Elu võimalikkusest kosmoses

MÄRT VÄLJATAGA

Aprilli lõpul, peaaegu koroona põhjustatud kriisi haripunktis, avaldas Pentagon mõned juba varem lekkinud videod, mis on tehtud mõned aastad tagasi hävituslennukite pardalt. Neil lühikestel liikuvatel udupiltidel on näha pisikesi musti plärakaid, mille liikumisviisi olevat raske seletada. Seletuskatsete seast on kõige põnevamad need, kus salvestatud plärakaid seostatakse UFOdega, tundmatute lendavate objektidega, ja maaväliste tsivilisatsioonidega. Tegu olevat tähtsa läbimurdega, esimese korraga, kui Pentagon on sellist tõlgendust lubava materjali avalikkuse ette lasknud. Vaevalt see samm küll konspiratsiooni­teooriad vaigistab, pigem vastupidi.

Lootus leida maaväline elu on tõusnud ka hoopis teise kandi pealt. Eelmisel aastal said Nobeli füüsikaauhinna kolm teadlast Kanadast ja Šveitsist eksoplaneetide ehk päikesesüsteemiväliste planeetide avastamise eest. Praeguseks on neid leitud juba mitu tuhat. Briti kuningliku astronoomi Martin Reesi sõnul olevat eksoplaneetide uurimine praegu täheteaduse kõige põnevam ja pulbitsevam valdkond.

UFOd, maavälised tsivilisatsioonid, elu võimalikkus kosmoses on alati mõnus mõtteaine, olgu pereringis hommikukohvi juues, sõpradega veini­klaasi taga või suurematel foorumitel. Need teemad võiksid suisa ületada poliitilise polarisatsiooni, kuigi see lootus on ehk liig optimistlik. Näiteks ulme, mis kuuekümnendatel kõneles veel progressiivse poliitika nimel, on oma poliitiliste implikatsioonide poolest muutunud märksa kirjumaks. (Cixin Liu ülipopulaarse romaanisarja „Kolme keha probleem“ poliitikanägemus on midagi konservatiivsemat.) Igal juhul võtab ulmekirjandus maavälist elu mingi enesestmõistetava antusena ega näe selle olemasolus probleemi.

Kui maavälise mõistuselu tehniline võimalikkus kõrvale jätta ja astuda n-ö metatasandile, kerkib küsimus, mida ütlevad sellega seotud fantaasiad, lootused ja hirmud inimese enda kohta – jutt läheb siis inimliku arrogantsuse ja alandlikkuse vahekorrale. Ühed väidavad, et inimese pidamine ainsaks mõistusolendiks on eriliselt inimkeskse jultumuse märk. Teised, sh mina ise, peavad eriliseks jultumuseks hoopis arvamust, nagu peaks maa­väline elu võtma just sellised mõõtmed jm vormid, millega inimene oleks võimeline suhestuma. Kui juba spekuleerida maavälise mõistuse üle, miks siis arvata, et sel on huvi meiesugustega tegemist teha? Hea küll, selline võimalus genereerib paremaid romaani­süžeesid kui ettekujutus mõistusolenditest, kes on meiega võrreldes kas liiga suured või liiga pisikesed või liiga hajusad ja vormitud. Kirjanduse vaatenurk on alati antropomorfne ja antropotsentriline. Tõde ei tarvitse seda olla ning eeldada, nagu tõde seda oleks, oleks arrogantne.

Teistsuguse küsimuse on püstitanud Mati Unt, õigemini tema tegelane Enn jutustuses „Elu võimalikkusest kosmoses“ (1966–1970). Sealne arutlus­käik on mind alati pahviks löönud – kas see on nali? Kas nii on üldse võimalik mõtelda? Tsiteerin: „Olevat kaks eri asja, kas me oleme üksi, ainukesed erandlikud nähtused, või on veel meiesuguseid. Enn ütles, et esimesel juhul ei piinavat inimkonna lõpu võimalus teda kuigivõrd. Las nad konstrueerivad oma pomme, leiutavad uusi mürke ja automarke, las vaatavad televiisoreid: ühel juhuslikul nähtusel mateeria arengus on see ju lubatud – tekkis juhuslikult, sama juhuslikult ka kaob, ja mitte keegi ei hakka taga nutma. Kui aga leidub veel teisi tsivilisatsioone [—], kui me oleme seaduspärane ja normaalne nähtus, siis on ju kaaslaste ees lausa piinlik, et vastu ei pidanud. Pole sugugi ükskõik, kas hukkub üks vohav ja ebanormaalne värdjas või suure perekonna liige.“ Ühesõnaga, inimese unikaalsus justkui vabastaks meid vastutusest kuidagi oma asjad korda seada, ellu jääda ja võib-olla midagi headki teha. Vastutus tekiks ja piinlik hakkaks alles siis, kui me ajaksime asju maaväliste perekonnakaaslaste pilgu all! Alles siis, kui eksoplaneetidel on elu, tasuks kaaluda, kas pommide, mürkide ja automarkide leiutamisel on ikka mõtet! Võib-olla on asi siiski täpselt vastupidi: suure perekonna liikme häving oleks väiksem tragöödia kui erandi, olgu pealegi vohava, ebanormaalse ja värdjaliku enesetapp.

Nii või teisiti, UFOd ja eksoplaneedid jms tulevad mõtlemisele kasuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht