Katri ja tank

Tark ei tee valikuid, mis ergutavad viha ja hävitavad karjääri.

KAAREL TARAND

Narva linnapea Katri Raik on viimastel päevadel saanud ohtralt korrata oma kevadist avastust, mille kohaselt valdaval osal Narva praegustest elanikest on eriline seisund. Nimelt on neile tank südamesse kasvanud. Linnapea meelest on tegu loomuliku olukorraga, mille muutmiseks ei ole vaja ega tohigi midagi ette võtta, sest see võiks keerulistel aegadel lõhestada Eesti ühiskonda, õõnestada julgeolekut ning anda vaenlasele koguni ettekäändeid Eesti riigi sõjaliseks ründamiseks. Linnapea püüab Narva jõe kaldale Venemaa (Nõukogude Liidu) imperialistliku vallutusretke ja okupatsiooni ülistamiseks paigaldatud tanki tähtsust igati pisendada, sest väidetavalt probleemi üldse ei olegi ja kui keegi selle kunstlikult tekitab, siis riigivõim. Nii asub ta teravasse opositsiooni valitsusega, kelle senisest otsustavam tegevus võivat „tuua inimesed tänavatele“.

Linnapeal on õigus, et tank kui selline on tühiasi, kui seda vaadelda isoleeritud üksikjuhtumina. Kuid seda ta ei ole, nagu tõestab küllalt terav ja kriitiline reaktsioon linnapea seisukohale nii tava- kui ka ühismeedias. Ning probleemi tuum ei ole mitte tankis endas Narva jõe ääres, vaid neis lugematutes tankides, mis Narva elanike (ja küllap ka mujal Eestis elavate venekeelsete) südamesse on kasvanud. Öeldes, et südame selline seisund ei ole haiguslik, ütleb linnapea kaude arvestatavale osale eestlastest, et haiged on hoopis kõik need, kes seda narvalaste eripära ei mõista, sellega leppida ja kohaneda ei suuda.

Meil on ametis enamusvalitsus, mis järelikult esindab Eesti kodanike enamuse tahet. Valitsus soovib okupatsiooni sümbolite teemale aasta lõpuks joone alla saada. Narva linnapea on aga otsustanud sellele vastu töötada, Eesti kodanike tahtele eelistada Narva kohalike, suures osas Venemaa kodakondsusega või siis halli passiga elanike südamesoove. Keskvõimu ja omavalitsusjuhtide kokkupõrked ei ole demokraatlikus Eestis midagi uut ja üllatavat, aga need lahingud lõpevad peaaegu alati tugevama ehk valitsuse võiduga. Isegi nii kõva mees nagu Tartu linnapea ja hilisem peaminister Andrus Ansip ei suutnud paarikümne aasta eest lõpuni takistada Tartusse uue vanglakompleksi rajamist. Ses võitluses levitati mitmesuguseid hirmu ja õuduse jutte, vangla ehitamine ja sellesse muude kui Tartust pärit kinnipeetavate toomine pidi Tartule tähendama kurvemat saatust kui Käsu Hansu nutulaulus. Aga ei tähendanud.

Sammhaaval on eestlased kõik 30 vabaduseaastat pidanud tegelema viimase venestuse tagajärgedega ja sel tööl ei paista veel praegugi lõppu.

Piia Ruber

Teine näide Tartust on küll vastu­pidine. Linnarahva tahet esindanud linnavalitsus suutis blokeerida tselluloositehase rajamise Tartusse, aga see ei kõnele niivõrd linnavalitsuse tugevusest kui sellest, millised mökud toona valitsuses istusid. Igal juhul ei saa meie põhiseaduse järgi kohaliku võimu tahe ja enesekorraldusõigus käia üle keskvõimu omast ja kui juttu kuulda ei võeta, siis hangib enamusvalitsus oma soovide katteks riigikogust vajaliku seaduse ja jutul lõpp. Järelikult on Narva tanki saatuse küsimus mustvalge: valitsus võidab, kuidas ka omavalitsus vastu ei punniks. Kui tank jõuluks oma praeguselt aadressilt kadunud ei ole, saab sellest vähemasti Ida-Virumaa valimisringkonnas tõsine kampaaniateema ja tahaks väga näha, milline erakond on valmis riigikogu valimistel (kus valijateks on endiselt ainult Eesti kodanikud, aga mitte need teised) Narva tanki ja sedakaudu Moskva ametliku ideoloogia eestkõnelejaks hakkama.

Tankidega südames on pisut teine lugu. Eks igaühel on vabal maal õigus südames kanda, mida tahab, kuid tank on üks inimkonna mõttetuimaid leiutisi, millest ei ole kasu isegi seal, kus ta tegutsema on määratud. Sõjaväljal ei too tankid võitu, vaid on kõigest liikuvad kirstud, millesse juhid ja ülemad oma noori mehi mõttetult grupikaupa surema topivad. Seega ei ole ta isegi sümbolina mitte võidu, vaid hävitava julmuse ja rumaluse kehastus, mille peaks võimalikult kiiresti nakatunute südamest välja pesema, vajaduse korral ka kirurgiliselt sekkudes. Sest nagu viidatud, see venekeelsete ja võidumeelsete südamehaigus põhjustab eestlastes jõuga alla surutud, kuid pika ajalooga tundeseisundi, nimelt veneviha järsku ägenemist.

