Hakkame, mehed, töötama!

Riigireformi sisu on kantseleikeelde lihvimise tulemusena lootusetult kaduma läinud.

KAAREL TARAND

Riigikogus läheb jälle innukaks töö­tegemise teesklemiseks. Valitsus andis talle kuklasse hingava kitsa huvirühma mahitusel aprilli lõpus parlamendile üle otsuse eelnõu „Riigireformi elluviimisest“. Isegi palju näinud ja kannatanud riigikogu ajaloos on tulnud suhteliselt harva ette hetki, mil peab tõsise näoga arutama täiesti sisu- ja mõttetühja, tõlkimatus kantseleikeeles kirja pandud teksti, loomingut, millele ükski koolmeister gümnaasiumi lõpukirjandina miinimumpunktegi ei saaks anda. Just sellisesse olukorda rahvaesindus järgmisel nädalal pannakse, kui otsuse eelnõu jõuab esimesele lugemisele.

Vaevalt küll see töö riigikogu kaela murrab, sest terviku hindamise asemel leiab iga soovija sealt nokitava detaili ja selle nokkimisega arutelu ka piirdub. Tõsise lähenemise korral peaksid aga kaelad murduma, sest ülesanded, mille riigikogu endale otsuse järgi võtab, ületavad parun Münchhauseni saavutused ega ole loogikat järgides lahendatavad.

Rahandusministeeriumi ametnike koostatud eelnõu ja seletuskirja laused sarnanevad suuresti Briti poliitilise pila klassikast tuntud sir Humphrey mõttekäikudega. Riigikogu keskmise liikme jaoks peaks keegi kogu teksti kantseleikeelest tavakeelde tõlkima, siis ehk märkaksid nad lihtsaid vastuolusid selles. Eelnõu seletuskirja lugedes võtsin ka ise korduvalt EKI sõnastikud appi, aga kogu ametnike sõnavaraline panus keele arengusse ei ole veel instituuti ja sõnastikesse jõudnud. Ka eelnõu ja seletuskirja tekstis jäävad uudsed terminid avamata ja keegi ei saa kindlalt teada, mida sisaldab endas „justiitskaar“ (muuseas, seda saavat digitaliseerida) või „sündmusteenus“.

Näitelause seletuskirjast: „Üha enam rakendatakse avalikus sektoris selliseid uudseid lähenemisi nagu disainmõtlemine ehk kliendikeskne teenuste arendamine ja poliitikakujundamine, samuti tuleb asutustes soodustada selliste põhimõtete ja meetodite kasutamist nagu agiilsus, paindlikkus ja eksperimenteerimine.“ Disainmõtlemine ei ole mingi uudsus vähemasti disainerite jaoks, avalikus sektoris aga aplate erakoolitajate poolt ametnikele pähe määritud moenarrus. Mis imeloom on aga agiilsus? Inglise agility vaste on reipus, väledus, vilkus, aga ka takistusriba läbimine (sportlased ja koerakasvatajad küllap teavad) ja keelenõu ning soovitussõnastik peavad toorlaenu meie keelde sobimatuks.

Kuidas küll võiks näiteks rahandusministeeriumis välja näha reipuse meetodi või väleduse põhimõtte kehtestamine igapäevatöös? Kas peadisainerid (minister ja kantsler) demiurgi ülesannetes rajavad oma hoolealustele igal hommikul takistusriba, mille läbimisel tööpäeva lõpuks antakse preemiaks küpsist, pasteeti või koguni jämedamat vorsti? Avalikus teenistuses eksperimenteerimisega pole lugu palju parem. Kelle peal ja milliseid katseid avalikud teenistujad tulevikus tegema hakkavad? Kas teaduses üldtunnustatud reeglite järgi? Kui avalik teenistus on ette nähtud kodanike teenimiseks, siis kas riigireformiga antakse ametnikele vastutusvaba õigus inimkatseteks? Grammatiliselt korras lausete sisulist lonkamist võiks pikalt pilgata, märgin siin vaid moesõna „sihistama“, mis tähendab teatud tüüpi heli tekitamist, kasutamist sihtkoha määramist või suunamist tähendava „sihitama“ asemel.

Sisutühja eelnõu arutamisele oleks parim, kui seda teeks võimalikult inimtühi saal.

Tairo Lutter / Postimees / Scanpix

Ei saa öelda, et riigikogu otsuse eelnõus üldse mõtteid ei oleks, kandvaim ehk see, et „peaks vist tööle hakkama“. Kuidas teisiti tõlgendada seda, et riigikogu langetab otsuse hakata tegema midagi, milleks põhiseadus niikuinii kohustab (näiteks seadused), või kordab üle tõotusi, mida juba varemgi korduvalt antud (näiteks „regionaalpoliitika seadmine strateegiliseks prioriteediks“ või „e-riigi pidev arendamine“)? Miks peaks riigikogu endale üle kinnitama, et ei kavatse algatada seaduse muutmist riigikogu liikmete arvu vähendamiseks?

Sama käib nn riigireformi habemega ajaloo mitmegi õige mõtte kohta. Mitu korda peaks riigikogu otsustama, et „peaks valimisseadust muutma“, „rahvaalgatuse seadustama“ või „tagama riigieelarve läbipaistvuse“, selmet anda käiku vastavad eelnõud ja asjad ära vormistada?

Kui kord juba tööle hakata, siis peaks olema hästi valvas, et ei võetaks endale ülesandeid, mille lahendamine ei olegi võimalik. Eelnõus määratakse riigireformi käigule neli tegevussuunda: „tulevikule orienteeritud riik, kohanemisvõimeline ja tegus riik, inimeste vajadustele suunatud riik ja regionaalselt tasakaalus riik“. Neis peatükkides kirjeldatud unelmate riik on paraku täis ületamatuid vastuolusid.

Korraga kavandatakse kõikvõimalike riigiasutuste ja pakutava hüve konsolideerimist (võimu koondamist) ning samal ajal detsentraliseerimist (võimu hajutamist). See oleks saavutatav vaid tingimusel, et praeguste, väidetavalt killustatud ministeeriumide, ametite ja inspektsioonide asemel oleks riigil vaid üksikud, võimsad ja majanduslikult tõhusad hiidasutused, kuid nende kogu võim ja raha oleks ära antud mingitele teistele, väikestele ja ebatõhusatele, nagu omavalitsused, ärilised teenusepakkujad ja MTÜd. Kui tõesti on kellelgi siiras soov keskvõimult kodanike ja nende ühingute kasuks võimu ja raha ära anda, siis milleks neid võimutuks muutuvaid võimutorne küll enne peaks konsolideerima ja pärast ülal pidama?

Teine ja vähemasti sama hull vastuolu sisaldub soovis kujundada poliitikat globaalseid trende arvestades ning eesmärgis toetada ühiskonna terviklikku arengut ja tootlikkuse kasvu, suurendades ümberjagamist ääremaade kasuks. Üleilmsete suundumuste märksõnad on teada: vabaturumajandus, keskmise eluea pikenemine heaoluriikides, rahva­arvu kasvu peatumine, linnastumine, tootmise ja teenuste automatiseerimine. Uuendused leiavad aset seal, kus on inimesi tihedalt koos. Inimestel on põhiõigused ja vabadused ning nad lähevad sinna, kus elu ja eneseteostuse võimalused paremad. Nii on ka Eestis olnud viimased 30 aastat ja ükski regionaal­poliitika ei ole muutnud mis tahes kaunist metsa-, soo- või karjääritagust Tallinnast (ja mingil määral Tartust) ahvatlevamaks elu- ja töökeskkonnaks.

Ei ole viisi, kuidas muuta nii asutuse kui ka teenuse saaja seisukohalt sama kuluefektiivseks kooli või perearstindust tihe- ja hajaasustusega piirkonnas, kus esimesel juhul asuvad kõik su nimistu või teeninduspiirkonna kliendid ühel, teisel juhul aga viiesajal ruutkilomeetril. Teleportatsiooni kui lahendust eelnõus ei mainita ja parem nii, sest kes see ikka tahaks, et koolilapse või perearsti poole pöördujaga võiks juhtuda see, mis särava teadlasega filmis „Kärbes“ (1958, 1986).

Ühe näite eelnõu teksti taseme ilmestamiseks lisan veel. Õiget sihiseadet põhjendatakse täiesti jaburalt, kui kirjutatakse: „Haldusreformi järel tuleb korrigeerida valimisringkondade suurust ja muuta need suuruselt maksimaalselt võrreldavaiks, et saavutada parem regionaalne tasakaal Riigikogu koosseisus“.

Asjatundjad on ühel meelel, et valimis­ringkondade suuruse erinevus riigikogu valmistel moonutab valimis­tulemust ja seetõttu ei kohelda valimistel osalejaid võrdselt. Harju- ja Raplamaa ringkonnas on isikumandaadi saamiseks vaja saada 6,7% antud häältest, Lääne-Virumaal aga 20%. Vajalike häälte absoluutarv võib olla võrdne, kuid suuremates ringkondades on suurem edulootus ka väiksema soosinguga erakondadel. Kuid valimisringkondade ümbertegemine näiteks nii, et oleks viis ligikaudu 20 mandaadiga ringkonda, ei tähenda karvavõrragi seda, et näiteks Võrumaa või Saaremaa kandidaadid saaksid riigikogus suurema esindatuse. Pigem vastupidi, suurema ringkonna sees puudub elektoraadil üldse regionaalne ühishuvi (mida ühist võiks olla näiteks Ida-Virumaa ja Järvamaa või Hiiumaa ja Pärnumaa valijaskonnal?) ja pealinnas tegutsevatel üle riigi tuntud tähtedel on valimistel piirkondlike tegijatega võrreldes praegusest veelgi paremad šansid. Küllap parteid nad ka oma nimekirja tippu panevad.

Ja lõpuks, otsuse eelnõu esimeses punktis seatakse riigireformi eesmärgiks „rahva omanikutunde süvendamine oma riigi suhtes“. Kuigi põhiseaduse poeetilises preambulis räägitakse rahvast, siis alamas juriidilises tekstis peaks olema täpne. Riigi omanik ei ole mingi umbmäärane rahvas, vaid Eesti kodanikud. Kõigile maa ülejäänud asukatele, olgu nad alalisemad või ajutisemad, ei saa ega tohi mingit omanikutunnet tekitada.

Sellise tekstiga tööle asutegi, austatud saadikud. Kas teil enne või pärast töö lõppu natuke häbi ka on?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht