eksperdid mitte ainult ei soovita, vaid lausa nõuavad muutusi Eesti maksusüsteemis, koosnevad asjatundmatutest tainapeadest, kes ei mõista Eesti erilisust (ehk seadustatud õnnevargust) ning siinse vabaturu kõikvõimsust (selle mõõdud ei anna küll kuidagi turgu välja). Maksudebati alustuseks oleks asi seegi.