Kapitalism keerab külge

Edumeelsed ettevõtted on kliimakatastroofi vältimiseks vajalikud otsused juba teinud.

KAAREL TARAND

Inimtekkelisest kliimamuutusest ja selle mõjust inimese ning kõigi muude liikide ellujäämise võimalustele saab rääkida ja räägitakse kolme moodi. On viimsepäeva kuulutajad, kelle meelest kõik on kadunud ja enam midagi peale paastumise, palvetamise ja vähem piinarikka surma palumise teha ei saa. On realistid, kes teavad, et raske töö ning igaühe väikeste ohvritega saab pääsemise suunas liikuda ning kui teha seda targalt ja otsustavalt, siis senises elukvaliteedis märgatavalt kaotamata. Õigem oleks ehk neid nimetada valgustajateks, kes järgivad kauaaegset Eesti- ja Liivimaa valgustustraditsiooni ja kes ühtlasi teavad, et Kilpla kambritesse valguse vinnamine on aeganõudev ja tänamatu töö, mida siiski tasub teha. On ju kahesaja aastaga eestlaste lugemisoskus tuhandekordistunud, nagu ka ülikoolis doktoriks väidelnute arv.

Ka realiste-valgustajaid võib optimistideks nimetada, kuid pärisoptimistidest eristab neid arusaam, et tegu, pingutus seisab alles ees. Pärisoptimist aga näeb, et tegu ja valik on juba tehtud, otsused langetatud ning ees seisab ainult juriidiline vormistamine, mis alati on ajast maas ja mida tehakse tagantjärele. Optimist ei eita pingutuse vajalikkust, kuid teab, et see on vaba konkurentsi loomulik osa ning kui võistlus on enam-vähem aus ning reegleid poole mängu pealt ei muudeta, võidavad parimad, kuid võiduvõimalust ei ole ette kelleltki võetud.

Glasgow’s teist nädalat vältava ülemaailmse kliimakonverentsi (COP26) kajastus Eesti meedias on tagasihoidlik. Võimalik, et toimetustes lähtutakse oma valikutes iidsest põhimõttest, et hea uudis ei ole uudis. Või siis, et Eestist ei sõltu kliimaküsimuste lahendamisel niikuinii midagi ja Šotimaal toimuv ei peagi meile korda minema, sest kliimakonverents on kõigest poliitiline rituaal ja etendus, omamoodi võistlus, kes suudab rohkem katteta lubadusi anda või valetada.

Kliimakriisi senise, valdavalt mustas toonis kajastamisega on kuritegu juba ammu tehtud ning sel on tagajärjed, mida püüan siinkohal teistsuguse, helgema seletusega tasakaalustada. Septembris avaldatud uuringu järgi on pidev sõnumivoog inimkonna katastroofikursil liikumisest ning riikide valitsuse suutmatusest selle vastu midagi ette võtta põhjustanud psühhotrauma tervele põlvkonnale. Noorte vanuserühmas (16–25 aastat) valitseb rõõmu ja elulusti asemel äng ja kliimaärevus. 59% noortest üle maailma on kliimamuutuse pärast väga või ääretult mures. Üle poole noortest tunneb, et on kurb, ärevil, vihane, jõuetu, abitu ja süüdi, ning see kõik mõjub halvasti igaühe elukvaliteedile. Noored tunnevad, et valitsus on nad reetnud, ning kuna tulevikku ei ole, ei soovita ka saada lapsi. On ju vastutustundetu sünnitada uusi ilmakodanikke hävingusse ning kaosesse. Noorte kliimaprotest on meeleheite väljendus, mitte reibas, loov ja ülesehitav tulevikuvaade. Vastuseks saamatute vanade küsimusele, et mida te siis õigupoolest tahate, ütlevad noored õigesti: ärge küsige meilt, mida peab tegema, küsige teadlastelt ja otsustage, kuid andke meile tegudega lootust.

Puhas elekter on kogu maailmamajandust käigus hoidev jõud ja selleks see jääb ka Eesti abita.

Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Inimkond ei tea kliimast võib-olla veel piisavalt, mistõttu käib keskmisele poliitikule ehk selle seletamine üle jõu. Aga seletama ei peagi kliimat, vaid inimloomust ja kapitalismi. Rohepöörde ja süsinikuneutraalsuse tuum on majanduslik. Kapitalismile ei ole teatavasti alternatiivi, ning kui kapitalism on otsustanud külge keerata, järjekordses tööstuslik-tehnilises revolutsioonis transformeeruda, tulles sellega ühtlasi vastu tarbijaskonna enamuse ootustele, siis parim, mida riigid saavad ühekaupa ja kollektiivselt teha, on mitte seda veretut revolutsiooni maha magada. Nii läks küll eelmisel korral, kui tühja koha pealt ja mitte Adam Smithi, vaid pigem Gordon Gekko arusaamade järgi lubati ahnusel karistamatult möllata, jättes ettevõtjate ja kapitali igati legitiimsele omakasupüüule selged piirid seadmata. Selle tagajärjel on varandus ja sellega kaasnev mõjuvõim põhjendamatult kiirkuhjunud väheste kätte. Kui palju vaeva on riigid ja nende ühendused pärast hilist ärkamist pidanud nägema selleks, et nn tehnoloogiahiide, uusi triljonäre, õiglaselt maksustama hakata ning neile muud juriidilised päitsed pähe panna. See töö on seniajani pooleli.

Glasgow’ konverents on lubadusi täis, aga peab hoolega vahet tegema mitte kunagi magava kapitali ning seekord õnneks ärkvel riikide lubaduste vahel, mis sest, et mõlemal rühmal on sisuliselt sama eesmärk: kindlustada tulevikus võimalikult rohkearvulise ostu- ja maksujõulise tarbija olemasolu. Heatujulised, teadlikud ja jõukad ostjad ning oma maksuraha eest saadavate avalike teenustega rahul kodanikud jäävad alles ning siginevad juurde, kui globaalse soojenemisega kaasnevad äririskid on võimalikult kiiresti ja hästi maandatud ning maksud korralikult kogutud. Lootus jääb, et halb (ekstreemne) ilm ei põhjusta ettevõtetele pidevalt ootamatut hiigelkahju, mille tõttu neist saaks oht üleilmse finantssüsteemi ja riikide toimimisele.

Nagu märgitud, ei tee ettevõtted oma pikaajalisi äriotsuseid õilsusest või maailma päästmise kirest, vaid ikka omakasupüüdlikust soovist ühendada kauba või teenuse pakkumise rõõm soliidse kasumivooga aegade lõpuni. Selleks peab turg mõistlikult toimima. Turu funktsioneerimiseks, nagu täheldas juba Adam Smith, peab see rajanema tugeval eetilisel alusel, sisaldama muude väärtuste hulgas ka armastust ja altruismi. Kitsamalt võttes on iga hea äri korraga ettenägelik ja ettevaatlik.

BBC väitel on fossiilkütuste tööstuse ja lobi mitteametlik delegatsioon Glasgow’s suurem kui ühegi riigi ametlik esindus. Kas sellest peab järeldama, et kapitalistlikus võistluses inimkonna raha pärast jäävad võitjaks ExxonMobil ja Chevron? Oma mõju valitsuste otsustuskiirusele ja julgusele neil on, kuid kliimaneutraalse äri tulevikule panustajad on juba vallandanud ahelreaktsiooni, mille vastu nafta- ja gaasilobistidel on iga päevaga aina vähem vastu panna. Ja liitlasigi jääb vähemaks, sest nii mõnigi fossiilihiiglane on asunud end kiiresti taastuvenergia ettevõtteks moondama. Globaalse majanduse subjektide enamus on kapitalismi tuleviku juba ära määranud ning kliimapöörde bilanssi võtnud. Tehtud, seega võivad noored jälle elust rõõmu tunda ja julgelt pere luua.

Vaid üks näide. Maailma suurim kaubamaja Amazon (koos mõne liitlasega) teatas, et veab kaupa ostjani aastal 2040 ainult süsinikuheitevaba transpordiga. Sellega kooskõlaliselt avaldas maailma suurim laevandusfirma Maersk (koos liitlastega, kes summaarselt turgu valitsevad), et tema laevastik maailmamerel sõidab samal ajal süsinikuneutraalselt. Augustis asutati Norras uus ettevõte HEGRA, mis lubab tööstuslikus mahus süsinikuvaba laevakütust toota viie kuni seitsme aasta pärast. Riikidena praegu käimas kapitalistliku võidujooksu ennustatav võitjagrupp ehk Põhjamaad on teada andnud, et nende õhuruumis lendavad samal ajal ainult heitevabad lennukid. Rääkimata sellest, et sisepõlemismootor kaob Põhjamaade teedelt juba varem. Ja kuskil ei nimetata, et üleminek tähendaks elanikkonna ajutist vaesumist, ohvreid ja häda.

Puhas elekter on kogu maailma­majandust käigus hoidev jõud ja selleks see ka jääb. Jällegi on siin muule ilmale eeskujuks Põhjamaad, kes on rahustavalt ja kindlalt teatanud, et suudavad nii oma kasvavaks vajaduseks (tööstus ja transport) kui ka ekspordiks toota puhast taastuvelektrit nüüd ja ennustatavas tulevikus. Põhjamaade Nõukogu novembri alguses peetud sessioonilt tuli ridamisi kinnitusi, et Põhjamaad on otsustanud äriliselt eduka rohepöörde igal juhul ära teha, sest see on vajalik ja võimalik. Pealegi on poliitikutel harva võimalust teha suuri otsuseid, mis ühtlasi on kodanikkonna enamuse silmis populaarsed, sest on korraga eetilised ja ka tulusad. Otsus maailma kiireima rohepöörde kasuks on just seda.

Kuidas sellesse pilti mahub Eesti eduvabariik? Hetkel ei mahugi, sest poliitilised otsused on puha tegemata, mis sest, et Eesti elanikud andsid Enefit Greeni börsiletuleku puhul võimule oma soovist riik üleni taastuvelektrile üle viia ja ehk ka puhta elektri eksportööriks hakata väga häälekalt märku. Muidugi võib seda ignoreerida ja jääda elektrijaamade ehitamise asemel niisama passima, küllap jõuab naabrite üle ääre ajava puhta rikkuse pritsmeid kuigipalju üle mere meieni niikuinii. Rikkaks ja rõõmsameelseks tarbijaks nii siiski ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht