Kuvand, oh paljastav kuvand!

REET VARBLANE

Eesti televisiooniski mitmel korral näidatud seriaalis „Armastus Berliinis“ on üks ilus motiiv. Totalitaarses režiimis pettunud laulja Dunja meelislaul räägib vanadest argadest meestest, kes mitte ainult ei ole kaotanud inimlikkuse, vaid ka igasuguse seose tegelikkusega. Nad on kõige hullemad, sest on valmis kõigeks, et säilitada oma positsioon ja võim. Filmis vastanduvad vanadele meestele naised, eelkõige noored, aga ka südikad van(em)ad naised, kes lähevad kompromissile ainult siis, kui seda on vaja oma lähedaste päästmiseks. Filmi naised ei ole mitte ainult moraalselt kindlamad, vaid nad käituvad ja näevad ka välja teistsugused kui võimu­­­s­üsteemiga seotud ja seda taastootvad mehed. Seda motiivi võib vaadelda Valgevene sündmuste metafoorina. Loomulikult ei ole see pelgalt meeste ja naiste või vanade ja noorte vastandus, isegi mitte lihtsakoelises seriaalis.

Valgevene viimaste nädalate, eelkõige valimistele ja tulemuste võltsimisele järgnenud sündmusi on palju vaetud, peatutud minevikul ja pakutud välja tulevikuprognoose, analüüsitud Aljaksandr Lukašenka jahmatavaid sõnavõtte ja lausa uskumatut sõnakasutust. Kuid uudisvoos pole sündmuste sõnaline kirjeldus enam esi­kohal, ükskõik kus midagi ka ei toimu, see jõuab kohale visuaalselt ja tavaliselt ka reaalajas. Tähtis pole enam ainult see, mis toimub, vaid kuidas seda vaata­jani tuuakse.

Polina Dobrovolskaja ja Anastassia Špakovskaja möödunud pühapäeval Minski Iseseisvuse väljakul esitatud performance’i „Kultprotest“ väljendusviis on rahulik, isegi vaoshoitud, kuid sõnum seda mõjusam. Kaks noort ihuvärvi aluspesus naist seisab neutraalsel poodiumil ja nende haprad kehad määritakse kokku verd meenutava punase värviga. Määrijate liigutused on õrnad, peaaegu paitavad, kuid järjekindlalt metoodilised. Performance’is puudub otsene vägivald, ainus vihje sellele on inglis- ja venekeelsed plakatid „Võim tapab meid”, väljakule kogunenud rahvas jälgib seda vaikselt. Meediasse edastatud pildil näidatakse tegelasi lähedalt, nad on üks meist, ükskõik, kas osaleme otse sündmuskohal või arvutiekraani vahendusel.

Täpselt samamoodi on näidatud ka presidendikandidaadi, revolutsioonilise Valgevene embleemi Svjatlana Tsihhanovskaja ja tema meeskonna esinemisi: noor naine on astunud madalale poodiumile ja räägib tema ümber kogunenud inimestega, ta on üks nende seast. Väljakule kogunenud inimesed võtavad sageli kingadki jalast, kui astuvad pingile, et toimuvat paremini näha. Vahendatud pildist – olgu fotode või videotena – vaatab vastu lihtne, inimlik, kuid väga jõuline kujund.

Aljaksandr Lukašenka paar päeva enne valimisi peetud kõnet edastatakse aga sootuks teisiti. Isake seisab laval suure kõnepuldi taga, ta ei ole oma kuulajaskonnast mitte ainult kaugel, vaid ka palju kõrgemal – just nii, nagu on jumalale kohane. Kaamera­mehed teevad oma tööd Leni Riefensthali hoolsate õpilastena: mustade ülikondade ja lipsude read suunduvad lõpmatusse, vahel sekka, justkui veaga huvitavama rütmi saavutamiseks, mõni valge kleidi laik, väga harva tabab kaamera ka mõne kauni noore naise näo või ka tukkuva vana mehe. Kui poolteist tundi kestnud kõne läbi saab ja isake lavalt lahkub, kestab aplaus veel kolm-neli minutit. Isegi Moskva kongresside paleest ei ole edastatud nii üliinimlikku kujundit, võrrelda võiks seda vaid Mao Zedongi kuvandiga. Iseseisvuse väljakul esinemise kuvand on küll tibake vaoshoitum, isake on oma toetajatega solidaarne, kõnepultki on tagasihoidlikum, aga võimumärgina olemas. Nagu ka masinatehases, sest isakese korraks hüsteerilisena rahva sekka astumist ametlik kaamerapilt ei näita. Sama kordub ka näiteks Lukašenka kabinetis möödunud teisipäeval julgeoleku nõukogu koosolekul. Võiks arvata, et kabinet on vähemalt paarsada meetrit pikk ja isakegi troonib kõrgel tema sõnu ustavalt konspekteerivate kaasvõitlejate kohal.

Kuid me elame siiski XXI sajandi kolmanda aastakümne alguse Euroopas.