XX sajandi väärtuslik arhitektuur. Vahekokkuvõte

LIINA JÄNES

Miks linnahall on muinsuskaitse all, aga rahvusraamatukogu ei ole? Kas kunagiste kolhooside varemed ja Mustamäe võetakse kaitse alla? Neid küsimusi kuuleb muinsuskaitsja ikka ja jälle, kui tuleb juttu uuemast pärandist. Tahetakse teada, millistest kaalutlustest valiku tegemisel lähtutakse. Kuna viimastel aastatel on XX sajandi arhitektuuri uurimisel ja kaitsel aktiivsed oldud, on aeg teha vahekokkuvõte. Pealegi ei ole muinsuskaitse valdkonnas selgitused selle kohta, kuidas otsused sünnivad, kunagi liiast.

2016. aastal võeti riikliku kaitse alla kokku 30 uut mälestist: 22 laeva­vrakki, üks ikonostaas ja seitse hoonet. Nimekirjast kutsutati kaks hoonet. Need seitse maja tunnistati mälestiseks XX sajandi arhitektuuri uurimisprojekti tulemusel. Uuringu käigus analüüsiti möödunud sajandi (täpsemalt ajavahemiku 1870–1991) arhitektuur põhjalikult läbi ning leiti võrdleva analüüsi teel objektid, mis iseloomustavad XX sajandi ehituskunsti kas arhitektuuristiili, hoone tüpoloogia, ajaloolise tähtsuse vms poolest. Lähiaastate eesmärk on selle projekti raames tehtud ettepanekute alusel lisada need objektid mälestiste nimekirja.

Väljavalitud. Rohkem kui 3000 objekti seast valiti uuringu käigus välja 114 ehitist. Praeguseks on neist kaitse alla jõutud võtta üksteist, aga juba needki, alates tsaariaegsest Kulla leerimajast (ehitatud 1902) Mulgimaal kuni praegu kõige noorema mälestise Paide kultuurimajani (1987), annavad läbilõike tervest sajandist. Kohe-kohe on nimekirja lisandumas kolm raudteejaama: Tapa, Narva ja Valga oma. Kui Tapa raudteejaam on uuringu kõige varasemast kümnendist (1870), siis Narva ja Valga oma on suurejoonelised stalinistlikud jaamahooned.

Ettepanekute hulgas on ka Kunda kirik (1928). Võiks arvata, et kirikuarhitektuurile on juba varem ring peale tehtud ja üllatusi enam ei tule, aga ikka leidub väga väärtuslikke, erandlikke ja säilitamisväärseid pühakodasid, mis ei ole kaitse all. Kunda kiriku sisustus on suures osas kunstimälestistena kaitstud, kuid hoone ise ei ole. Arhitekt Ernst Gustav Kühnerti kavandatud kirik on 1920. aastate traditsionalismi ilmekas näide. Seda stiili esindavaist kirikuist oli seni kaitse alla võetud ainult üks, mis seisab Tallinnas Mere puiesteel, kuigi kirikuid ehitati 1920. ja 1930. aastate Eestis tublisti üle saja.

Väga iseloomulik oma ajale on „Objekt 88“ ehk Laitse raadiojaam (1947–1950). See oli oluline sideobjekt, mis kavandati NSVLi sideministeeriumi projekteerimisosakonnas ja aparatuur (kesklainesaatja) saadi Ungarist reparatsioonivarana. Täiesti tehnilisele funktsioonile anti pidulik klassitsistliku kujundusega vorm: raudbetoonist karkassi ümbritsevad paekivist sümmeetrilised fassaadid.

Nõukogudeaegset arhitektuuri on ettepanekute hulgas omajagu. See on mõistetav, sest võrreldes tsaari- ja vabariigiajaga on seda mälestiste nimekirjas seni väga vähe. Tartu linnas näiteks ei ole seni ühtegi nõukogudeaegset hoonet kaitse vääriliseks peetud. See viga on kavas peagi parandada Tartu ülikooli raamatukoguga (1976–1982).

Monument eluajal. Noorema pärandi hulgas on huvitava tahuna ka siiani tegutsevate arhitektide-sisearhitektide loomingut, autoriteks Toomas Rein, Irina Raud ja Mait Summatavet, kui nimetada mõnda. Kõik nad on olnud oma loomingu kaitse alla võtmise protsessis osalised ja asjasse positiivselt suhtunud.

Toomas Reinu isikupärasest loomingust on praeguseks kaitse all Viljandi tuletõrjehoone ja Rapla KEKi haldushoone. Ettevalmistamisel on veel üks, Linda kolhoosi keskus Võrumaal. Rapla KEK on nõukogude perioodi üks märgilisemaid maju, kuid kahjuks on see ka ainus, mille mälestiseks tunnistamisega kaasneb kohtuvaidlus. Vaidlus ei seisne mitte selles, kas hoone on kultuuriväärtuslik, vaid selles, kas mälestise staatusega kaasnevad piirangud on konkreetse maja puhul sobivas proportsioonis erahuviga. Esimese astme kohtuotsus jättis mälestiseks tunnistamise jõusse. Teise astme kohtuotsus peaks selguma selle artikli ilmumise ajaks. See on oluline vaidlus ja näitab veel kord, kui paljusid aspekte tuleb muinsuskaitse valdkonnas kaaluda.

Ideaalid ja eelarvamused. Üks eelarvamus, mida nõukogude aja arhitektuurist rääkides ikka ja jälle kohtab, on küsimus, kas kolhoosikeskused võetakse tõesti kaitse alla. Arhitektuuriajaloolasele ei ole „kolhoosimaastik“ sõimusõna. Tänu kolhooside jõukusele ja ambitsioonile sündisid 1960. ja 1970. aastatel mitmed arhitektuuriuuendused. Suurmajandite südameks ja jõukuse väljundiks said kontorid-klubid, mille projekteerisid tollased tipparhitektid. 1970. aastatel hakati kolhoosides ka ajaloolist arhitektuuri restaureerima. Kahjuks on paljud omaaegsetest tippteostest hävinud või hävimas. Üks väheseid, mida aeg on vähemalt väljast säästnud, ongi Linda kolhoosi keskusehoone. Kui arvestada kolhoosiarhitektuuri hulka ka majandite ehituskontorid, mis on sisuliselt büroohooned, saame veel mõne kandidaadi.

Huvitaval kombel on stalinistlik arhitektuur kultuuripärandi seisukohast rehabiliteeritud ja raskusi on hoopis 1980. aastate arhitektuuri retseptsiooniga. 1980ndate maju on praeguseks muinsuskaitse all neli: Tallinna linnahall juba varasemast, uutena Paide kultuurimaja, Ugala teater ja Kuressaare bussijaam. Kultuuriministeerium ja muinsuskaitseamet on selle projekti kohta aktiivselt infot avaldanud ja tagasiside näitab, et kui väikese ruuduga akendega puitkoolimaja mälestiseks mõtlemine oli lihtne ja populaarne, siis näiteks Paide kultuurimaja kaitse alla võtmine on paljudele mõistetamatu.

Ideaalis annab mälestiste nimekiri ülevaate meie rahvuslikust rikkusest. See on mööda Eestit paiknev väärtuslike asjade füüsiline arhiiv, kui soovite. Selleks et jõuda põhjalikult läbi kaalutud esindusnimekirjani, peab see sisaldama parimaid näiteid ka Eesti uuemast arhitektuurist. Tundub, et seda on alles väga palju ja kiiret pole kuhugi. Tegelikult on hoonete ümberehitamise tsükkel üha lühem. Lisame siia olematu regionaalarengu ja soovi vabaneda kõigest nõukogudeaegsest ning saamegi tulemuseks olukorra, kus möödunud sajandi iseloomulikke hoonetüüpe nagu kolhoosikeskus, saunsuvila või valuutapood võib autentsel kujul leida pigem raamatust või arhiivist.


Aastatel 2014–2016 on võetud kaitse alla üksteist XX sajandi hoonet. Iga otsust kaaluti laiema konteksti taustal, kas ja kui palju selliseid maju Eestis on, millised on paremini säilinud või elujõulisemad, kas mõni näide on juba kaitse all jne.

Kulla leerimaja, 1902. Ajalooline leerimaja, Viljandimaale iseloomulik historitsistlik tellisarhitektuur, leeri- ja koolimajana oluline piirkonna kultuuriloos.

Taebla koolimaja, Artur Perna, 1929. Erakordselt autentsena säilinud traditsionalistlik koolimaja, üks Eesti suuremaid puitkoolimaju.

Loksa bussjaam, arvatav arhitekt Elmar Lohk, 1939. Eesti esimene bussijaamaks ehitatud hoone, ainus enne Teist maailmasõda ehitatud bussijaam, ainulaadne art déco ja funktsionalismi mõjudega arhitektuur.

Tudulinna hüdroelektrijaam, 1950. Terviklik kompleks koos tammi ja jalakäijate sillaga, täidab algset funktsiooni. Ehitatud 1940. aastatel lööktöö korras, kajastab maapiirkondade elektrifitseerimise protsessi ja selle tähtsust nõukogude perioodil.

Kääriku spordibaasi toitlustus- ja õppehoone, Peeter Tarvas, Uno Tölpus, 1962. 1960. aastatel levinud Põhjamaade-mõjulise pehme modernismi hästi säilinud näide. Nimetatud arhitektide loomingu paremaid esindajaid, omas ajas väga moodne treeningukeskus.

Kääriku spordibaasi spordihoone, Peeter Tarvas, Uno Tölpus, 1970. Sama vabaplaneeringulise kompleksi osa.

Ugala teater, Irina Raud, Inga Orav, Kalju Luts, 1981. Plastiliselt liigendatud, maastikuga suhestuv hilise orgaanilise modernismi silmapaistev näide. Interjööris on säilinud originaaldisain (sisearhitekt Mait Summatavet).

Rapla KEKi haldushoone, Toomas Rein, 1977. Kaheksanurkne astmikpüramiid, terviklik interjöör, eksterjöör ja maastikukujundus. Kolhoosiehituse paremaid näiteid.

Viljandi tuletõrjedepoo, Toomas Rein, 1977. Skulpturaalne arhitektuurilahendus, visuaalne dominant linnaruumis, Toomas Reinu loomingu üks paremaid näiteid.

Kuressaare bussijaam, Maie Penjam, 1984. Jõulised ajastukohased materjalid, vanalinna serva sobituv vorm. Toimib seniajani bussijaamana.

Paide kultuurimaja, Hans Kõll, 1987. Terviklikult säilinud maht ja välisilme, säilinud on ka postmodernistlikus stiilis sisekujundus.

Tudulinna hüdroelektrijaam

Tudulinna hüdroelektrijaam

Jaan Vali (2000) / register.muinas.ee

Kuressaare bussijaam

Kuressaare bussijaam

A. Joonsaar (1984) / register.muinas.ee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht