Kinder-Küche-Kirche? Ei, alles on jäänud vaid Kinder ja Küche

MERLE KARRO-KALBERG

Meil on eriolukord: distantsõpe, distantstöö, distantstrenn ja kõik muu samuti distantsilt. Kodu on seetõttu suur segasummasuvila ja valitseb tohuvabohu. Alles nüüd selgub, kui hea on, et õppimiseks on eraldi ruum, trennitegemiseks teine ja töötamiseks kolmas. Ruumide vahel liikumine aitab ümber häälestuda ja tegevusele keskenduda, kodune rööprähklemine nüristab vaimu.

Poliitikaajakiri Politico on 19. III väljaandes prognoosinud, kuidas praegune olukord ühiskonda mõjutab. Tuuakse välja see, et üleüldine sulgumine ja liikumispiirangud suurendavad ebavõrdsust ning kõige rohkem kaotab see suur osa rahvast, kellel pole majanduslikku puhvrit, et praegune ja meid hiljem järellainetusena tabav kriis üle elada. Need on inimesed, kellel ei ole kodus töötamise võimalust, enamasti tegutsevad nad teeninduses. Paljudel juhtudel ei saa nad olla kodus oma lastele koduõppes abiks ja lastel tekib õpiraskusi.

Hoolimata sellest, et kodus püsimise soovitus kehtib meestele ja naistele võrdselt, on tähelepanu juhitud, et eriolukord mõjub eriti rängalt naistele, kelle kanda jäävad taas tasustamata kodused tööd, sealhulgas laste koduõppe juhendamine. Helen Lewis kirjutab 19. III Atlanticus, et praegune olukord pole ainult tervisekriis, vaid ka majanduskriis. Ettevõtted teatavad järjest, et töökohtade vähendamine on ilmselt vältimatu, paljud on koondamisteate ka kätte andnud. Pere habras olukord sunnib otsustama, kes on lastega kodus ja aitab hooldada eakaid. Tuleb mõelda, kes on paindlikum oma aja ja prioriteetide seadmisel, kes aga peaks rohkem pingutama, et töökoht säiliks, või tuleb leida uus pere rahakoti täitmise võimalus. Majanduslikult on mõistlik, et koju jääb see, kel sissetulek madalam. Teame, et enamasti on need naised.

Juba 1970. aastatel kirjutas Itaalia-USA aktivist, õpetlane ja õpetaja Silvia Federici, et kapitalism tugineb paljuski kodutöödele, mis enamasti on jäänud naiste kanda ning mille eest neile tasu ei maksta. Pool sajandit hiljem oleme taas olukorras, kus ühiskonna pea kogu nähtamatu taristu, see, mis keerulist sotsiaalsüsteemi ülal peab, on taas langenud märkamatult naiste õlule. Distantsõpe, distantstrennid, kraamimine ja desinfitseerimine, täisväärtusliku toidu (rõhutatakse, et see on praegu eriti oluline organismi toetamiseks!) valmistamine, vanemate eest hoolitsemine jääb sellele, kes on kodus. Samal ajal – kui on veel võimalus – tuleb hakkama saada ka distantstööga.

Aga kui palju peab kodu eest hea seisma inimene, kes ise samal ajal e-koolitunde annab? Ühe kooli õppe­kvaliteedi juht Anna-Liisa Blaubrük kirjeldab olukorda nii: „Lapsel on ülesandeks muusika töövihiku täitmine. Küsib abi. Viimati oli muusikatund nädalaid tagasi, vihiku täitmisest on möödas enamgi. Mul pole õrna aimugi, kuhu noodijoonestikul mis käib. Juba tunnen pinget. Hakkan õpikut otsima. Olen ju kunagi nooti tundnud. Nii kaks kümnendit ja veel mõned aastad tagasi sai noote joonistatud ju üksjagu. Paanika kasvab. Samal ajal peaksin ka oma õpilaste e-tunniga seotud küsimustele vastama. Kartulid on ka vist pehmeks keenud ja vanem laps end „vahetunnis nutiseadmesse unustanud“. Väsimus saab minust võitu ja ma ütlen lapsele, et ehk saaks keegi klassikaaslastest pildi saata ja laps joonistaks temalt maha. Ta silmis on krutskit täis üllatus. Tunnen häbi, pettumust. Mida ma praegu lapsele õpetasin? Ja samas näen, et ta on siiralt tänulik, et kodus on ema, mitte õpetaja.“

Loodan, et eriolukord ei triivi meid Kinder-Kirche-Küche ajastusse tagasi. Kusjuures Kirche ehk kirik on ju praegu kinni, nii et isolatsioon koduseinte vahel on veel rusuvam. Kriisi järelmõju on suure tõenäosusega võrdõigus­likkuse vähikäik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht