Maaslamaja kaitseks
Kultuuriministri tegevusetus peab sillutama Jüri Ratta teed tagasi Stenbocki majja.
Õnneks on päästeametil helikopter ja seal termokaamera, millega metsikus looduses üles leida väikseimgi olend, kui see püsisoojane juhtub olema. Seetõttu ei pea Eesti Etendusasutuste Liit muretsema, kui kultuuriminister Anneli Ott on ajutiselt kaotsi läinud. Küllap ta sealt Võrumaa võsade vahelt lõpuks ikka üles leitakse, kõigi oma 85 häälega. Mõistetav, et peremees ei pruugi rahul olla. Saatsid lapse suure korviga marjule ja saaki ei kuskil – vaid mõni kuivetanud kribu korvi põhjas. Nõnda peabki kultuuri minister varjus püsima lootuses, et suurem pahameel mööda läheb, pääseb väikese vabandusega ning elu tiksub edasi.
Ministri kurvastuseks võimuelus see erasuhetes toimiv reegel ei kehti. Kolme nädala eest, kui valitsus järgmise riigieelarve parlamendile üle oli andnud, osutasin põgusalt sellele, et kultuurivaldkonna rahasõnum eriti palgatõusu osas on auklik ning näpuotsaga poetatud arvud ei pruugi klappida. Iseenesest on see tehniline probleem ja võinuks selliseks ka jääda. Ootus oli üles kruvitud, poliitiline sõnum antud ja iga eelarvest toetust saava kultuuriasutuse juht hakkas rehkendama. Nagu etendusasutuste avalikust kirjast peaminister Kaja Kallasele selgub, ei ole kultuuriminister korduvatele palvetele vaatamata suutnud küsimustele ammendavalt vastata ja tehnilisele probleemile tehnilist lahendust pakkuda, kuigi iseenesest on see lihtne. Kahtluste hajutamiseks tuleks kõigile küsijatele esitada palgatõusu tabel ja arvutuskäik. Kui peaks selguma, et arvud omavahel ei klapi, ei ole teha muud kui rahandusministrilt puuduv osa juurde küsida ja riigikokku eelnõu parandusettepanek viia.
Kuna lubadus palku tõsta on häälekalt ja kindlas kõneviisis välja käidud, on loomulik, et mitu tuhat inimest, keda see puudutab, arvestavad juba mõttes suurema sissetulekuga. Ülemustelt käiakse küsimas, et kui palju täpselt. Nood aga peavad käsi laiutama, sest ei tea, ei ole tabelit näinud, aga ise arvutanud ning jäänud plindrisse. Suure osa valitsuse lubatust peaks katma hoopis omatulu arvelt, aga see seab kultuuriasutused väga ebavõrdsesse seisu, sest omatulu osakaal nende eelarves on väga erinev, sõltudes asutuse tüübist, asukohast, orienteeritusest kodu- või välismaisele publikule, nüüd ka koroonapiirangutest.
Selles segaduses ja infopuuduses kasvabki tehniline probleem poliitiliseks. Kui kultuuriminister oleks oma poliitilise karjääri jooksul vähegi ringi vaadanud ning analüüsinud, milline suhtlus on poliitikas tulemuslik ja toob punkte, siis ta teaks, et muinasjutud ei müü, kõva valuuta on andmed. Kuidas neid esitada, kuidas kasutada, oleks lihtne õppida erakonnakaaslaselt Mihhail Kõlvartilt, kes vastutasuks suhtlusosavuse eest sai lõppenud valimistel kõige rohkem hääli. Ei ole usutav, et me suurepärases e-riigis võtaks viimase kui ühe eelarvest raha saava kultuuritöötaja tabelisse ajamine ning palgatõusu rahavajaduse kokkulöömine rohkem kui ühe päeva aega. Täpsed andmed on olemas asutustes endis, maksuametis ja muudes andmekogudes.
Andmete esitamise asemel, millega oleks teema päevakorrast maha saanud, valis minister aga hoopis varjumise taktika. Asjade loogiline käik seejärel on, et kui ministrilt selgust ei saa, pöördutakse tema ülemuse poole. Ministri probleemist saab valitsuse ja eeskätt peaministri probleem. Ükski peaminister seda ei taha ja eriti Kaja Kallas, kellel on ilma Anneli Otitagi juba personalimuresid küllaga. Torkab silma, et need on seotud just Keskerakonna ministritega. Siiski mitte ainult. Kaja Kallase valitsuse suurim komistuskivi ei kuulu üldse valitsusse, kuid sekkub selle tegevusse iga päev ja mida aeg edasi, seda enam tundub, et pahatahtlikult. Kivi nimeks on Jüri Ratas.
Küsitluste järgi on Jüri Ratas võimalikest kandidaatidest peaministri ametit pidama populaarseim. Teda toetab 26% elanikest Kaja Kallase 19% vastu. Rahva arvamus ei pruugi siiski olla informeeritud, teadmistele toetuv arvamus. Egoistliku eneseimetlejast politikaani kihutab see aga tegudele. Jüri Ratas ei ole võimuvahetuse järel hetkekski suutnud leppida sellega, et ei saanud peaministrina jätkata: tegu saab olla ainult ajutise taandumisega kas riigikogu valimisteni või kuni praeguse koalitsiooni lagunemiseni tema õõnestustegevuse tagajärjel.
On palju nähtavaid märke, et Jüri Ratas soovib Kaja Kallast ja Reformierakonda kahjustada eesmärgiga saavutada järgmistel riigikogu valimistel tulemus, mis annaks uue võimaluse valitsus moodustada ja peaministriks hakata just talle. Sel teel ei kohku ta tagasi parlamendi traditsioonide rikkumisest. Üks neist on kauaaegne tava, et riigikogu esimeheks ei valita erakonna juhti, sest riigikogu esimees peab päevapoliitiliselt neutraalne olema ja see ei ole hästi ühitatav parteijuhi vajadusega iga päev võitluses osaleda. Kõigist riigikogu liikmeist on just esimees see, kes peab seisma parlamendi huvide eest ning kehastama parimal viisil võimude lahususe printsiipi. Seda on siiamaani suutnud peaaegu kõik esimehed Ülo Nugisest Eiki Nestorini ja teatud mööndustega isegi Henn Põlluaasani. Nüüd on see tava purunenud, sest Jüri Ratas juhib oma toolilt parlamendis valitsust innukalt edasi, sekkub oma „ettepanekute“ ja targutustega täitevvõimu töösse, demonstreerides iga päev, kelle jalas koalitsioonis püksid on ja et ega üks nõrk ja habras naisterahvas ilma kõmiseva meheliku toeta ju riiki juhtida ei suudagi.
Hullem on, et Jüri Ratas (võib-olla koos Mailis Repsiga kuni selle ohverdamiseni) on see, kes koostas ja määras Keskerakonna nn valitsusdelegatsiooni ehk ministrite isikkoosseisu. Millisel motiivil saatis ta valitsusse inimesed, kelle puhul oli ette selge nende ebapädevus, asjatundmatus, järelikult suutmatus oma ametis hakkama saada? Kaja Kallasel ei olnud ühtki hooba, et sundida Jüri Ratast tegema ametikohtadele paremaid pakkumisi kui Anneli Ott, Tõnis Mölder ja Eva-Maria Liimets. On ainult kaks võimalikku vastust: totaalne rumalus ja võimetus inimeste oskusi õigesti hinnata või plaanipärane pahatahtlikkus.
Kaja Kallas on lõksus mis lõksus. Nagu eespool osutatud, saab ministri saamatusest varem või hiljem peaministri probleem, mida ta lahendada ei saa, sest tal pole võimu partnererakonna ministreid välja vahetada. Kui ta seda Jüri Ratta nõusolekuta teha püüaks – ja mida lähemal valimistele, seda enam –, tähendaks see koalitsiooni lagunemist. Keskerakond saaks mõnuga opositsiooni minna ning veeretada kogu vastutuse koroonakriisi lahenduste läbikukkumise eest Reformierakonnale. Kuidas ka Kaja Kallas ei püüaks tagantjärele selgitada, et peasüüdlane on ikka Tanel Kiik ja mitte keegi muu, ei oleks see usutav, sest ka kõigile opositsioonierakondadele meeldib näidata, et Kiige käpardlikkus ei ole ainult Kiige, vaid peaministri ja nõrga üldjuhtimise küsimus. Andrus Ansipi aegsest tegijate erakonnast saab nii samm-sammult saamatute erakond ja miks peaksid valijad, kes toetasid edumeelset ja rikkust tõotavat parteid, talle truuks jääma, kui erakond enam varasemat toodangut ei anna?
Niisiis on kultuuriminister küllap ise seda lõpuni taipamata ainult nupuke Jüri Ratta küünilises võimumängus. Et nuppu vahetada praegu plaanis ei ole, kinnitas Jüri Ratas teisipäevases ETV „Esimeses stuudios“ rõhutatult, tunnistades kaudselt, et just tema ainuisikuliselt ministreid määrab ja vahetab. Kahjuks jättis ta kasutamata võimaluse siiralt tunnistada, et tema manöövritel on ainult üks eesmärk: kahjustada Reformierakonda ja selle esimeest nii palju kui võimalik, sest see paistab olevat ainus tee, et valimised võita ja jälle peaministri toolile istuda. Kui Anneli Ott on ses vallas oma töö teinud, visatakse ta lihtsalt kasutuna minema või paigaldatakse ohutumale ametikohale mõnes erakonna kontrolli all „süsteemis“. Mis õigusega peavad aga nende intriigide tõttu elama teadmatuses ja stressis tuhanded kultuuritöötajad? Kaasnev kahju? Mida sama muster tähendab Eesti välispoliitikas või metsanduses?