Vabastav ruumiloome

Mirjam Kalamees on Haki galeriisse loonud reeglitest vabad arhitektuurilised kompositsioonid, mis tekitavad vaatajas värskendava konflikti.

TÕNIS ARJUS

Mirjam Kalamehe näitus „Tartu muudab vormi. Hommage Arnold Matteusele“ Haki galeriis Tartus kuni 14. X.

Mirjam Kalamees on kokku pannud maketinäituse. „Ma arvan, et seal on teatav kontrolli teema,“ kommenteerib kunstnik ise, kui galeriis kohtudes makettide olemuse üle arutame. „Kui sa aknast välja vaatad, siis sa ei näe, mis katusel toimub, kuid maketiga saad suurustest ja suhetest aru, mõistad paremini, mis linnas, majade vahel sünnib,“ lisab ta.

Haki galerii, kus näitust külastada saab, on endine tARTu pood. Laiema avalikkuse ette jõudis poe tegevus tänu Hersoni kunstniku Viktoria Berezinaga peetud kirjavahetusele. Veel sel aastal ilmub sellest raamat „Minu Herson. Kirjad Ukrainast“. Galerii eestvedaja Raul Oreškin sõnab, et ümberkorraldused ja muutus aitas fookuse enam seada kunstile ning praegu keskenduvad nad eelkõige kunstiprogrammile ja -müügile.

Galerii nimelugu ei pea kaugelt otsima, sest Tartu on (kuri)kuulus nii oma hakkide kui ka kesklinna parkidesse püsti pandud hakipeletite poolest. Oreškini sõnul püüavad nad kunstis näidata publikule mängulisemat poolt, tuua inimesed kunstile lähemale, et galeriisse sisenemine ei nõuaks möödujalt julgustükki, vaid et see oleks sama lihtne ja loomulik nagu toidupoodi sisse astumine.

Kui mõelda Kalamehe näituse Tartu-kesksusele, siis tunduvad siinsed galeriiruumid väga loomulik valik. Ka tARTu poe aegu toimus siin üksjagu näitusi, Haki galeriis on see näitus neljas.

Kirglik minimalist

Galeriis septembri keskpaigas avatud maketinäitusel on kunagise legendaarse linnaarhitekti Arnold Alvil Matteuse (1897–1986) projekteeritud hooned tükkideks võetud ehk dekonstrueeritud. Lisaks hoonetele on näituseruumi keskele paigutatud juppideks lahti võetud Tähtvere planeering, millest võib külastaja ise kujundada mis tahes vormi. „Minu soov oli väljendada ennast makettide abil. Kuna mul on paar tuttavat ka arhitektuuri õppimas ja ma ise käin alati, silmad-kõrvad lahti, linna peal, kus mind köidavad erinevad vormid, siis olen arhitektuurist ja linnaruumist üsna haaratud,“ põhjendab etenduskunsti taustaga Kalamees oma arhitektuurihuvi.

Mirjam Kalamees on etenduskunstniku taustaga, kuid käib linnas alati silmad-kõrvad lahti. Teda köidavad vormid, arhitektuur ja linnaruum.

  Tõnis Arjus

Näituse idee sai alguse Tartu linnaruumi tähistamise soovist ja mõttest leida igast linnaosast üks hoone, mis kannab kunstniku jaoks kõige paremini konkreetse piirkonna iseloomu. Kui komplekt oli peaaegu kokku saanud, selgus, et valdav osa silma jäänud hooneid olid Matteuse projekteeritud, seega oli siit veel vaid väike samm astuda konkreetsema kontseptsiooni poole.

Kalamees on lõpetanud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide visuaaltehnoloogia eriala dekoraator-butafoorina. Kui see andis talle laiema materjali-, tehnikate ja (teatri)ruumi tunnetuse, siis täiendõpe Praha etenduskunstide akadeemias lisas huvi automaatide vastu. Automaat, kreeka keeles autómatos, tähendab isetoimimist, seadet või mehhanismide kogumit, mis teeb tööd iseseisvalt, inimese osaluseta. Need on seadmed, mis eeldavad detailide omavaheliste seoste peensusteni mõistmist ja tööle panemist. Kui detail on vale, siis masin ei tööta. Just automaatide maailmast, luues töötavaid mehhanisme abstraheeritud vormidega, sai alguse ka Kalamehe kirg minimalismi vastu. Ta sõnab: „Ma vist olengi veidi kahestunud isiksus, mulle meeldivad ühest küljest puhtad vormid ja jooned, teisest küljest kõik kruvid ja detailid, selline steampunk’ilik tööstusrevolutsiooniaegne kraam, mida on huvitav kombineerida.“

Kalamees töötab nii puhta vormi kui ka kohatruu maketiga. Viimati valminud Narva kunstiresidentuuri miniatuur on detailitruu vähendus ja valminud puhtalt käsitööna. Miniatuur on interaktiivne ja selle valmimine võttis aega ligi kaks kuud, mis on sellise ettevõtmise puhul pigem lühike aeg. Kalamees leiab, et praegu on populaarne väga realistlike makettide tegemine, kuid ta peab oluliseks, et teoses oleks ka meistri kätt tunda: „Realistlikke makette on ka printida lihtsam, kuni miniatuursete sambla­tutikesteni välja. Mina hindan eelkõige käsitöö poolt ja mul on kõik käsitsi tehtud.“ Kui Haki galerii näitus on puhas vormimäng ja seeläbi vabastav kompositsioone loov tegevus, siis miniatuuri loomine on vastupidine väljakutse, mille käigus tuleb mõelda, kuidas tehniliste lahendustega saavutada võimalikult tõetruu vähendatud maailm.

Gravitatsioonita vaakum

Haki galeriis on Kalamees iga eksponeeritud Matteuse hoone juures võtnud detaili(d) ja nendega omal viisil ümber käinud, loonud uued arhitektoonid, mis vihjavad vähem või rohkem selle aluseks olnud teostele. Kunstnik ütleb, et lõpptulemus olenes sellest, mis detail konkreetse hoone juures kõnetas, kas lintaknad, portaal, uksed või sambad: „Sealt hakkasin vormi ümber punuma või osiseid ümber paigutama.“

Näitusemõte sai alguse objektide vaatlusest ja jooniste kogumisest ning kui hoonest saadud impulss oli käes, algas töö juba ruumiliste arhitektoonide vormimisega. Kalamees on truuks jäänud arhitektitööle omastele võtetele: kõik objekti osised on mõõtkavas, vastavalt kas 1 : 50 või 1 : 60. See on aidanud ka saavutada tõetruud proportsioonid, valminud teosed ei mõju ebaloomulikult ega naiivselt. Samas on Kalamees andnud endale piisavalt vabadust ja mänguruumi, et hoonete mahud ümber paigutada. Iga makett on saavutanud uue kompositsioonilise tasakaalu. Ühest küljest on maketid lahti ühendatud arhitekti gravitatsioonist, tellija soovidest ja ehitaja oskustest, kuid teisest küljest on hooned lahutatud osadeks ja uuesti kokku pannud. Kõige paremini illustreerib seda mõtet Matteuse projekteeritud Vallikraavi tänava paviljonihoone, praeguse Ula baari dekonstruktsioon. Kui gravitatsioonist mõjutatud maailmas on sammas tugi, mis tagab katuse ülalpüsimise, siis Kalamehe loodud vaakumis kaotab sammas oma mõtte. Ometi on ka siin, reeglitest vabas olukorras sammas vormina säilinud, ilma funktsioonita muudetud hoopis horisontaalseks arhitektuurilise vormi osaks. Selle tulemusena tekib vaatlejal värskendav konflikt. Kellele võõristav, kellele lõbus.

Makettide võlu ei kao ilmselt kunagi, sest vähendatud maailmad suudavad köita kõiki. Galeriisse on loodud omapärane gravitatsioonivaba maailm.

 2 × Tõnis Arjus

Näituse makettide n-ö lugemise ja äratundmise teevad lihtsamaks seintele riputatud kollaažid hoonete fotodest, plaanidest ja lõigetest. Dekonstrueerimine ilmneb näitusel mitmes tähenduses. Makette täiendavad kollaažid on üheks seotud punase joone abil, millega on viidatud arhitekt Bernhard Tschumi ikoonilisele Pariisis asuvale la Villette’i pargile, mille kujunduse lähtekoht toetub samuti pargimaastiku, mida Tschu­mi ise peab samuti samaväärseks hooneks kui maja, osadeks lahti võtmisele, dekonstruktsioonile. Näitusel leiab vihjeid ka Kumu kunstimuuseumi näitusele ja raamatule „Leonhard Lapin. Tühjus ja ruum“. Lapiniga ei ole autor kohtunud, kuid Viljandi kultuuriakadeemiasse importisid õppejõud disainerid Kätin Kangur ja Ott Kangur ka Lapini teooriad ja puhta joone kontseptsiooni, mis on mõjutanud ka Kalameest.

Makettide võlu ei kao ilmselt kunagi, sest vähendatud maailmad suudavad köita kõiki. Mida enam tehnoloogia areneb, seda enam avarduvad vähendatud ruumide loomise võimalused ja detailsemaks muutub haruldastest kohtadest miniatuursete versioonide loomine. Miniatuur paelub ka siis, kui vähendatud on kõige igapäevasemaid paiku. Võlu tekib sellest, et koht, mis muidu on suurem kui meie ise, ümbritseb meid kõikjal, mõjub kohati hoomamatult, on maketis kokku pressitud, toodud sõna otseses mõttes peo peale, nii et me ei tunne end enam ruumist sõltuvana, vaid ruum on meie kontrolli all. Kas linn aga avaneb vaid siis, kui oleme osa linnaruumist, suhestume sellega väga intiimsel moel, laseme ruumil end haarata? „Kõige olulisem on see, et läheksid pärast selle näituse külastamist linna peale ja hakkaksid hooneid ja linnaruumi teistmoodi vaatama,“ sõnab Kalamees lõpetuseks.

Arnold Matteus on öelnud: „Mul ei ole linn sugugi, mis ma silmaga näen, vaid mida näen, kuulen ja haistan ja maitsen ja kompan ka, kui tahate … Tartu spetsiifiline lõhn oli kohvi lõhn ja kondiitrisaaduste lõhnad.“1

Mirjam Kalamehe eesmärk oli luua Haki galeriisse utoopiline mini-Tartu, mispeale küsiti näituse avamisel, kas ka siia tuleb oma lõhn. Lõhnad kujunevad linnadesse inimestest ja tegevustest. Kõigil siinlugejatel on seega selle kujunemisse näitusel veel panustada ja senist tulemust haista oktoobri keskpaigani.

* Ike Volkov. Andres Sööt. Jaak Elling, Arnold Matteus. Arhitekti mälestusi. Eesti Reklaamfilm, 1981.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht