Unustatud vana vähemuse uus tulemine

Loomade kui indiviididega arvestamine on antropotsentrismist lahtiütlemiseks vajalik, selleks tuleb ka avalik ruum hobuste, koerte, tolmeldajate ja lindude seisukohast läbi mõelda.

KARIN BACHMANN

Inimene on koos loomaga elanud kaua. Nii koerte kui ka hobuste kodustamine algas umbes 10 000 aastat tagasi; koerad jõudsid inimese igapäevaellu arvatavasti hobusest veidi varem. Praeguseks on koer kodus pigem norm kui erand, hobune aga erakorralise eluviisi indikaator. 2016. aastal oli Eestis registreeritud 10 376 hobuisendit (sh üks eesel). Autosid on 2021. aasta juuni seisuga 912 871, koeri 2019. aasta kinnitamata andmetel 210 000 – ja need on vaid registreeritud koerad.

Keskmisel rahvaautol on hobujõude 150 kanti ehk piltlikult tegeleb ühe autoomaniku – väga sageli ongi autos vaid üks sõitja – liigutamisega 150pealine hobusekari. Eestis põhjustavad sõiduautod aastas ühe elaniku kohta üle 1000 kilogrammi CO₂-heidet, autode alla jääb aastas tuhandeid loomi ja linde, rääkimata putukatest ja vanemate hukkumise tõttu tee äärde nälga surevatest looma- ja linnulastest. Tehniliste hobujõudude keskkonnakahjulik ja emotsionaalselt vähepakkuv ülerakendamine loob pinnase teistmoodi liikumis- ja ruumikogemise viiside tekkele.

Inimese kaaslased inimlikus ruumis

Üks suurimaid ruumielamusi on kogeda ümbrust teise olendi abil, temaga koostoimel – näiteks hobusega matkates. Hobuse tempos liikudes on võimalik näha ja kuulda rohkem ja detailsemalt, auto ja ka (sport)jalgratas liiguvad tajuelundite jaoks liiga kiiresti. Hobusega maastikul jalutamine annab teise perspektiivi. Püüad aru saada, kuidas hobune võiks teekonda semiootiliselt tõlgendada: kus kasvab tee ääres hein, milleni saab küünitada, ning milline osa sellest tuustist üldse süüa kõlbab? Mis võiks ehmatada, kus on võimalikud komistuskohad jne?

Kuigi ametlikus statistikas ja ehk ka paljude tõekspidamistes on hobune samasugune liiklusvahend kui iga teinegi, on hobumatka dünaamika tavamatkast väga erinev. Ei jalgrattal ega autol ole head või halba tuju – nad käituvad nii, nagu käitub inimene. Hobune on indiviid ning hobumatk käib tema rütmis, mitte vastupidi. Peatusi tehakse hobusele puhkuse andmiseks, mitte niiväga ratsanikule jalasirutuseks. Kui hobud soovivad süüa ja juua või liivas püherdada, siis nii juhtubki. Hobune on teekaaslane ja kolleeg, mitte liikur. Temaga tuleb arvestada rohkemgi kui inimsõbraga, sest hobuse ja ratsaniku moodustatav üksus on koostoimiv tervik ning matka aegruumis on hobune sulle lähemal kui inimloom. Hobuse märkide lugemaõppimine käib praktika kaudu, hobuste omavaheline märgisüsteem on aga veel keerukam ja seda saab aimama hakata vaid pikal jälgimisel. Hobustel on kindlad sõprussuhted ja ka matkal püütakse kõmpida just sõbraga lähestikku. Ratsanikul jääb üle sellega nõustuda ja sõlmida sõprus oma hobuse sõbra ratsanikuga.

Sõiduteede kõrvale on rajatud palju kilomeetreid kergliiklusteid, mida mööda saavad paljud turvaliselt maastikul käia autodega ruumi pärast konkureerimata. Need teed hobumatkajatele pigem ei sobi.

Nii sammus kui ka traavis liikuv hobune ja kergliiklusteel jalutavad või pedaalivad inimesed on liikumis- ja reaktsioonikiiruse mõttes väga erinevad. Kui ratta- või autosõidu ajal juhtuda võivate ohuolukordade tegureid saab mingil moel ette näha, siis hobusega liikumisel on määramatusi lõpmatu hulk. Näiteks lendab parm hobusele silma, ta ehmub mõne sõbraliku, kuid teadmatu autosõitja tervitussignaalist või pahupidi pöördunud kobrulehest, komistab kivi otsa jne. Tähelepanelik ja hobust tundev ratsanik suudab loomulikult suurema osa olukordi ennetada, kuid kui valemisse lisandub käsi plaksutav ja üles-alla hüplev värvikirevas riietuses laps kergliiklusteel, on konflikt kerge tekkima.

Seega saavad hobumatkajad ja teised liiklejad ruumi jagada pigem lühikesi maid ja kõigi mugavuse huvides oleksid eraldi hoburajad. See ei nõua täiendavaid kaevamistöid ega isegi niitmist. Peamiselt ja vastavalt võimalustele liigutakse matkal mööda metsi ja mereääri, suurte teede äärde minnakse vajadusest. Teeääri koristatakse ja korrastatakse nagunii ja hobusel on astumiseks tarvis lihtsalt suurte aukude ja konarusteta maapinda. Sellise arvestusega rajatud kergliiklusteed (sh suurtes parkides), mille kõrval, jalakäijaruumi ja metsa vahel, kulgeks potentsiaalne hoburada, annaksid kohe ühele sihtgrupile suuremad võimalused. Hobustele sobib elurikas mosaiikne maastik, kus monokultuursed põllud on elurikaste niidusiilude ja madalate kraavidega liigendatud, neid mööda saavad ka hobused põlde ületada. Praegu käiakse pikki ringe, et viljatallamist vältida. Hobumatkajaid on Eestis muidugi vähe – aga mõni aeg tagasi oli ka jalgrattureid vähe, sest võimalusi nappis. Sama lugu on ilmselt ka hobustega: kui nende ilmumise peale enam ei minestata ja luuakse pigem võimalusi, asendub ehk nii mõnigi motoriseeritud puhkusereis hobumatkaga ning palju CO₂ jääb õhku paiskamata.

Sama lugu on näiteks ka rannarajatistega. Inimese mugavaks liikumiseks on oluline võimalikult pikk katkestusteta tee, näiteks puidust rannapromenaad. Mere äärde minna soovivale hobusele on see aga tõke: peale astuda ei tohi, sest laudis ei peaks vastu, üle astuma ei ulatu ja üle hüppamine ei ole enamasti võimalik. Lahenduseks võiks olla selline maastikuarhitektuuriline võte, mis võimaldaks inimesele katkematu liikumise, kuid lubaks hobusel samuti rajast üle minna. Selliste lahenduste väljatöötamine looks kohe mitu korda paindlikuma avaliku ruumi ning soodustaks igasuguseid kasutusi ka teistele sihtrühmadele, keda praegu prognoosida ei oskagi.

Eraomand ja mullaviljakus

Hobumatkal kohtab lisaks imelistele maastikele ka palju väga erinevaid ja erilisi inimesi ning suhtumisi. Enamasti ollakse vaimustunud ja rõõmsad, sest … hobused! Teinekord loovad aga linnastumisega kaasnev võõrandumine ja enese liiga tõsiselt võtmine olukordi, kus hobuste tõrjumine ei ole emotsionaalselt ega ratsionaalselt põhjendatav, kuigi seadusega kooskõlas. Nimelt tekib vahel matkal vajadus läbi minna eramaalt. Alati küsitakse selleks luba, kuid on palju juhuseid, kus ehmunult keeldutakse. Põhjendus on vaid, et tegemist on eraomandiga. Ilmselt ei lastaks läbi ka jalgrattureid ega jalgsimatkajaid. Keeldumine on igati seadusega koos­kõlas, aga endale teadmata jätavad keelajad end huvitavast sotsiaalsest episoodist ilma.

Lisaks kardetakse, et hobused reostavad. Siinkohal tasub meelde tuletada autode tekitatavat süsinikuheidet ja võrrelda seda ühe hobuse hunnikuga. Hobumatkal on alati keegi, kelle kord on sel päeval olla rivis viimane, pabulad kokku korjata ning need õigesse kohta toimetada. Hobusesõnnik, mida mahepõllunduses kõrgelt hinnatakse, maksab keskmiselt kolm eurot 35 liitrit, nii et auravas hunnikus tuleks näha hoopis ootamatut võimalust. Ehk siis – kui panna võrdlusse hobuste poolt tekitatav ökoloogiline jääde ja üle 1000 kilo süsiniku­heidet, siis saab selgeks, mida on mõtet rohkem peljata.

Stroomi rannas on keelatud koerte ja hobuste ujutamine isegi väljaspool aktiivset rannapiirkonda. Võiks ju arvata, et keelu aluseks on arvutused: kui palju ja millega loomad (ühe inimese kohta elab Eestis umbes 0,007 hobust) täpselt vett reostavad, kuidas see inimesele halvasti mõjub ning milliste hoovustega supelranda jõuab. Kõhutunde pealt öeldes pissib vette suurem osa lapsi, väga paljud täiskasvanud, koertest ilmselt mõni üksik, hobustest veel vähem. Aga puhtalt emotsionaalselt konstrueeritud tundmus: „Fuih, loomaga samas meres“ ei tugine ju millelegi – meres ujuvad nii põdrad, kitsed kui ka karud, me lihtsalt ei näe neid. Üle mere lendavad linnud ei keera sooletühjenduseks põõsa kohale ning küllap lekib reovett nii mõnestki laevast. Stroomi ranna veest on näiteks sel hooajal niisamagi leitud ohtlikku soolebakterit, mille tõttu merevesi ujumis­kõlbmatuks tunnistati. Ülal mainitud keeld peegeldab lihtsalt alusetuid eelarvamusi ning muidugi antropotsentristlikku veendumust, et kõik on loodud inimese jaoks ja teistsugust pole mõtet sallida.

Avaliku ruumi kvaliteedi üks näitaja on võimaldavus: kui palju ja mida saavad kasutajad ruumis ette võtta ning kuidas nad omavahel võimalikult konfliktivabalt, kuid samal ajal põnevaid suhteid luues toimida saavad. Inimestega kaasas käivate loomade kui indiviididega arvestamine on antropotsentristlikus maailmas eesmärk, mille poole tasub liikuda, ning avaliku ruumi loomade (hobuste, koerte, tolmeldajate, lindude jne) seisukohast läbimõtlemine on võimalus ruumispetsialistide, ökoloogide, hobuinimeste jt koostööks. Avaliku ruumi mitmekülgsusest võidavad lõpuks kõik.