Kus on vedur?

ELS HEINSALU

Kõrvaltänavas on maja, kus ei elata just sellist elu nagu ma ise tahaksin elada. Ega neile endile ka vist väga ei meeldi: mees ei ole rahul naise käitumisega, naine mehe omaga veelgi vähem. Naine väljendab aeg-ajalt oma rahulolematust, kurdab isegi tuttavatele. Mees leiab, et naine olgu vait, kõik on hästi, kui naise sobimatu käitumine välja arvata. Mees on selline turske tüüp, parem teda mitte ärritada. Pealegi kuulub talle nurgapealne universaalkauplus, sealt saab kõike. Häda, kui see sealt ära kaoks. Ta on ka kogukonda panustanud. Isiklikult pole mul muidugi midagi võita ega kaotada. Tegelikult olen ma lihtsalt selline inimene, kellele ei meeldi oma nina teiste asjadesse toppida. Nende pere, nende asi, kuidas elavad. Nojah, et lapsed aeg-ajalt vist ka kolakat saavad, sellest tegelikult peaks kuhugi teatama, aga ega ma ise ju näinud ei ole, nii et ega ma ei tea. Arvatavasti on tegemist lihtsalt kuulujuttudega. Igal juhul mina end sellesse loosse ei sega. Mul on oma elu. Ma ei sekku alati isegi oma laste tegemistesse, kuigi elame sama katuse all ja mul on teatud vanemlikud ülesanded ja vastutus nende ees.

Ega me ei saa ju selliseid inimesi väga millegi eest kritiseerida? Tavalised rahumeelsed kodanikud, kes hoiduvad konfliktidest. Seega ei saa me kritiseerida ka sarnaselt käituvaid poliitikuid, riike ja … ülikoole. Seda muidugi senikaua, kuni me ise ei ole kannataja rollis. Õnneks praegu ei ole. Mitte kuigi kaua aega tagasi olime. Polnud kuigi tore. Olime üks „Nõukogude Liidu siseasi“, vabatahtlikult ja puha. Kuidagi raske oli mõista, miks vaikiti, vaikides pealt vaadati, ei nähtudki. Nüüd aga oleme meie need, kes vaikides pealt vaatavad, teevad näo, et kõik on korras või vähemasti ei puutu see meisse. Ei läinudki eriti palju aega mööda.

Ma olen ikka arvanud, et teadlased on – või vähemasti peaksid olema – julged. Julgemad kui teised. Sest kuidas sa muidu julged kahelda selles, mida juba teatakse, mis on kirjas tarkades raamatutes, mida on öelnud tunnustatud teadlased, tarkadest targimad, enne sind? Ülikool kui teadlaste korporatsioon peaks seega julguse etaloniks olema.

Seda ning meie ajalugu arvesse võttes, on minu jaoks jahmatav, kui Eesti ainus universitas, minu alma mater, teatab, et soovib end poliitikast, ning eriti välispoliitikast, eemale hoida. Seda julguse puudusest või mugavusest? Teine on esimese variatsioon. See, et ülikool toetab sealjuures akadeemiliste arvamuste paljusust … Mida on kergem läbi lõigata, kas tuhandet erinevat niidikest või tuhandest erinevast niidikesest koosnevat köit? Aga nagu kõik teavad, kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Minu meelest me Eestis juba näeme seda.

Mida vanemaks ma saan, seda sarnasemalt mõtlen ma nendega, kes avaldavad arvamust, et filosoofiadoktori kraadile peaks filosoofia tagasi andma. See tähendab, et lisaks erialastele oskustele peaks doktorikraad tähendama ka kriitilist mõtlemist, suure pildi nägemist, oma arvamust, julgust seda väljendada, julgust oma veendumuste eest kas või surra ning ka julgust oma vigu tunnistada. Reaalsus on aga see, et me liigume suunas, kus suur osa teadlasi on vaba mõtlemise asemel seotud tootmisega: neist on saanud või tehtud teadmiste ja teadusartiklite liinitöölised. Liinitöölistel pole aga mõtlemiseks – selliseks vabaks ja uitlevaks, tõelisi uuendusi loovaks – aega.

Mille peaksime aga ülikoolidele tagasi andma? Ülikoolid on eksisteerinud ligikaudu tuhat aastat. Selle aja jooksul on nad vaatamata näilisele muutumatusele päris palju muutunud. Paljuski kahtlemata paremuse poole, mõnes asjas, tundub, pigem halvemuse. Kui ülikoolid ise kahandavad oma tähenduse üksnes Vikipeedias nimetatule – kõrgem õppeasutus, millel on õigus anda teaduskraade (nojah, teadus- ja arendustööga tegeleme ka) –, siis ei maksa ega saagi imestada, et teadlasi ei kuulata ja ülikoolide rahastus väheneb. Ülikool, kes soovib poliitikast eemale hoida, ei saa olla ühiskonna vedur, suunaja, valgustaja.

Piirid meisse puutuva ja meisse mitte puutuva vahel ei ole enamasti liiga selged. Akadeemiline vabadus ja ülikoolide autonoomia ning poliitika võivad ühel kurjal päeval väga valusalt põrkuda. Seda mitte üksnes ajaloos, vaid ka tänases ja homses päevas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht