Kui lõhub tasumise äike
Istutada puu, harida põld, soetada lapsi – need on kiiduväärsed teod. Nõnda kõneles Zarathustra. А потом что? Need saavutused jäävad ju kuidagi igavaks. Kuidas oleks hoopis uue religiooni rajamisega? Zarathustra sai sellega hakkama.
Viimastel sajanditel on säärased saavutused olnud harvad. Enamik ilmutuse saanud karismaatilisi usujuhte haagib end juba olemasoleva religiooni külge ja nii sünnib heal juhul lahkusk. Edukaid näiteid siiski on: XX sajandist Charles Fox Parham ja nelipühilus, Marcus Garvey ja rastafari, Bobby Henderson ja pastafari, L. Ron Hubbart ja saientoloogia, Sun Myung Moon ja tema Ühinemiskirik.
Paljud neist said hoo sisse USAs. Kui vanasti ootas prohveteid sageli piinarikas surm – mõeldagu vaid Mani, Jeesuse, Sabatai Zevi või Babi elupäevade lõpule –, siis nüüdsel ajal pigem suur raha ja haarem. (Mäletan, kuidas käisime eelmisel sajandil Mihkel Muti ja Toomas Pauliga USA pealinnas pastor Mooni korraldatud rahvusvahelisel „intellektuaalide kongressil“, mille avapäeva iseloomustas peavoolu konservatism, aga järgmisi juba pealetükkivam ajupesu. Toomas Paulil sai mõõt täis, kui talle üritati selgitada, et tema kristlik abielu ei kehti, vaid ta peab lahutama ja laskma ennast pastor Moonil uuesti paari panna.)
Yuri Slezkine on meil äsja ilmunud paksus raamatus „Valitsuse maja“ lähtunud Émile Durkheimi teesist, et iga ühiskond on põhjalt religioosne ning ilmalikke ja religioosseid ühiskondi ei saagi eristada. Ta jutustab, kuidas vene radikaalid ootasid aastakümneid „tõelist päeva“ ja kui see revolutsioonina viimaks saabus, kohanesid sellejärgse pohmelusega – vana maailma visa püsimisega. Viimsepäevasektid on kasutanud kohanemisviisidena prohvetluse tähtaja edasilükkamist, kuni see muutub sümboolseks. Teine võimalus on olnud väita, et ennustus ongi juba täide läinud – tõeline päev ja lunastaja on saabunud –, aga kuidagi varjatult.
Tõelise päeva ootuse üks viimaseid kurioosseid ilminguid on QAnoni kultus. Kuna see paistab ülimalt Ameerika-spetsiifilise vandenõuteooriate kompleksina, oli üllatav septembris lugeda Spiegeli reportaaži „Meie aja ohtlikem kultus: QAnoni pidurdamatu levik USAst väljapoole“ – kultus on võitmas enda poole kümneid tuhandeid hingi ja südameid ka Saksamaal.
Uus liikumine on püsinud peamiselt veebiväljade suhtluskanalites. 28. X 2017 postitas keegi 4chani kasutaja nimemärgi Q all sõnumi „Hillary Clinton arreteeritakse 30. oktoobri hommikul 2017 kella 7.45 ja 8.30 vahel“. Sealt hakkas kultus kumuleeruma. Järgnesid sõnumid „süvariigi“ sügavustest, just nagu keegi saladustele ligipääsev ametnik andnuks krüptilises keeles teada peatselt saabuvast tõelisest päevast, mil arreteeritakse ja hukatakse demokraatliku partei juhtkond ja reeturlikud riigiametnikud, kes hoiavad käigus satanistlikke pedofiiliavõrgustikke ja joovad laste verd. Postitaja QAnoni pärisidentiteet pole selgunud, ka näib ta olevat viimastel kuudel vaikinud. Aga tema üritus elab, võitnud miljoneid järgijaid, lõhkunud tuhandeid peresid ning lennutanud oma esindajaid USA kongressigi.
Äsjane aastavahetus oli liikumisele pingerohke, sest tõelise päeva tähtaegu tuli järjest edasi lükata. Küll oodati Trumpi tegeliku valimisvõidu kinnitamist või sõjaseisukorra kehtestamist kuni otsustava päevani 20. jaanuaril. 6. jaanuaril väljus liikumine korraks internetist ja põhjustas Kapitooliumis suurema möllu koos poole tosina inimohvriga. Nüüd läbitakse pettumuse faasi. Vähesed tunnistavad, et neid on ninapidi veetud – eks see olegi psühholoogiliselt kõige raskem. Mõned elavad uute tähtaegade ootuses. Ja leidub neidki, keda lepitab teooria, et Biden on tegelikult äravahetatud sisemusega kest, kes jätkab Trumpi üritust.
QAnoni eristab vanema aja usuliikumistest teispoolse või spirituaalse mõõtme puudumine, aga see polnud esil ju ka Slezkine’i bolševikel. Seejuures on QAnonile omane äge verejanu ja kättemaksuhimu: kenad pereemad ootavad arreteerimisi ja hukkamisi, vereojasid ja veerevaid päid, kõike seda, mida meilgi Helmed on kokku lubanud. Aga eks ole ju vägivallaporno iseloomustanud ka etableerunud religioone nende kirglikel nooruspäevadel. Mõeldagu vaid Johannese ilmutusele.