Kevadtorm südamel

KARIN PAULUS

Esmaspäeval algas kolm nädalat vältav suurejooneline õppus Kevadtorm. Ligi 7000 meie ja liitlaste kaitseväelast treenib, et meie armast väikest riiki, mis on otsekui metsmaasikas (ütles keegi kord), mitte keegi noppida ei tihkaks.

Tänapäeval pole õppusel paugutamine, metsas müttamine mingi ekstreemsus. Hoopis äärmuslikum on telefonide ärakorjamine ehk siis nutipaast: kolm nädalat Twitterita!

Meeldivad sulle siis suurte silmadega jaapani plüüsnukud fumo’d, Sinine Äratus või oled teisipäeval hinges tähistanud vikerkaarevärvi keerulise nimega tähtpäeva – ole sa siis enamus või vähemus, munder köidab ja liidab. Mõõdukas militarism ja kodumaa-armastus on taasiseseisvunud riigis kasvanute jaoks lihtsalt ägedad! Minu vanaisad, üks kangelasmedalitega ja teine puujalaga, ilmselt nii ei arvaks.

Kuigi kindel protsent riigieelarvest, korralik tehnika ja välismissioonid on imagoloogiliselt jätnud mulje laiast elust, siis lihtne reamees teenib 100 eurot kuus, mis on täiesti võrreldav vangi töötasuga (alammäär 95,87 eurot). Nii pole imekspandav, et juhtkond on peale spordiroodu leidnud kärpekoha ka ateistlikus riigis veidi vananenud kaplaniteenistuse ja orkestri arvelt. Avalikkus aga nii ei arva – puhkpillimuusikat ja ilusat vormi armastatakse. See on nagu Eurovisiooniga, mis on rahva silmis püha riitus, poplaulupidu.

Samasugune torm, suurpealetung on toimunud viimastel nädalatel digiregistratuurile. Kes saab kärmelt marjamaale?

Milline kirglik kevad aga valitseb noorte südames? Mis huvitab tudengeid?

Arhitektuuri vallas näiteks Marsile inimkoloonia plaanimine, otse loomulikult midagi jätkusuutlikku ja puidust, törts sotsiaalsust, samuti T1.2 ehk mida teha tuntud kaubanduskeskusega.

„Kuidas luua süstlavahetuspunkte kaasaegses linnaruumis?“, „Seeniorite kodu – kognitiivse aktiivsuse toetamine linnaruumiliste ja arhitektuursete võtete abil“, „Paneelrajooni kaasajastamine rohepöörde valguses Mustamäe näitel“ on ilmekad moodsate inimeste teemad, mille lahendusi sel nädalal tehnikaülikoolis eelkaitstakse.

Kunstiakadeemia magistrantidest tõsteti aga hiljuti Anton Uessoni stipendiumiga esile Markus Puidak, kelle üsna vastiku pealkirjaga töös „Ressursi­kaitseala – Tallinna südalinn“ uuritakse minu arusaama kohaselt pigem kaubanduspindade ajakohastamist ja seeläbi säästlikumat suhet ruumi.

Üldiselt levib ehituse vallas laialdaselt tehnokraatia: reformide, digipädevuste fetiš, uute materjalide mõõtmine ja mudeldamine. Ilmekas on kõrg­koolides praegu vältav bakalaureuse- ja magistritööde auhinnakonkurss „Digiehituse tulevikutegija“. Seda enam teeb rõõmu magistritöö teemadest välja joonistuv vastutustunne, aga veel rohkem empaatia, mis annab ka lootust.

Nimelt on viimasel aastal pandeemia paljastanud südamekülmuse. Ärihuvide (nimetagem seda kaunilt ettevõtlusvabaduseks) või muu omakasu eesmärgil ollakse valmis maha jätma need, kes ise ennast aidata ei saa. Paljud kultuuriasutuste juhid ja teisedki ettevõtjad nõutavad vaktsineeritutele erisoodustusi. Näiteks võimalust lasta süsti saanuid rohkem kontserdile, lubama vaktsineerimispassiga vabamalt reisida ja muid rõõme. Ohutuse nimel on vanureid ja lapsi ulatuslikul viisil isoleeritud. Aga meil on ju arvuti ja telefon!

Saksamaa (oh üllatust!) on seda teed juba läinud ning vaktsineeritutele ja läbipõdenutele ei kehti karmid liiku­mis- ja suhtluspiirangud. Meil pole süstiga kaugeltki kõigi soovijateni jõutud ja nii tekitab diskrimineerimissoov õõva. Labaselt väljendudes: abieluvõrdsus ei pea olema ainus, kus inimlikku solidaarsust tuleks näidata.

Siinkohal võiks ühiskond õppida kas või nendeltsamadelt kaitseväelastelt, kes praegu Kevadtormil müristavad. Kaitseväes, aga ka päästeametis ei saada mitte kuidagi hakkama meeskonnavaimuta, vastastikkuse usalduse ja austuseta. Üheskoos toimimine ja kokkuhoidmine on parim viis säilitada demokraatlik ühiskond. Kui just pole plaani aretada Marsil uus parem inimkond.