Laine laksudes rannale lööb

Novembris otsustab valimistulemuse USAs viirus, mitte niivõrd valijad.

KAAREL TARAND

Juba mais teatas peaminister Jüri Ratas, et usub koroonaviiruse teise laine tulekut. Selle võimalusega arvestamisest ei ole valitsus seniajani loobunud. Ettevalmistusi tehakse, isikukaitsevahendite varusid soetatakse ja avaliku info järgi otsustades ei ole plaanis ühiskonnaelu sfääre sama ulatuslikult sulgeda nagu kevadel. Siiski pole Eestis ega terves maailmas üksmeelt selle osas, mis üldse on „teine laine“ ja milliste tunnuste järgi seda ära tunda, mis sest, et graafikule oskab igaüks panna nii testide üldarvu kui ka neist positiivseks osutunud, haiglaravi vajanud ja viirusnakkuse tagajärjel surnud inimeste hulga. Kas lained neil piltidel on kõrged ja teravad murdlained või rohkem rauge augustimere virvendus, sõltub skaala valikust, mis omakorda tõukub joonistaja hirmust, uskumustest ja soovist oma tõde üldkehtivana näidata. Teine laine on praeguse seisuga suhtekorraldusliku ja poliitilise turunduse valdkonna ähmase sisuga kujund.

Kuni fakte ei ole, on kõik ennustused ühtviisi head. Ise pakun, et sügisel näeme midagi sellist, mille kohta Loode-Eesti rannakalurid tavatsesid ütelda, et „merel on jõmm sees“. See tähendas, et kuigi tuul oli läänekaarest ära pööranud ja vaibunud, veeresid harvad järellained ikka veel randa ning otse kaldalt polnud mõtet lestavõrke merre viia. Jõmm tõi võrku küll rohkelt mererohtu ja adru, kuid mitte lesta. Septembris võib Eesti nakatumiskõverale jõmm sisse tulla küll, kuid seda saab ohjeldada pigem kodanike omaalgatusliku targa käitumise kui valitsusvõimu liialdatud jõukasutusega. Seega, koroonaviiruse teise laine pärast pole vähemasti Eestis erilist põhjust muretseda.

Irooniaga võib asjatundjate sõna­sabast kinni haarates öelda, et kuna inimeste vastuvõtlikkus hingamisteede haigustele on seotud keskkütte sisse- ja väljalülitamisega kodus ja tööruumides, samuti levivat viirus hästi ventilatsioonisüsteemide kaudu, siis järelikult: küte välja ja ventilatsioonilõõrid kinni nii kauaks kui võimalik. Selles on omad ohud, nagu kirjandusklassikast teada. Mihhail Bulgakovi jutustuses elust Elpiti tööliskommuunis majas nr 13 valitseb kütteaine defitsiit ja toa soojendamiseks ühendavad elanikud keelust hoolimata buržuikana tuntud väikesed raudahjud vildiga vooderdatud ventilatsioonilõõriga. Tõmme on hea ja tuba soe, kuni Annuška ahju sädemeist terve maja maha põleb.

Kuid maailma lähitulevikus varitseb ka üks hoopis muu teine laine, mille purustav mõju kehtivale maailmakorrale võib osutuda viiruse omast palju suuremaks. Sadakonna päeva pärast otsustavad USA valijad, kes saab järgmiseks neljaks aastaks üliriigi presidendiks. Kui vabariiklaste kandidaadi Donald Trumpi toetajaskonna teine tulemine osutub sama edukaks kui 2016. aastal, ei ole maailmal muud oodata kui määramatuse ja ebakindluse suurenemist, riikide rahvusvahelise koostöövõime edasist kahanemist ja võimalik, et saatuslikku ajakaotust inimtekkelise kliimamuutuse ohjeldamisel. USA traditsiooni järgi tegutseb iga president esimesel neliaastakul põhiliselt tagasivalimise, teisel aga enda suurmehena ajalukku jäädvustamise nimel. See tähendab, et uuesti valituks osutumisel ei tunne Trump end enam üldse mingite seaduste või kohustustega seotud olevana.

Karm on nii öelda, kuid Trumpi teine laine valimispäeval on viiruse levikuga otse seotud ja Trumpi administratsiooni võimetus viirust tõrjuda on temaga konkureerivale demokraatide kandidaadile Joe Bidenile mänginud kätte tänuväärse eduvõimaluse, millest ta unistadagi ei osanud. Kuni viiruse randumiseni USAs oli Trumpi eduloo ja valimiskampaania selgrooks kavandatud Ühendriikide majanduse suurepärane seis. Palju tööd ja palju raha kõigile kodanikele. Viirusest ning Trumpi rumaluse ja tegevusetuse segust koosneval võitlustaktikal seevastu on juba ka tõsised majanduslikud tagajärjed. Kuid veel rohkem on kannatada saanud Trumpi usaldusväärsus juhina. Vaid kolmandik ameeriklastest arvab, et Trump on viiruse tõrjumisega hästi hakkama saanud. Ka vabariiklaste toetajate seas kasvab kriitikute hulk ning läbi suve on Bideni edu Trumpi ees küsitluste järgi olnud turvaliseks võiduks piisav, sealhulgas kriitilise tähtsusega osariikides, mis eelmisetel valimistel demokraatidel käest libisesid.

Trump on küll teinud ka õigeid otsuseid, kuid valimistel ei pruugi neist tulu tõusta, sest majanduse turgutamise abiraha jõuab rahvani aeglaselt, töökohad ja kodud aga kaovad päevapealt. Paradoksina võib USA olla esimene riik maailmas, kus koroonavaktsiin kõikidele tasuta kätte jagatakse, sest raha, teadlased ja farmaatsiafirmad on olemas ja üleilmses võidujooksus on USA-l parimad võimalused kiiresti tulemuseni jõuda ehk viirus täielikult seljatada. Kuid mitte piisavalt kiiresti valimispäeva silmas pidades.

Niisiis on viirus Joe Bideni parim liitlane valimisvõitluses, sest väga paljudes maailma riikides loodavad valitsused salamisi ja kodanikud avalikult Bideni võitu, kuid midagi selle kasuks teha ei saa. Viirusel pole valimistest sooja ega külma, tema möllab vastavalt Trumpi pakutud võimalustele, kuni jaksab. Kui Biden, kes kaheksa aastat Barack Obama asepresidendina teeninult on maailmale tuttav ja ettearvatav, peaks valimistel võitma, saab ta viiruse päranduseks kaasa, kuid mõistagi saaks tema põhitööks siiski Trumpi purustatud või pingestatud liitlassuhete ning USA koha taastamine rahvusvahelisele õigusele rajaneva maailmakorra arendamisel.

Viirusest üksi Bidenile võiduks ei piisa, kuigi USAs püstitab nakkus maailma riikide võrdluses üha uusi rekordeid (29. juuli seisuga moodustasid Ühendriikide nakatunud enam kui 25% globaalsest summast ja riigi arvel on 22,5% kõigist maailma koroonasurmadest, elanike arv maailma rahvastikust on aga kõigest pisut üle 4%). Nagu 2016. aasta tõestas, ei ole presidendivalimised USAs turvalised ja mitte tingimata ka ausad. Ka nüüd peab valimistulemust ennustades arvestama rea teguritega, mis kaalukausse kõigutavad.

Esiteks võimalik välissekkumine. Venemaa president Putin on sel teemal korduvalt naljatanud. Et küll ta juba sekkub, kui vaja on. Miks, mis motiividel ja kuidas Venemaa, Hiina või mõni kolmas huviline (miks mitte rahakas narkokartell) võiks valimiskampaaniasse sekkuda, seda mõistatavad praegu sajad analüütikud ja mõttekojad. Fakt on, et välistada seda ei saa, sest mida ka ei räägiks tehnoloogiafirmad, mingid otseteed valijate mõjutamiseks sidevõrke pidi on endiselt olemas. Ei pea ju suurt ja nähtavat kampaaniat üle föderaalriigi tegema, piisab, kui natuke soovitud suunas tilgutada neis osariikides, kus võistlus võrdne.

Teiseks, euroopalikus mõttes on USA valimised täis manipuleerimist ja pettust alustades valijate registreerimisest, valimisvõimaluste (eelhääletus, jaoskondade hulk jne) piiramisest ja lõpetades häälte lugemisega. Levinud arusaama kohaselt on demokraatidele soodne kõrgem valimisaktiivsus mittevalgete ja eriti kõrgharidusega isikute hulgas, vabariiklasi soosiks valijate leigus ja halb ilm.

Kolmandaks, mida teevad USA jõuametkonnad ehk süvariik, mille harud sõjaväest luureni on Trump suutnud korduvalt välja vihastada? Kahtlemata on nii kindralite kui ka spioonide hulgas inimesi, kelle sõnal oma armee üle uhkust tundvas USAs on suur kaal. Trump on sõjaväge heldelt rahastanud, kuid selle eest armastust ei osta, kui samal ajal anda oma vägedele välismaal sõgedaid tegutsemiskäske. Aga kolm kuud on väga pikk aeg ka selleks, et välja võib ujuda oma südametunnistuse järgi sooloprojekti tegev vilepuhuja, mõni Trumpi kompromiteerivat salastatud informatsiooni valdav ametnik, kes on kodumaa hüvanguks valmis seadusi rikkudes paljastusi välja käima ja selle eest nagu Edward Snowden hiljem vanglakaristust kandma või maapakku minema.

Hiljemalt aasta pärast on koroonavaktsiin valmis ning maailm võib kuni järgmise tundmatu viiruse saabumiseni pandeemiamure unustada ega pea laineid lugema. Trumpi teine laine aga kahandaks inimkonna eduvõimalusi ellujäämisvõitluses halvimal juhul veel neli aastat.