Veneviha, mida Moskva propagandas russofoobiaks nimetatakse, ei ole teatavasti mingi eestlastele ainuomane tunne, see on ühtlaselt levinud kõikjal Venemaa impeeriumi kunagi anastatud äärealadel Soomest Kesk-Aasiani. Ja see lööb ikka ja jälle välja, kui provotseeritakse, nagu võib näha ka praegust Soome ajakirjandust jälgides. Soomlastel ehk ongi sel tundel kõige pikem ajalugu, mis ulatub tagasi Põhjasõja suurviha aega, ehkki nimi tsaari­armee vägivallatsemise põhjustatud kollektiivsele tundele on antud hiljem.

Viha on reaktsioon millelegi, mitte sünniga antud loomuomane seisund. Keegi pidi eestlaste veneviha tekitama, nii nagu ka tänaseks unustusse vajunud saksaviha. Pole kahtlust, et kui praegusel Saksmaal hakkaksid jälle tooni andma mõtted eluruumi laiendamisest või veendumus, et ainsad head, töökad ja kasulikud talupojad idapoolses Euroopas on saksakeelsed talupojad, küllap ka saksaviha tiivad jälle kannaksid. Siinsete sakslaste asjaomased katsed XIX sajandil olid üsna abitukesed, erinevalt idast tulnud venestamislainetele, millele eestlased ja teised on pidanud müürina vastu seisma ka läbi eelmise sajandi. Kordan siinkohal jälle Marie Underi ületamatuid sõnu: „Meilt palju võetud – siiski meile jäi / me uhkus, au ning viha: seiskem püsti päi“.

Niisiis on püstipäi seisjal võõrandamatu õigus vihale, kuni kõike, mis talt võetud, ei ole tagasi antud. Ja kuni ta peab rügama selle nimel, et taastada midagi, mille võõrad hävitanud. Viimase all pean silmas seda, et küll ebapiisava eduga, kuid sammhaaval on eestlased siiski kõik 30 vabaduseaastat pidanud tegelema viimase venestuse tagajärgedega ja sel tööl ei paista veel praegugi lõppu. Miks ei peaks me siis ajuti vihased olema, kui seda tasuta või koguni kulukat ületunnitööd teeme? Kuid nii on: igas Eesti Vabariigi ruumipunktis, kus eestluse kõigi eluavalduste täielik ja vaba õitsemine ei ole tagatud, on viimse kui avaliku võimu esindaja tähtsaim ja viivitamatut tegutsemist nõudev ülesanne oma valitsemisala eestistamine. Just selle ülesande täitmine peaks olema ka Narva linnapea tähtsaim töö. Aga tema on valinud vastupidise, mittekodanikest memmede südametes vanaraua õlitamise ning sellega eestlaste viha ergutamise.

Minu soov oma viha välja näidata ei saa olla kuidagi seadusevastane. Mis oleks, proua linnapea, kui ma koos tundekaaslastega juba varakult registreeriksin avaliku koosoleku järgmisel suvel selleks päevaks, mil Narva „tankisüdamed“ taas tahavad tähistada „oma linna vabastamist“? Vabastamist nii põlistest elanikest kui ka peaaegu kõigest, mis seal sajandite jooksul inimkätega oli loodud. Me tuleksime ja looksime ärakoristamata okupatsioonivõimu mälestusmärgi ümber läbitungimatu vihkamise müüri, millele läheneminegi tekitaks õudu. Seejuures ei tähenda viha üldse füüsilist vägivalda, eestlane oskab mõjuvalt vihane olla ka täiesti vaikselt ja liikumatult põrnitsedes. Kas ma saaksin loa? Või saadetaks mind ümber veenma mõni kaitsepolitseinik? Või saaksin süüdistuse äärmusluses ja riigi julgeolekut ohustavas tegevuses?

Lõpuks võib küsimust vaadata ka ainult majanduslikust aspektist. Kumb on maale ja rahvale ning haigekassale kulukam: kas saata kõik tankimeelsed võõramaalased südameravile või põliselanike enamus viharavile? Või on parim lahendus ikkagi tanki omanikule tagastamine ja seda eriti olukorras, kus sõdiva riigi vajadus aina vanaaegsemat relvastust rindele saata päev-päevalt kasvab. Tank kaob Narvast lõpuks niikuinii. Kiiresti tegutsedes saaks sellega pisut ka ukrainlasi rõõmustada, iga päev tankiga aga toidab viha ning kustutab Narva linnapea poliitilise karjääri tuleviku­võimalusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht