Ehitame maja

MARIA MÖLDER

Eelmisel reedel, 27. novembril kuulutati välja, et 1. jaanuarist juhib Estonia teatrit seni avalikkusele üsna tundmatu Ott Maaten. Teda teavad siiski niivõrd-kuivõrd Eesti muusika- ja teatriakadeemia töötajad ja vahest üliõpilasedki. Nimelt on ta olnud 2003. aastast EMTA haldus- ja finantsdirektor, seega vastutanud nii lavakunstikooli renoveerimise kui ka uue saalikompleksi ehituse eest. Estonia juhiks kandideerides on ta prioriteetidena välja toonud rahvusvahelised koostööprojektid ja uue hoone ehitamise.

Teeb kurvaks, et ehkki Estonia eelmine juht lahkus ebameeldivatel põhjustel ja tekitas administratiivjuhi volituste ületamisega üldse palju kära, valiti avaõigusliku organisatsiooni juht kinnisel konkursil. Tõepoolest, Estonia ei ole viimasel ajal sugugi ainuke kultuuriasutus, kus isegi lõppkandidaate ei avalikustata, kuid heaks tavaks ei saa seda sellegipoolest pidada. Nii tekib liiga palju ebavajalikku folkloori – juba ongi kuulujutud liikvel. Sosistatakse, nagu oleks Ivari Ilja, kes on Arne Miku Estonia nõukogust juulis lahkumisest saadik kolmes organisatsioonis juhtival kohal (ta on EMTA rektor, Eesti muusikanõukogu esimees ja nüüd ka Estonia nõukogu esimees),* n-ö oma mehe Estonia pukki sokutanud. Tahan väga uskuda, et see pole tõsi ja härra Ott Maaten väärib tõesti Estonia juhi ametikohta. See pole Estonial siiski esimene konkurss, mille korraldusdetailide asjus võib tekkida kõiksugu küsimusi (meenutagem kas või jaanuaris ootamatult lõppenud algupärase eesti ooperi ideekavandite konkurssi).

Sümpaatne on, et sisusse ei soovi Maaten sekkuda: ta on öelnud, et repertuaar otsustatakse koostöös kunstiliste juhtidega. Tema meelest on praegu Estonias peadirektori roll üldse ületähtsustatud ning kindlasti peaksid institutsiooni kõneisikutena olema esiplaanil inimesed, kes loovad sisu, milleks see institutsioon on ellu kutsutud (Vikerraadio 28. XI „Vikerhommik“). Oma arvamusena on ta siiski välja toonud: „Rahvusooper ei vaja praegu mingit suurt murrangut või reformi, pigem vajab ta töörahu ja sellist pikka sihti, kuhu liikuda“ (ETV 30. XI „Terevisioon“).

Kahjuks ei saa öelda, et Estonia sisuline töö on korras nagu Norras. Jah, tulevane juht ei saa praegustes tingimustes (eriti veel enne kabinetti astumist) pudrumägesid kokku lubada, aga ometi on ta optimistlik uuest majast rääkides, kuigi selle küsimuse lahendamine on olnud aastakümneid kestnud Kolgata tee. Uut kohta on ju Estonia teatrile otsitud juba 1970ndate algusest ja millegipärast ringlevad ametkondades siiamaani mitukümmend aastat vanade projektide edasiarendused. On vägagi küsitav, kas niiviisi sünnib tänapäeva vajadustele vastav atraktiivne avalik ja ka töötingimuste poolest sobilik ruum. Vaadakem kas või EMTA juurdeehitust, mille ruumiplaneeringut ei ole ärksam arhitektuurirahvas soovinud avalikult analüüsida.

Juba palju aastaid (kuid viimasel ajal eriti intensiivselt) on räägitud Estonia tulevikust, sh sõna „rahvus­ooper“ (samamoodi „rahvusballett“) õigustatusest. Uus juht võiks nendest vestlustest midagi kõrva taha panna, mitte lasta neid tuulde. Oleks hea, kui tema lubadus sisusse mitte sekkuda väljenduks selles, et kunstiliste juhtide (rahvusooperi loominguline juht ja peadirigent Arvo Volmer ning rahvusballeti kunstiline juht Linnar Looris) taustale moodustataks taas loomenõukogu – nii ehk debatt ei vaibuks, vaid viiks institutsiooni edasi. Pole ju uuel majal mõtet ilma haarava sisuta. Midagi peab muutuma, et Estonia oleks rohkemat kui provintsiteater, kust külalissolistid ja -lavastajad läbi voorivad.

* Artiklit muudetud

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht