Vana kooli väärtuste biennaal

Seekordset Veneetsia arhitektuuribiennaali iseloomustab humanistlik hoiak, traditsiooni ja uuenduse dialoog ning superstaaride asemel geograafiliselt ja sooliselt tasakaalustatud osalejaskond.

INGRID RUUDI

Paari kuu eest käisin vestlemas Soome arhitektuuri grand old man’i Juhani Pallasmaaga, kes muu jutu sees rõhutas uhkustundega, et just tema ja Kenneth Frampton olid žüriiliikmetena surunud läbi Iiri büroo Grafton Architects võidu Lima tehnikaülikooli (Universidad de Ingeniería & Tecnologia, UTEC) arhitektuurivõistlusel. See 2015. aastal valminud vormilt brutalismihõnguline, sisult aga eelkõige inimlikku läbikäimist väärtustav hoone tõi autoritele Yvonne Farrellile ja Shelley McNamarale laialdast rahvusvahelist tähelepanu, Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi (Royal Institute of British Architects, RIBA) värskelt asutatud aastapreemia ja ilmselt suuresti ka seepärast kutse kureerida 2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali.

Mai viimasel nädalalõpul avatud biennaalil ringi jalutades sain hästi aru Pallasmaa rahulolu põhjustest – Grafton Architects ja nende kureeritud väljapanek kannavad just sedalaadi vana kooli humanistlikke väärtusi, mille eest mõlemad mehed seisnud on: arhitekti vastutustunne ja hool, inimkeskne avalik ruum, arhitektuuri materiaalsus, tektoonilisus, kombatavus, mingit laadi ehedus. Kontekstitundlikkus ja traditsioonide väärtustamine ilma pseudoajaloolisuseta, asjatundlik praktika ilma keeruka teoretiseerimiseta.

Helde arhitektuur

1978. aastal asutatud Grafton Archi­tectsil on seljataga nelikümmend aastat järjekindlat praktikat, mille jooksul nad on ehitanud nii elamuarhitektuuri kui ka väärt avalikke hooneid, eriti koole, Iirimaale, Suurbritanniasse ja mujale, samuti on neil pikaajaline õpetamiskogemus Dublinist, Harvardist, Yale’ist ja Lausanne’ist. Ometi ei kuulu nad kindlasti arhitektuurimaailma superstaaride hulka ja pakkumine kureerida Veneetsia biennaali – otsus, mille kriteeriumid ja valikuprotsess on alati jäänud kulisside varju – tuli ootamatusena nii neile endile kui ka erialaringkonnale.

Veneetsia arhitektuuribiennaalil leidub ka puhtalt visuaalsele efektile mängivaid lahendusi, nagu Dorte Mandrupi Gröönimaa külastuskeskus hüpnootilises aurav-valges ruumis.

Kaire Pärnpuu

Tänavuse biennaali katusteemaks pakkusid Farrell ja McNamara „Vabaruum“ („Freespace“), mille mõneti laialivalguvat ambitsiooni on püütud konkretiseerida manifestiga: „Vabaruum keskendub ruumi enda kvaliteetidele, milles väljendub suuremeelne heldus ja humanism kui arhitektuuri keskne siht.“ Arhitektuuri heldus – mõiste, mida pole selles kontekstis justkui harjunudki kuulma – kordub nende sõnavõttudes sageli, märkides seda ruumilist lisaväärtust, mille hea arhitektuur kasutajale pelka funktsionaalsust ületades loob: „Arhitektuur suudab täita võõraste sõnastamata soove.“ Selles sisaldub taotlus luua parimas mõttes demokraatlikku ruumi, jätta otsad lahti, anda ruumi alles tekkivatele vajadustele ja tundmatutele kasutajatele, võimaldada nii intellektuaalset kui ka emotsionaalset ruumikogemust, kaasata kohalikke kultuuritraditsioone ning siduda mälukihte tänapäeva ja tulevikuga. Samuti rõhutavad nad, kui palju määrab arhitektuuris loodusest etteantu – päikese- ja kuuvalgus, õhk, raskusjõud ja materjalide eripära – ning kuivõrd oluline on sellest tulenev vastutustunne: „Me mõistame Maad kui oma esmast klienti.“ On ilmne, et poeesiat nad ei pelga, ja sama ilmne, et nende positsioon „keset südantlõhestavatest uudistest täidetud maailma“ on teadlikult optimistlik, julgustav ja soe.

Oma seisukohtade väljendamiseks on peakuraatorite käsutuses traditsiooniliselt Itaalia suur paviljon keset Giardinit ja monumentaalne Arsenale, mille väsinud jalgadega niigi tunnetatavat mastaapsust rõhutab seekord läbitud meetreid märkiv „mõõdulint“ põrandal. Farrelli ja McNamara sooviks oli kaasata tervikkogemusse ka näituseruumide endi kvaliteet – Arsenale kui laevatehase ajalugu on kohale toodud sissepääsuesise köiskardinana, veelgi enam aga paneb ruumide majesteetlikkust märkama otsus avada küljeakende rida, muutes ruumi tänu loomulikule valgusele vähem hermeetiliseks. Samamoodi on nad taasavanud Carlo Scarpa 1952. aastal Itaalia paviljonile lisatud, kuid hiljem kinni müüritud aknad ja see teeb ruumid õhulisemaks ning leevendab labürintlikkust. Need üsna väikesed žestid iseloomustavad hästi nii Arsenale kui ka Giardini paviljoni väljapanekut, mis ülesehituselt ei esinda just kindlakäelist ruumilist komponeerimist, kus kulminatsioonipunktid oleks võimalik kohe ära tunda. Selle asemel on teadlik egalitaarsus.

Dialoog kui kuraatoripositsioon

Esimese asjana torkabki silma näituse dialoogilisus kui kandev idee. Nii on näiteks kõikide eksponaatide seinatekstidel kõrvuti esitatud kuraatorite valikupõhjendus ja autorite selgitus. Märkimisväärselt palju on esitatud ka projekte, mis on otseselt dialoogis varasemate näidetega arhitektuuriajaloost. Nii on kogu Giardini keskne ruum pühendatud alanäitusele „Lähilugemised“ („Close encounters“), kus kuusteist Iiri arhitektuuribürood on tõlgendanud kuraatorite etteantud modernismipärandit. Tulemuseks on valdavalt suured installatiivsed maketid, mille sõnum ei pruugi tavavaatajale end kõigil juhtudel küll kergesti kätte anda, kuid sümpaatne on jälgida arhitektide dialoogi „keelt“, ajalooliste hoonete mingite konkreetsete nüansside üsna abstraktset arhitektuursete vahenditega tõlgendamist. Taktika meenutab Grafton Architectsi endi väljapanekut 2012. aasta biennaalil, kus nad oma Lima ülikoolilinnaku projekti esitamise kõrval interpreteerisid Paulo Mendes da Rocha projekte.

Kuid dialoog ajalooga on uue projekteerimise lähtekohaks ka David Chipperfieldil, kes eksponeerib hiiglaslikku suurendust Schinkeli Altes Museumi joonistusest, mis on olnud tema Berliini muuseumisaarele ehitatava James-Simon-Galerie inspiratsiooniks. Samamoodi näitab arhitektuuribüroo Weiss/Manfredi omaenda projektimakettide kõrval nende loomisprotsessi ühel või teisel moel mõjutanud ajaloolisi objekte. Robert McCarter on otsustanud taas­lavastada Carlo Scarpa 1972. aasta näituse Veneetsiasse teostamata jäänud modernistlikest projektidest – arhitektuuriajaloolasena oli loomulikult põnev vaadata, milline olnuks see linn, kui ta oleks saanud omale Frank Lloyd Wrighti kavandatud memoriaali, Le Corbusier’ hiigelhaigla, Louis Kahni kongressipalee või Isamu Noguchi loodud pargi. Elizabeth Hatz on otsinud kokku toatäie arhitektuurijoonistusi, mis esindavad läbi XX sajandi kõikvõimalikke tehnikaid ja käekirju, mõjudes paratamatult nostalgiana autentsuse ja arhitekti-kunstniku positsiooni järele. Autentsust ja arhitekti kui suveräänse looja imagot tõstab esile ka Peter Zumthori muljetavaldavate makettide ruum. Zumthori projektides on arhitektuurset heldust kahtlemata külluslikult, kuna tal on olnud õnn kohata väga heldeid tellijaid.

Arhitekti roll ja kasutaja võimustamine

Õnneks tasakaalustab seda näitusetervikus arvestatav hulk projekte, mis rõhutavad pigem arhitekti ego koomaletõmbamist, kohaliku spetsiifika arvestamist ja kasutajate võimustamist. Sellisteks näideteks on kas või eelmise peakuraatori Alejandro Aravena üleskutse kohati ehitamisest hoiduda, jätta projektidesse kasutajatele spontaanseteks algatusteks – nii hoone kui ka linna tasandil – määratlemata tühikuid. Kuraatorite otsitud vabaruum ongi avaliku ruumi reserv. Sama meelelaadi jagavad Amateur Architecture Studio, toetades iseehitamispraktikat Hiinas, ja Case Design Indias, kelle sümpaatne Avasara Academy võimaldab peale kasutajate täienduste ka nutikat low-tech-kliimakontrolli.

Briti paviljoni siseruumid on jäetud täiesti tühjaks. Katusele on rajatud telling­konstruktsiooni kaudu ligipääsetav platvorm, et tekitada Giardini pargipuude kohal hõljuva üksiku saare efekti.

Kaire Pärnpuu

Arhitektuursete vahenditega loodavad kogukonnatunnet kasvatada nii Los Angelesse kodututele kortermaja ehitanud Michael Maltzan kui Burkina Fasos kohalikele pragmaatilisi ehitusvõtteid õpetav Francis Kéré, kes seekord eksponeerib küll Berliinis Tempelhofi rajatud pagulaste varjualuseid. Gumuchdjian Architects on kavandanud Armeenia mägedesse 750 kilomeetri pikkusele matkarajale toetava taristu. Arhitektide algatus peaks toimima katalüsaatorina, et kohalikud selle projekti aastate pikku koos täiendustega ellu viiksid. Inimestele annab kontrolli oma eluruumi üle tagasi ka soomlaste Talli Architecture and Design, kelle topeltkõrguses eluruumiühiku lõpplahendus jääb kasutajate lahendada moel, mis meenutab Pier Vittorio Aureli 5 × 5 × 5 meetri kuubi kontseptsiooni, ehk ainult vähem radikaalsena.

Märgilisena sai ka peanäituse parima osaleja Kuldlõvi projekt, kus arhitekt on sekkunud võimalikult vähe: Eduardo Souto de Moura kunagistest farmihoonetest kohandatud hotell Portugalis Alentejos. Souto de Moura on projektist rääkides rõhutanud, et ainus viis pärandit säilitada on selles elada ja seda kasutada, ning arhitekti panus peab olema äärmiselt tasakaalustatud: „Kui teha liiga palju, rikume kõik ära, aga kui teha liiga vähe, siis see ei hakka tööle.“

Kogemuslik ruum

Tohutust mastaabist hoolimata on seekordne peanäitus vägagi publikusõbralik. Inimesi ei kurnata suurte andmemassiivide, diagrammide ega mitmekihilist infot täis joonistega.

Selle asemel tundub uus trend arhitektuuri, paratamatult ju mitte-kohaloleva, reprodutseerimisel olevat suured maketid-installatsioonid, mis kutsuvad ronima sisse või peale ja pakuvad huvitavat aistitavat ruumikogemust (John Wardle Architects, SANAA, Alison Brooks Architects) või on ühtlasi mänguliseks aluseks väiksematele projektimakettidele (Andramatin, Vector Architects, O’Donnel + Tuomey). Leidub ka puhtalt visuaalsele efektile mängivaid lahendusi, nagu Riccardo Blumeri seebimullist seinte tegemise masin, Valerio Olgiati valgete sammaste mets Arsenale lõpus või Dorte Mandrupi Gröönimaa külastuskeskus hüpnootilises aurav-valges ruumis. Sümpaatne on see, et mõne üksiku erandiga ei leia näituselt kanoonilisi superstaare, vaid hulga tugevaid büroosid ja kontekstuaalseid projekte üle maailma.

Kuid kõik esitatu on valdavalt ühe maja, kvartali või väljaku kergesti kontrollitavas mastaabis. Silmanähtavalt on puudu linnaehituslik mõõde (kollektiivi Crimson Architectural Historians migratsiooniteemaline uurimus ehk välja arvata) ja tänapäeva maailma nurjatud probleemid (ingl wicked problems). Samuti ei leia siit tehnoloogilisi uuendusi (siiski, on olemas BIGi Manhattani maailmamere tõusu eest päästmise projekt ja koostöö Hyperloopiga), selle asemel tõstetakse esile traditsiooniliste käsitööoskuste uusi kasutusviise, nagu seda manifesteerib uus eksperimentaalse tehnikaga loodud keraamilistest plaatidest põrand Giardini paviljoni sissejuhatavas kaunis kuplialuses (Assemble).

Tõepoolest, see kõik kõlab mõneti konservatiivselt ja kindlasti peegeldabki ka sellesuunalisi ühiskondlikke tendentse. Kuid kindlasti mitte tänapäeva kitsarinnalise konservatiivsusena, vaid pigem heas mõttes traditsioonilise arhitekti kui ühiskonnateenri positsioonina, kus on omal kohal ka empaatia ja sorts meelelisust. Ehk nagu kuraatorid manifesteerivad: nõudke arhitektuuri kui oma kodanikuõigust! Täpina i-le pitseeris selle hoiaku elutööpreemia andmine arhitektuuriajaloolasele Kenneth Framptonile.

Rohkem ja vähem poliitilised rahvuspaviljonid

Kord-korralt aina paisuvast biennaalist võtab seekord osa 63 rahvuspaviljoni, neist uustulnukatena Antigua & Barbuda, Saudi Araabia, Guatemala, Liibanon, Pakistan ja Vatikan. Lisaks nii biennaali enda kui mitmesuguste institutsioonide korraldatud lisanäitused (neist GAA Foundationi korraldatud ekspositsioonis „Time Space Existence“ Palazzo Bembos osaleb ka eestlaste Sille Pihlaku ja Siim Tuksami büroo PART) ja seekord ka kaks kuraatorite algatatud eriprojekti: biennaali geograafiat laiendav Sami Rintala ja Dagur Eggertssoni paviljon-sündmusruum Mestre uuslinnajaos ning Suurbritannias üksjagu vastuolusid esile kutsunud näitus koostöös Victoria & Alberti muuseumiga, kus eksponeeritakse fragmente hiljuti lammutatud legendaarsest Londoni Robin Hood Gardensi sotsiaalelamukompleksist (arhitektid Alison ja Peter Smithson, 1972).

Poliitilist seisukohavõttu taotleb ka arhitektuuribüroo Caruso St John ja Marcus Taylori kureeritud Briti paviljon, mille siseruumid on jäetud täiesti tühjaks. Katusele on rajatud tellingkonstruktsiooni kaudu ligipääsetav platvorm, mille keskelt ulatub ulpiva fragmendina esile paviljoni katusehari. Projekt nimega „Saar“ („Island“) peaks katusel viibijaile tekitama Giardini pargipuude kohal hõljuva üksiku saare efekti, seostudes ühest küljest Brexiti isolatsioonipoliitikaga ning teisalt soojenevas kliimas tõusva maailmamerega, tühjad siseruumid peaksid aga sümboliseerima uute alguste võimalikkust. Žürii tunnustas brittide püüdlusi äramärkimisega, kuid kontseptuaalsetest ambitsioonidest hoolimata jäi tulemus siiski pisut lahjaks.

Võitlused ja kokkulepped pühades ruumides

Märksa teravamana joonistus välja Iisraeli paviljoni probleemistik, mida oli, vastupidi, püütud esitada nii neutraalselt kui võimalik. Näitus „Status quo seisundis: läbirääkimiste arhitektuur“ („In Statu Quo: Architecture of Negotiation“) keskendub viiele paigale, mis on mitmele konfessioonile ühevõrra pühad, demonstreerides eredalt, missuguste ruumiliste ja arhitektuursete vahenditega teostatakse segregatsiooni ja kehtestatakse võimu, kuid ka säilitatakse eluliselt vajalikke kokkuleppeid. Üheks näiteks on Püha Haua kirik, mille kasutamine on 1853. aastast siiani kehtiva osmanite ediktiga ruumide kaupa ja pühade ajal suisa minutipealt katoliiklaste, kreeka ortodokside, armeenlaste, koptide, abessiinlaste, süüria ortodokside, moslemite ja teiste vahel ära jagatud. Nira Peregi film näitab ruumiliste tähistajate vahetust Patriarhide haua pühamus, mida tohivad kümne päeva vältel aastast kasutada juudid ja kümne päeva vältel moslemid, oma „valitsusaja“ lõppedes pakivad aga mõlemad kogu oma sisustuse ja religioossed atribuudid hoolikalt kokku. Animeeritud skeem näitab Raaheli hauakabeli järkjärgulist ruumilist eristamist piirdemüüride ja labürintja ligipääsusüsteemiga, mis tekitab kunagisest eri kogukondadele olulisest hoonest Iisraeli enklaavi Palestiina alal. Enim ruumi on pühendatud Nutumüüri-äärse väljaku projektidele, kuhu pärast kuuepäevase sõja järgset moslemite elukvartali lammutamist on pakkunud ambitsioonikaid lahendusi terve hulk rahvusvaheliselt tuntud arhitekte.

Religioosse ruumiga tegeleb ka üks biennaali üleskiidetumaid rahvuspaviljone – Vatikani tellimusel on San Giorgio Maggiore saarele püstitatud kümme kabelit. Kuraator Francesco Dal Co lähtekohaks oli Gunnar Asplundi Stockholmi Metsakalmistu ruumimõju, mille tõlgendustena pakkus näiteks Terunobu Fujimori vernakulaarse hüti, Norman Foster ažuurse puitkarkassi, mille altari aset täitis vaade laguunile, või Francesco Cellini minimalistliku mustvalge varjualuse, mida võinuks pidada ka moodsa suvemaja väliköögiks. Tuleb tunnistada, et bukoolilisest keskkonnast hoolimata ei eristunud kabelid kuigivõrd viimase kümnendi linnaruumis nii sageli nähtavatest installatiivsetest varjualustest. Selles suhtes mõjub kõige veenvamalt ehk Brasiilia arhitekti Carla Juaçaba ristuvate teraslattidega tõlgendus, kus seintega piiritlemise asemel avaneb mõtteline kabeliruum lõpmatusse.

Kehad ja meeled

Parima rahvuspaviljoni Kuldlõvi sai Šveitsi paviljon „Svizzera 240: majatuur“ („Svizzera 240: House Tour“), mille sisemus simuleeris müügieelselt läikima löödud eramut, kus potentsiaalse ostja rollis vaataja satub imedemaa Alice’ina järjest valedes proportsioonides ja mastaabis labürintjatesse ruumidesse. Arhitektuuri kehalisus on ka Hollandi intellektuaalselt tiheda väljapaneku „Töö, keha, puhkus“ („Work, Body, Leisure“) teemaks ja hõlmab nii automatiseeritud töö Constant Nieuwenhuysi Uues Babülonis, tänapäeva ergonoomilised ruumid ja neis toimetavad efektiivsed kehad kui ka miniuurimuse Amsterdami seksitööliste voodist tänapäeva läptoppar’iteni, vahepeatusega Lennoni ja Ono voodi kui protestiruumi juures.

Samamoodi traageldatakse Leedu paviljonis „Sookool“ („Swamp School“) eri teemasid pisut krüptiliselt, kuid ometi intrigeerivalt kokku, jõudes turbast kui materjalist ja võluvast metsasest lõhnakogemusest helieksperimentide ning hübriidsusele ja postrahvuslusele pühendatud teooria-podcast’ideni. See tundub kinnitavat suundumust, et pelka ideede edastamist ei usaldata, peibutiseks peab olema ka meeleline kogemus. Sama tendentsi edastab Arsenale-tagune Katalaani paviljon, kus RCR Arquitectese kontekstuaalsed projektid ja videointer­vjuud jäävad valdavalt sillerdava ruumikogemuse varju. Oma poeetilise loomingu eest eelmisel aastal Pritzkeri saanud arhitektid rõhutavad väljapanekus eelkõige loodust kui inspiratsiooniallikat, millega üleni plastist ruum on õigupoolest valusas vastuolus.

Nõrkuse poliitika

Eesti paviljoni kuraatorid Tadeáš Řiha, Roland Reemaa ja Laura Linsi pakuvad, et üks arhitektuuri poliitilisi olemisviise on nõrk monument. Väljapanek asub Giardini ja Arsenale vahel, praegu kasutuseta Santa Maria Ausiliatrice kirikus. Kirikuruumi transformatsioon, kus osa marmorpõrandat on trivialiseeritud standardsete sillutisekivide ja kõige banaalsema pargipingiga ning ligipääsu altariruumi takistab hall betoonsein, on mõjus ja detailides üllatavalt hõrk.

Altari kõrval ja käärkambris esitletakse nõrga monumendina kontseptualiseeritud arhitektuurseid fragmente, nt 1930. aastate lihtsa inimese kinnisvaraarendust tähistava Tallinna maja kivitrepikoda, Leonhard Lapini spetsiifilist nõukogudeaegset irooniat esindav eeslitall ehk antiinternatsionaali monument, laulva revolutsiooni sündmuste mälu kandev Hirvepargi trepp või viimase kümnendi kodaniku­aktivismi sümboliks saanud Soo tänava langetatud äärekivi. Lisaks leiab seinalt Euroopa monumentide nõrkushetki ja nõrga monumendi rolli sattunud ruumiolukordi kommenteeriva fotoessee, mis kataloogis on laiendatud põhjalikumaks, Aby Warburgi pilditeaduse traditsioonis visuaaluurimuseks. Lõpuks ometi (või tänu eelmise korra Balti paviljonile?) on saadud üle kramplikust kohustusest representeerida hermeetiliselt vaid Eesti objekte – arengut vaadeldakse sundimatus dialoogis laiema kontekstiga.

Kataloog sisaldab ka mitu sisukat esseed, mis tegelikult ei suhestu mitte niivõrd avaliku ruumi kunsti diskursusega, kus mitteafirmatiivse ja enesekriitilise monumendi teemadel on vaieldud 1980. aastatest saadik – eelkõige Saksamaa mälestamisprobleemide puhul –, vaid ikka nn väikese arhitektuuri mõttetraditsiooniga. Kuigi kuraatorite lähte­kohaks on olnud Gianni Vattimo „Modernsuse lõpus“ (1988) postuleeritud „nõrk mõtlemine“, on sel hoiakul ka igati arvestatav kohalik traditsioon, kui meenutada kas või perifeeria eeliste vaagimist 1990. aasta Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaalil või Andres Alveri 1994. aasta programmilist esseed „Tugevusest ja nõrkusest“.

Viimase aja ühiskonna arengu valguses, kus suured süsteemid näivad järjest jäigemad, on nõrga mõtlemise õõnestav mõju mõistagi taas aktualiseerunud. Eesti paviljon annab sellesse oma elegantse kompaktsusega vormistatud panuse, mis loodetavasti aitab meil püsida erga ja empaatilisena arhitektuuri suhtes, milles on igapäevaseks võimustamiseks piisavalt nõrkust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht