Kellu lummus

ANDRES MAIMIK

„Iga kord, kui kuulen sõna „kultuur“, haarab käsi kellu järele,“ muheles kord kunagine kultuuriminister Rein Lang. Juba Antiik-Rooma keisritele oli selge, et võitmaks rahva poolehoidu peab rahvale kinkima rajatisi, vägevad rajatisi, kus toimuvad vägevad vaatemängud, valitseja kõikvõimsuse monumente.

Poliitik teab, et kaunimagi kõnekujundiga ei ületa praegu uudisekünnist, küll aga raha eraldamisega avalikeks ehitisteks, nurgakivi asetamisega, lindi lahtilõikamisega, objekti inspekteerimisega, kiiver peas. Saab olla pidevalt pildil: mõttevahetus muuseumide, teatrite, stuudiote, näitusepaviljonide rahastamise ümber, konkursid, poolt- ja vastuargumentide esitamine ja pingeridade koostamine hoiab üldsuse meeled pinevil. Eriti kui tegemist on nii ebamäärase valdkonnaga kui kultuur, kus materiaalseid väärtusi enamasti ei toodetagi ning mis vajab pidevat hoolt, kasvuhoonetingimusi ja korralikku kultiveerimist, nagu haruldane taim, kes kapitalistlikus tihnikus ei pruugi ellu jäädagi.

Rajatisel on konkreetne vorm ja funktsioon. Rajatis paistab kaugelt silma, seda on uhke vaadata, sellel on sümboli kaal, selle rajamiseks on kulutatud tohutu hulk mitme valdkonna inimeste töötunde, ressursse ja närvirakke. Rajatis on kultuuri kivistunud sarkofaag, mis koondab ja kaitseb, väärtustab ja institutsionaliseerib kultuuri. Mida kõrgem hoone, seda kõrgem staatus. Keegi ei sea kahtluse alla enam ühe või teise kunstivaldkonna inimeste toetamise mõttekust, kui neile on ehitatud juba nii uhke kodu. Ka kultuuritarbija saab kindlustunde, et see, mille eest ta maksab, pole taidluskava, vaid professionaalne tippkultuur. Suurus loeb, kontekst määrab, nagu Bitsdrupi karikatuuril: junn muruplatsil on reostus, junn postamendil aga kõrgkunst.

Rajatise rajamine annab tööd hulgale ehitusfirmadele ja teeb rõõmu kommunaalteenuste pakkujatele. Idealistlikult kulturnikult on praktilise ala inimesel lihtne papp kätte saada. Tuleb vaid avalikkusele teada anda, et me rajame neile maailmatasemel muusika-, ooperi-, tantsu- või kunstikeskuse, kui juba patsutatakse üksteist turjale, rahakapi võtmed klõbisevad ja käsi kobab kellu järele. Kui aga öelda, et me jagame needsamad paarsada miljonit kultuuriinimeste vahel laiali, las kõik teevad selle eest seda, mida tahavad ja oskavad, kaiguks maksumaksja seakisa taevavõlvini.

Rajatiste püstitamisel on ka teine pool. Filmialal tegutsenud inimesena tean, et kuigi saan suures osas oma tööd teha igal pool, on äärmiselt oluline, et meil oleks „koht, kuhu alati minna“. Et ka meie industry-rahval ehk melanhoolsetel stsenaristidel, palavikulistel lavastajatel, sitketel operaatoritel, kindlameelsetel produtsentidel ja naksakatel assistentidel oleks tõmbekeskus, mis on päriselt meie oma. Muidugi ei ole väikeriigi väikesele filmivaldkonnale essentsiaalne järjest parema tehnika juures käigus hoida tohutut stuudiokompleksi oma infrastruktuuri, tehnopargi, vilede ja kellukestega. Allfilm tõestas „Tenetiga“, et ka välismaiseid võimsaid vaatemänge saab teenindada ilma megapaviljonideta. Küsimus on pigem psühholoogilist laadi: et saada paremaks, on vaja areneda; et areneda, on vaja enesekindlust; et enesekindlust juurde saada, on vaja tunnustust. Ja tunnustus käib selles maailmas ikka paraku materiaalse toetuse kaudu. Teadmine, et ka sinul on oma „koht, kuhu alati minna“, et ka meie inimestele on võimaldatud tänapäeva nõuetele vastav tehnoloogiline infrastruktuur, tõstaks tohutult eesti filmivaldkonnas professionaalsust ja seeläbi ka selle mainet – et lõpeks see lõputu „tüüpilise eesti filmi“ hala.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht