Kuulakem hiirt!

REET VARBLANE

Urmas Lüüs lõpetab tänases Sirbis Killu Sukmiti näituse arvustuse kurvavõitu mõtisklusega: kunstis on „toetusmeetmeid küll juurde tulnud, galeriidki tõstavad tasusid, väljavalitud saavad palka, kuid areng on pahatihti väheste aktivistide vedada“.

Õnneks pilt nii kurb ei ole, iseäranis kui mõelda kunstivaldkonna arengukava peale. See ei ole kultuuriministeeriumi koostatud „Kultuur 2030“ ega ka selle kunstivaldkonda puudutav lisa. See on kunstnike liidu (EKL), kaasaegse kunsti arengukeskuse (EKKAK) ja kaasaegse kunsti keskuse (KKEK) algatusel ning paljude kunstnike, kuraatorite ja kunstiteadlaste, kunstikorraldajate ja teiste kunstitöötajate panustamisel välja töötatud dokument. Viimased parandused ja täpsustused lisati veel eelmisel nädalal, sel neljapäeval koguneti Arsi seminariruumi, et arengu­kava ühiselt üle vaadata ja leppida kokku, kuidas edasi tegutseda. Igasugune arengukava – nii „Kultuur 2030“ kui ka „Kunstivaldkonna arengukava 2021–2025“ on visioon, mitte otsene tegutsema sundiv juhis. Kuid on suur vahe, kas põhineda hästi läbi mõeldud ja argumenteeritud visioonil või paisata õhku kaunis ja kõike sisaldav, kuid täiesti utoopiline soovunelm.

Möödunud teisipäevane „Reporteritund“ oli ka pühendatud kunstivaldkonnale ja eelkõige selle põhitegelasele kunstnikule. Saatejuht Kaja Kärner püüdis asjas selgust saada ning saatekülalised kunstnike liidu president Elin Kard, kultuurkapitali juhataja Kertu Saks ja kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp olukorda ja tulevikuvõimalusi selgitada nii hästi kui oskasid või said. Kui „Kunstivaldkonna arengukavas 2021–2025“ on vähese või olematu raha kõrval üksjagu ruumi pühendatud ka valdkonnasisesele koostööle, et vähemalt siin murda viimase aja üks mantraid – polariseerumine, ja kunsti maine parandamisele meie sootsiumis, siis „Reporteritunnis: millest eesti kunstnik unistab?“ jäi kõlama raha või õigemini kunstivaldkonna alarahastatus või isegi lausa rahastamatus. Asekantsler püüdis küll positiivne olla ja osutas innukalt usaldusväärsele partnerile, dokumendi koostanud kunstirahvale, kellega saab nüüd viljakatesse läbirääkimistesse astuda. Tema sõnakasutus, mis tõi silme ette kogenud, tüdinud ja isegi vaat et tiba kibestunudki ametniku või ka poliitiku, tuletas vägisi meelde Vene Föderatsiooni presidenti Vladimir Putinit, kes võis küll rääkida „meie lääne partneritest“, kuid ausast partnerlusest ei suuda enam unistada ka kõige naiivsemad läänlased. Raudsepa suust mantrana kordunud „samm-sammult“ probleemidele lähenemine ja ehk siis ka lahendamine mõjus pigem nende tõrjumisena, sest samm on varemgi aastateks, kui mitte aastakümneteks veninud. Kuid kõrge kultuuriametniku sõnakasutust võib ka teisiti mõista, kui võtta appi näiteks muinasjutt vaeslapsest, keda vanakurat tahtis endaga põrgusse viia, kuid kellel oli nii palju oidu ja empaatiat, et kuulata hiirekest, kes soovitas kõike vajaminevat ikka ükshaaval (samm-sammult) küsida. Kukk hakkas kirema ja vanakurat pidi allilma tagasi kaduma. Seda enam, et Taaniel Raudsepal peaks veel meeles olema aeg, kui ta äärmiselt järjekindla töö ja tagasihoidlikkust kui voorust eirates suutis Tallinna Kunstihoone saada kultuuriministeeriumi eelarverea peale. Enamgi veel: tagada sellele igati jätkusuutlik rahastamine. See kõik ei tulnud niisama lihtsalt.

Igasugusel sõnakasutamisel on tähendus ja mälu ning negatiivne kipub kergemini meelde süüvima. Sõna saab aga jälgida ja selle kasutamist korrigeerida, iseäranis kui soov midagi ära teha on olemas. Mina usun Taaniel Raudseppa – Vision Solutionsi liiget ja Tallinna Kunstihoone juhti. Loodetavasti ka asekantslerina.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht