Kas naised ei oska enam luuletada?

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Muidugi oskavad. Me lihtsalt ei kohta neid kuigivõrd Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule kategooria aastaauhindade laureaatide seas.

Austan žüriide otsuseid, sest sinna kuuluvad eksperdid on kogu aasta luule­saagi (loodetavasti) süvitsi läbi töötanud, seevastu ma ise saan jagada vaid usina lugeja pealiskaudseid muljeid. Ka minu muljet mööda on tänavuse laureaadi Hasso Krulli „Ava“ väga hea teos. Ometi tundub kirjanduse sihtkapitali luulelaureaatide kogu nimekirja vaadates imelik, et 29 auhinnast on läinud meestele koguni 22 ja naissoost autoritele ainult 7.

Naissoost luuletajaid napib juba kandidaatide nimekirjas: eelmisel aastal kuuest üks (Piret Põldver), tänavu kuuest null (Natalja Nekramatnaja nimi on pseudonüüm).

Võidakse ju osutada, et vähemasti Eesti Kultuurkapitali peapreemia läks kirjanduse vallas naissoost autorile, kuid aastate lõikes on naiste osakaal tagasihoidlik ka seal. Hiljuti pärjatud Katrin Välja luulekogu „Kasvab tagasi lindudeks“ koondab seejuures ligi nelja kümnendi vältel kirjutatud tekste – tunnustus ei tulnud seega mitte niivõrd mulluse loomingu, kuivõrd pikaajalise väljapaistva tegevuse eest.

Napp on luulenaiste proportsioon mujalgi: näiteks Gustav Suitsu preemia laureaatide hulgas on naisi täpselt veerand.

Kuidas nii? Kas tõesti on õigus Kristian Jaak Petersonil, kes kirjutas 1818. aastal, et „härgadel on sarved, kabjad hoostellagi, jänesella jalad, karulla on hambad, ujumas on kala, lendmas linnukene, meestella on mõistus“, naistel aga ainult „ilu mõõga ase­mella“? Kas vahepealne nn eesti suurte naisluuletajate pikk rida oli anomaalia? Või müüt? Viivi Luige kirjanduslooline essee „Seitse naist“ mõjub praegu nagu tore eksootiline muinasjutt, mida vesta välismaalastele. (Eks ta natuke välismaalastele kirjutatigi.)

Soolise peaaegu võrdsuse poolest paistab silma ainult Juhan Liivi auhind, mis antakse aga üheainsa teksti, mitte terve raamatu eest (23 meest vs. 20 naist, mitmekordseid laureaate arvestades 21 vs. 16). Võib-olla on siis naised sedavõrd hõivatud, et neil ei jää mahukamate teoste loomiseks aega? Aga ei, eriti just suurvormide poolest oli naiste aasta: meenutatagu kas või mullust Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlust, mille esikoht läks Juta Kivimäele ja Loone Otsale. Samuti paistsid proosas silma Kai Aareleid, Maarja Kangro, Eva Koff, Piret Raud, Dagmar Raudam jpt. Naised andsid tooni ka Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel.

Kirjanduse sihtkapitali teiste kategooriate kandidaatide seas oli naiste esindatus parem kui luule puhul ning nad noppisid ka mõne auhinna. Ühe žürii esindaja mainis auhinnaõhtul teadlikku sootundlikku lähenemist. Siin ongi konks. Julgustan raamatuid muu hulgas sellest aspektist hindama ka järgmist proosa- ja luuležüriid. Seniks soovitan lugejatele mõned head teosed, mis annavad kinnitust, et naised oskasid luuletada ka 2021. aastal: Aliis Aalmanni „Verihaljas“, Heidi Iivari „Tarton sarja­rakastaja / Tartu sariarmastaja“, Anna Kaare „InteГрация“, Veronika Kivisilla „Helsingi helistikud“, Talvike Mändla „Käed“, Triin Paja „Ürglind“, Triin Soometsa „Pind ajajoone all“ … Pikk rida seegi.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht