Kelle laulu laulame?

Laulupeo seaduse jõuga kaitsmine võib kaasa tuua täiesti soovimatuid tagajärgi.

KAAREL TARAND

Vaade laulukaarele Lauluväljakult 7. juulil 2019.

Metsavend / Wikimedia Commons

Pärast valitsuse otsust kiita heaks kultuuriministeeriumi pakutud palgatoetuse süsteem võivad koori- ja tantsujuhid end peaaegu muretult tunda. Aastaid vindunud probleemile, millest on auk maasse räägitud ja mille tõsidust kinnitas ka mullu läbi viidud uuring, hakkab lahendus paistma. Siiski on veel vara rõõmustada, sest nagu hoiatas kultuuriminister, selgub toetuseks määratav rahasumma alles septembris riigi eelarvestrateegia läbirääkimisel. Nagu teada, jääb valitsusel kõige uue ja hea tegemiseks alati raha puudu ja viimaseid vabu miljoneid kisub iga minister enda poole nii, et küüned verised. Eelis on neil, kelle algatus on kirjas ka koalitsioonilepingus, mitte ainult mõnes strateegias või arengukavas, mille „parim enne“ hakkab juba mööda saama.

Ministeeriumi teatel kuluks palgatoetuseks järgmisel kolmel aastal vastavalt 2,7, 4,5 ja 5,8 miljonit eurot. Sihtmärgiks on hinnanguliselt 2000 palgasaajat, kellest igaühele pudeneks alguses keskmiselt 1350 ja hiljem 2900 eurot aastas. Pole just palju, kui kuude peale laiali jagada ja maksud maha arvata. Valitsus aga vaatab üldsummat ja selle suurus võib tunduda piisavalt ahvatlev igale ministrile, kel valimiste aastal oma mõnele sihtrühmale vaja heldust üles näidata. Kes tahab ratsaväge asutada, kes silda ehitada. Lootkem siiski parimat. Moodsal ajal on raha lihtne juurde tekkima ja tähtis on valitsuse liikmetel vaid hoiduda kiusatusest üht rahaeraldust teise vastu välja mängida.

Ühe käega probleemi lahendades tekitas valitsus endale aga teise ja hoopis keerukama, kui määras kultuuriministrile ülesandeks asuda välja töötama laulu- ja tantsupeo seaduse eelnõu. Pealtnäha ei ole mõttel viga midagi, kuigi väga 1990ndatesse kuulub kujutelm, et mingi elunähtuse või tegevuse järjepidevus on Eestis kaitstud (aga kelle eest, kas vahetuvate valitsuste, välisvaenlase või hukas noorsoo?) vaid juhul, kui selle kohta kehtib eriseadus. Uks eriseadustele on riigis endiselt valla ja sõltumata sellest, kas valitsuskoalitsiooni moodustavad rohkem või vähem riiki soovivad erakonnad, ei ole ühtki suuremat neist iial tühistatud ka juhtudel, kui eriseaduse tarbetus on ilmne. Halvemal juhul (nagu näiteks erakonnaseadus) tekitab eriseadus ebavõrdset kohtlemist ehk privileege, mille alus ilmajäänute jaoks arusaamatu. Peaks olema mingi üldprintsiip, mille alusel riik ühed seaduse kaitse alla võtab ja teised kaitsest ilma jätab.

Liberaalsed kriitikud eesotsas endise kultuuriministri Rein Langiga on juba tähelepanu juhtinud sellele, et laulu- ja tantsupeo seadusse raiumisel liigub pooleteise sajandi pikkuse ajalooga kodanikualgatus eraõiguslikust sfäärist avalik-õiguslikku, kus ei kehti põhimõte, et kõik, mis pole keelatud, on lubatud, vaid vastupidi: keelatud on kõik, mis pole otsesõnu lubatud. Kas seadusandja on võimeline kõike soovitut detailselt ette nägema ning välistama kõik (aga siis kelle meelest) tulevikus ette tulla võiva ebasoovitava? Praegu ei ole laulupeo sisu poliitiline kompromiss, vaid tegijate vaba valik, aga seaduseelnõu menetlemine just sellise kompromissini viiks. Kui jätta eelnõu täiesti puutumata maailmavaatelistest hoiakutest, kujuneb sellest üldsõnaline ja kindlasti rakendusakte vajav dokument.

Varem laulupeoseaduse vajalikkusest rääkinud Marju Lauristin on uue seaduse võimalike eeskujudena osutanud rahvusraamatukogu, rahvusooperi ja muude avalikõiguslike institutsioonide seadustele. Valitsuse pressikonverentsil kultuuriminister Tõnis Lukas eelnõust rääkides samasugust viidet ei teinud, märkides vaid Läti laulupeoseaduse olemasolu. Minister selgitas: „Seaduses näeks me ette laulu- ja tantsupeo eesmärgid, selle traditsiooni järjekestvuse vajaduse Eestis ja vastutuse ringid – riigi vastutus, kohaliku omavalitsuse vastutus, millistes tegevustes on üksikisiku vastutus – tõenäoliselt fikseerime sinna, kus toimub, kus on need alalised toimumispaigad.“

Igaüks võib mõtteharjutuse korras proovida sõnastada laulu- ja tantsupeo eesmärke sellisena, nagu see seaduse tekstis välja nägema peab. Kindlasti peaks kõrvale võtma valitsuse määrusega kinnitatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja, sest seal on seaduseelnõule esitatavad nõuded üksikasjalikult kirjas. Piisab, kui lugeda eeskirja § 2, et mõista, millise kontimurdva töö kultuuriminister endale on hankinud. Selle sätte kaks lõiget määravad, et seaduseelnõu koostatakse sama liiki ühiskonnasuhete õiguslikuks reguleerimiseks, kui vajalik õiguslik regulatsioon puudub või ei ole piisav või ei ole ajakohane; seaduseelnõu peab sisaldama valdkonna reguleerimist vajavate õigussuhete selgeid ja seaduse vahetu kohaldatavuse huvides piisavalt üksikasjalikke regulatsioone.

Seega peab valitsuse kavatsusest järeldama, et laulu- ja tantsupidu ei saa seaduse kaitseta jätkuda ja vajab eriseadust, kuna teisi sama liiki ühiskonnasuhteid nagu laulupeoliste omad, ei eksisteeri. Üksikasjalikkuse nõue aga peaks välistama seaduse tarbetu deklaratiivsuse ja sisutühjuse. Kui eesmärgi (mille sõnastamisel on kõige tõenäolisem, et poetakse põhiseaduse preambuli poeesia taha) ja ülesanded siiski kuidagi ära fikseerida saab, läheb edasine veel keerukamaks, sest olgu tegu ooperi või ülikooli, ringhäälingu või raamatukoguga, igal neist on oma kindel juhtimismudel vastavate võimuorganitega.

Ka praegu on laulu- ja tantsupeo sihtasutusel riigiametnikest ja valdkonna asjatundjatest nõukogu, mille liikmed nimetab ametisse kultuuriminister. Seaduslikku laulupidu peavad juhtima seaduses nimetatud isikud, kelle nimeliselt määrab ametisse riigikogu. Kes need ametikoha järgi küll võiksid olla? Paralleel rahvusraamatukogu ja rahvusringhäälinguga lubab arvata, et valdkonna asjatundjate kõrval asuvad nõukogu kaunistama poliitilise klassi helged kujud. Kui mitte enam, siis igast parlamendierakonnast üks. Ja milline kasu sellest laulupeole tekkida võiks? Nagu hiljaaegu ERRi puhul kogesime, läbivad erakondliku filtri ka sõltumatud eksperdid, seega toimub seaduseelnõu menetlemise käigus halvemal juhul laulupeo varjamatu politiseerimine. Teisiti ei saagi minna, sest avalikõiguslik asutus on riigi osa ja riiki juhivad valijalt mandaadi saanud poliitikud koos ametnikega, mis tähendab, et kultuuriministeeriumis peaks laulupidude peale eraldi asekantsleri palkama.

Nii kaugele jõudmiseks, et saaks nõukogus kohti jagama hakata, peab seadus läbima põhiseaduslikkuse kontrolli. Väga põhimõttelist laadi seadused jäävad pahatihti hambusse presidendile ja maanduvad riigikohtus. Rahvusringhäälingu seaduses näiteks on ühe ülesandena sõnastatud, et ERR „edastab saateid, mis Rahvusringhäälingu võimaluste piires vastavad kõigi rahvastikurühmade, sealhulgas vähemuste infovajadusele“. Kas laulupidu institutsioonina peab sedasama põhimõtet järgima ja andma proportsionaalselt ressursse ja ruumi vähemustele? Ja millistele, kas ainult etnilistele või ka mingi muu tunnuse järgi vähemusgruppi kuulujaile? Kuna laulupeo traditsioon on üdini rahvuslik ja valitsuseski end rahvuslikeks nimetavad erakonnad, siis vaevalt vähemustele eelnõus mingit tähelepanu pööratakse. Ja see võib tähendada kellegi põhiseaduslike õiguste riivet.

Kui vähemused seaduses siiski oma koha leiaksid, avataks ühtlasi uks seaduse tegijate silmis soovimatutele muutustele laulupeo arengus. Praegu ei ole voli laulupeo repertuaari mõjutada ei presidendil ega peaministril. Ja näiteks Tallinna linnapea võib arvamust avaldada, kuid see arvamus ei too laulukaare alla venekeelset laulu. Kui aga Mihhail Kõlvart on näiteks Eesti vabariigi peaminister ja laulupidu toimub seaduse alusel, pole korraldaval asutusel enam praegusi kaitseliine poliitilise sekkumise vastu.

Kõik see sunnib suurele ettevaatusele, kui kavandatakse kodanike omaalgatuse riigi kaitse ja juhtimise alla võtmist ja peab uuesti küsima, kas sellest, et Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupeo traditsioon on võetud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja, tõesti ei piisa. Kui ei, siis kas on oodata samas nimekirjas koha leidnud seto leelo ja Võromaa suitsusauna kohta samuti seadusi ehk leelotajad ja saunamehed riigi palgale koos üksikasjaliku eeskirjaga, mida ja kuidas nad tegema peavad ja mida teha ei tohi? Kui küsimus on siiski ainult rahas, siis ehk oleks mõistlik palgatoetuse rahaeraldus ära teha, selle rakendamise mõju kolm aastat hinnata ning alles siis, kui on selge, et ka raha ja professionaalne juhendamine noori vabatahtlikult laulma ja tantsima panna ei suuda, hakata laulupeo riigistamist uuesti kaaluma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht