Diplomaadid kannatuste rajal

Töö Eesti välisesindustes on hullem kui Egiptuse vangipõlv.

KAAREL TARAND

Kui president ei oleks jätnud riigikogus muudetud välisteenistuse seadust ühe nüansi tõttu välja kuulutamata, oleks lõpptulemus pälvinud umbes sama vähe tähelepanu kui eelnõu pikaajalise menetlemise etapid valitsusasutustes ja riigikogus. Diplomaatide töö ei ole päevast päeva avaliku huvi keskmes ja seadus mõjutabki kõigest kuni 800 inimese elu ja olmet. Ja ega diplomaadid ise ole tahtnud oma toime- ja sissetuleku küsimusi avalikult afišeerida, sest mitmekihiline hüvede ja tasude süsteem, mis on aastate jooksul välja kujunenud, ei pruugi tekitada välisteenistuse seaduse ja selle rakendusaktide lugejas mitte mõistmist ja sümpaatiat, vaid küsimusi ja ebaõiglustunnet.

Välisteenistujate endi arvates on aga olukord vastupidine. Just neid koheldavat ebaõiglaselt, nagu on selgunud peaaegu kõigi suursaadikute kollektiivkirjast välisministrile ja ministeeriumi kantslerile. See kiri, millele eelnes kuude viisi omavahelist kirja- ja telefoni­tööd, postitati samal päeval, kui riigikogu seaduse vastu võttis. Diplomaatide suhtekorralduslikku võimekust näitab aga fakt, et kuigi kirja eesmärk oli mõjutada nii riigi poliitikutest juhte kui ka avalikkust, läks kirja Eesti Päevalehele lekitamisega peaaegu kaks nädalat. Ilmunud ühepoolses loos ei ole midagi uurivat ega Bonnieri preemia väärilist ja tõenäoliselt on ka kasutegur olematu. Lehes on ekstsellentside raske saatus maalitud väga paksu värviga juba alates pealkirjast „Ülestõus välisministeeriumis. Kurnatud ja nurka surutud diplomaadid protestivad“. Temaatilist materjali lugema hakates näis mulle alguses, et kirjatööd on tellitud Mart Juurelt, aga sisusse süvenedes mõistsin, et see ei saa võimalik olla. Diplomaatidel, nagu selgub, ei oleks niisuguseks luksuseks raha: vaid sõim, alandamine ja nälja­pajuk on riigi rahvusvahelisel areenil esindajate pärisosa.

„Oleks kindlasti vaja, et tööandja näitaks välja hoolivust ja mõistmist, et teenistujad on kaugel lähedastest, eemal kodust, pole teada, millal lähedasi uuesti nähakse …“ (EPL, 22. VI). Suursaadikud tüürivad riigilaevukest rahvusvahelistes vetes. Ilja Repini „Burlakid Volgal“

Wikimedia Commons

Kaeblev märgukiri jääb diplomaatide laeks ja mingit ülestõusu mõistagi ei toimu, sest diplomaadina saabki töötada vaid loomult rahumeelne, leplik ja vaoshoitud inimtüüp, mitte mässumeelne radikaal. Siiski ei saa välistada, et välisminister kasutab võimalust poliittehnoloogiliseks manöövriks ning vahetabki suursaadikute palavale soovile vastu tulles välja ministeeriumi kantsleri, et tuua asemele uus … ja hullem. Oleks naiivne arvata, et Urmas Reinsalu hakkab otsima asutusele uut administratiivjuhti maja seest, kui alati on kuskil ootamas n-ö parteilisi ülejääke, kelle töömure tuleb ära lahendada. Mandaadita jäänud poliitikute diplomaatiast tõrjumisega on välisministeeriumis tegeletud 25 aastat ja mõne erandiga edukalt. See suund ei pruugi jätkuda, kui ministeeriumi pääseb juhtima mitte ametkondliku, vaid poliitilise huvi esindaja.

Muul elualal võiks oma nõudmistele kaalu andmiseks streikima hakata, kuid esiteks kehtib avalikus teenistuses streigi­keeld. Keeld on õiguskantslerite arvates küll vastuolus põhiseadusega, kuid selle kehtivust peaks riigi­kohtus kontrollima. Ja teiseks: mitu kuud läheks, enne kui keegi kodumaal märkaks, et suursaadik Sofias või Thbilisis on streikima hakanud?

Asjal on ka süngem pool. Saadikute kaebustest koorub välja, et nad elavad riigis toimuvast täielikus isolatsioonis. Viimane õige hetk protestiks ja oma nõudmiste esitamiseks oleks olnud möödunud sügisel, kui seaduseelnõu jõudis koos rakendusaktide kavanditega valitsusse ja riigikokku. Saadikud aga kirjutavad, et on viibinud usaldamatust tekitavas info­sulus ega tea oma tulevikust mitte midagi. Kas tõesti ei levi nende asukohamaadel internet, sealhulgas eriti seaduseelnõude infosüsteem ja riigikogu koduleht dokumentide ja stenogrammidega?

Tean, et teen üldistades mõnele liiga, aga kui saadikud ei suuda oma kodumaa avalikku infot lugeda, mõista ja sellele kiiresti reageerida, siis peab küsima, kas nad on sama vähesuutlikud ka oma asukohamaa ametliku teabe tarbijatena. Kindlasti ei saa mõõta saadikutöö kõiki valdkondi tootmisühikutes, kuid kuna tegutsetakse maksumaksja raha eest, siis on igal kodanikul ka õigus detailideni teada, millega diplomaadid oma „kurnavaid“ tööpäevi täidavad. Seda eriti väikeriigis, kus erinevalt suurriikidest meil välismaistes pealinnades ei ole meediakanalite korrespondente, kes ka saatkonna asjaajamisel kriitiliselt silma peal hoiaksid. Näiteks selles osas, kui palju kulub diplomaatidel tegelikult aega põhitööks või hoopis lõputuks olmemurede lahendamiseks, nagu laste koolipanek, üürikorteri leidmine ja töökeelu tõttu koduse abikaasaga õnneliku pereelu viljelemine, mida kaebekirjanikud on maaliliselt kirjeldanud kui õudusunenägu ja hädaorgu.

Eesti avalikkusel ei ole tõendeid selle kohta, et ükski diplomaat oleks nälga surnud, küll on aastate jooksul ette tulnud, et mõni on enda ja riigi rahakoti segi ajanud või jooma ja liiderdama kukkunud. Need üksikjuhtumid ei iseloomusta kogu välisteenistust, kuid kinnitavad, et ametkondlik kontroll nende üle, kes kaugel, peabki olema tihedam ja põhjalikum kui tavalises, iga päev avalikkuse silme all tegutsevas riigiasutuses.

Asjaosalised ise räägivad diplomaadi tööst kui millestki nõiduslikust ja erilisest, mille nüansse lihtne kodanik ei suuda iial mõista. See pole mingi Eesti eripära, vaid globaalse levikuga haigus pidada end eraldi seisuseks, kellele kehtivad teised reeglid. Ei mõista jah. Mille poolest siis ikkagi erineb avalik teenistus välismaal nii väga ametnikutööst oma riigis? Rahvusvahelisi suhteid peavad ja vahetavad väliskolleegidega aktiivselt infot absoluutselt kõik ministeeriumid, kus saadakse sellega hakkama ilma end teenistusaadliks pidamata. Diplomaadid ei suuda aga end väärikana tunda ilma au- ja teenistusastmete süsteemita, ordenite ja lintideta. Ei saa nad läbi privileegideta ja praeguse kära ainus põhjus ongi see, et kunagi hoopis teistes oludes välja võideldut tahaks justkui keegi ära võtta.

Kas on liiga palju paluda kaeblejailt natuke empaatiat, peeglisse vaatamist ning enda olukorra võrdlemist mõne teise elualaga, näiteks kõrghariduse ja teaduse või rahvusvahelise äriga, mille täiesti loomulik osa on pikaajaline töö välismaal ja sageli ka perest lahus? Seda teevad inimesed täpselt sama vabal tahtel kui välisteenistusse kandideerivad ametnikud, kuid suudavad seejuures oma eraasjad ilma riigi abita korras hoida. Välisteenistuse seaduse seletuskirjas märgitakse: „Välisministeeriumis on seni kehtinud karjäärisüsteemile omane palga­süsteem. Kuigi see on ajale jalgu jäänud ning osalt on ajaga kaasaskäimise vajadusest tingituna juba rakendatud positsioonisüsteemi palkasid, ei ole palga­läbirääkimised diplomaatidele harjumuslikud.“ Harjuge siis ära, peab siinkohal ütlema. Kui palgavaidlust pidada on jõukohane kooliõpetajatele, meditsiiniõdedele ja bussijuhtidele, siis peaks erilisele seisusele see ju olema käkitegu. Või ei käi see kokku saadiku väärikusega?

Saatan peitub märksõnas „karjääri­süsteem“. Eesti riik valis iseseisvuse taastamise järel avaliku teenistuse avatud süsteemi, kuid eraldi ehk karjäärisüsteemi juurde jäid vaid jõuametkonnad. Ja paraku ka välisministeerium. Toonastes oludes oli valik ehk õigegi ja seda soosisid ka kõik välismaised eeskujud. Eakate, sh sajanditepikkuse diplomaatia traditsiooniga riikide kehva asjakorralduse ülevõtmine ei ole aga mingi kohustus. Püüus nüüd välisteenistust muule avalikule teenistusele lähedasemaks reeglistada on valitsus ja parlament siiski poolele teele pidama jäänud. Privileege ja arutult mitmekihilist tasude süsteemi pidanuks palju halastamatumalt rappima. Edasise otsustanuks siis juba turg. Mitmed riigiametid on juhtide palkamisel motiveerivaks tasemeks pidanud presidendi ja riigikogu liikme tasust tunduvalt suuremat summat. Kui ühiskond leiab, et ühe suursaadiku töö keerukus ja vastutus on sama suur kui haigekassa juhil, siis miks mitte ka sama palka maksta! Aga selle eelduseks on, et avalikkus, sealhulgas valitsus tööandjana saab aru, milles diplomaaditöö erilisus seisneb, milline mõõdetav kasu sellest sünnib ja milline see närune netosissetulek siis praegu täpselt on. Praegune jutt, et välismaal on elu kallis ja tööd rabatakse, nagu ajaleht kirjutab, ilma uneaja ja puhkepäevadeta, mind maksu­maksjana ei veena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht