Tuleviku ettekujutamine aitab seda kujundada

Elliott P. Montgomery: „Küsimusele „mida toob tulevik?“ on raske vastata. Tulevikustsenaariumide abil on võimalik avalikke arutelusid laiendada ja mõelda, mis suunas liigume.“

ANNA-LIISA LAARITS

Juuli lõpus toimus Eesti kunsti­akadeemia disainiteaduskonnas spekulatiivse kriitilise disaini töötuba. Töötoa aluseks oli võetud arenguseire keskuse uuring „Tööturg 2035“, milles on välja toodud võimalikud tööturu arengu stsenaariumid. Stsenaariume on kokku neli: talendikeskus Tallinn, rändajate maailmaküla, uus tööilm ja isearenev Eesti. Töötoa korraldasid New Yorgis asuva Parsonsi disainikooli õppejõud Elliott P. Montgomery ja Columbia ülikooli õppejõud Chris Woebken. Nende asutatud disainistuudio The Extrapolation Factory ekperimenteerib meetoditega, mis innustavad arutlema ühiskonna tuleviku üle. Montgomery ja Woebken on eesmärgiks võtnud tuleviku-uuringute koostamise demokratiseerimise, avalikkuse kaasamise tulevikustsenaariumide väljatöötamisse. Alljärgnevas vestlusringis on Montgomery ja Woebkeniga liitunud ka uuringu „Tööturg 2035“ üks koostajaid Johanna Vallistu ja arenguseire keskuse uuringute juht Meelis Kitsing.

Miks peaksime üldse mõtlema osaluspõhisele poliitikakujundusele? Miks peaks avalikkuse arengustsenaariumide koostamisse kaasama ja inimesi tulevikule mõtlema innustama?

Elliott P. Montgomery: Võtame seda kui eksperimenti. Me pole üldsegi kindlad, et ilmtingimata peab avalikkuse kaasama, kuid meie meelest on tegu väga tänuväärt ja huvitava eksperimendiga. Ilmselt ei ole ametlikult kokku kutsutud mõttekodades kõigi huvigruppide mõtted ja ideed esindatud ja võib juhtuda, et osa hääli ja seisukohti jääb arvesse võtmata ja kajastamata. Mida rohkem on kaasatuid, seda enam hääli ja arvamusi saame tulevikustsenaariumi koostamisel arvesse võtta ning lõpuks on tulemus palju mitmekesisem ning esindab täpsemat läbilõiget ühiskonnast. See on meie töö üks tahke.

Teisalt on palju näiteid, mis kinnitavad, et kui inimesed juba varases etapis oma elu edendamisse kaasata, siis seisavad nad ka hiljem selle plaani elluviimise eest, tahavad tuleviku kujundamises olla osalised, mitte passiivsed jälgijad tagareas.

Kunstiakadeemia töötoas palusime tudengitel moodustada oma mõttekojad ja esimese harjutusena tuli mõelda sündmustele, mis võiksid praegust ühiskonda lõhestada või esile kutsuda suuri muutusi. Eksperdid toetuvad loomulikult oma teadmistele ja neil on oma perspektiiv. Avalik arvamus lisab siia oma nüansid ja vaatevinklid.

Olete korraldanud töötubasid erilaadsete ühiskonnagruppidega. Mil määral on osaluspõhised disainimeetodid omaks võetud?

Montgomery: Tulevikust mõtlemine peab saama kultuuri osaks. See peaks olema ühiskonna toimimise osa – see, kuidas üksteisega suhtleme. Tulevikku ei peaks visioneerima ainult erilistel hetkedel.

Chris Woebken: Tulevikku tuleks visioneerida järjepidevalt, et see poleks vaid aruanne, mida iga kahe aasta tagant välja antakse. Seda tuleks teha palju tihedamalt kas või selleks, et panna inimesed tulevikule mõtlema ja esitada arutamist vajavaid küsimusi.

Montgomery: Kui meil on vahendid, meetodid ja võimalused tuleviku ettekujutamiseks, siis on lootust, et osaletakse rohkem eelarvehääletustel ning reeglite ja normide kehtestamisel. Küsimus „mida sa tahad?“ tekitab alati mõtteseisaku – ei oskagi nagu midagi pakkuda ega öelda. Kui on osaletud tuleviku­stsenaariumide töötoas ning inimestel on ettekujutus küsimusele vastamise metoodikast, saab ka paremaid ja sisukamaid vastuseid. Sellega anname inimestele teadmisi, kuidas mõelda strateegiliselt, kuidas seada edasisi samme ja neid siis astuda. Küsimusele „kuidas sa tulevikku ette kujutad?“ on ju igal juhul raske vastata.

Kas eesmärk on jõuda suurema hulga lahenduste ja ideedeni, mis aitavad meil kodanikena aktiivsemalt ühiskonnas osaleda? Kas stsenaariumi rakendamine on tingimata vajalik, kas ei vii see meid tagasi utilitarismi, kus disaini instrumentaalse väärtuse määrab selle otstarve?

Woebken: See on kodanikuühiskonna tugevdamise vahend, võimalus kujutada ette alternatiive, mõelda, milline oleks maailm, kui on edasi mindud mingi kindla stsenaariumi järgi, või mis juhtub, kui ühiskonnas toimub äkiline pööre. See on vabadus – vabadus kujutada ette, milline oleks maailm siis, kui arengu eesmärk on seatud mõne stsenaariumi järgi. Lõppude lõpuks esitame ju väga lihtsaid küsimusi. Mõni stsenaarium on kindlasti selline, mis meile ei meeldi, kuid tuleviku ettekujutamise meetod aitab ebameeldivaid suundi ja võimalusi sõnastada ning visualiseerida.

Montgomery: Meid huvitab, kuidas disaini abil stsenaariume sõnastada, kuidas arutelusid sujuvamaks ja nüansirikkamaks kujundada. Osa stsenaariumist võib ju olla ka vastuvõetamatu, kuid ei saa võtta vaid üht suunda, et just see on õige või vale. Head stsenaariumid aitavad mõelda sellele, millist tulevikku me tahame.

Tahan rõhutada, et see pole tuleviku ennustamine. Seda arvatakse ekslikult tihti. Töötoa alguses kuuldakse tuleviku-uuringutest ja tulevikustsenaariumidest ning arvatakse, et ülesannet on võimatu täita. Rõhutame alati, et me ei tegele tuleviku ennustamisega, vaid teeotsa otsimise ja võimaluste väljapakkumisega. Kui tulevikuvisioon on koostatud, alles siis saame hakata mõtlema, kuidas soovitud tulevikku jõuda.

Kui palju võtavad era- ja avaliku sektori otsustajad, mõttekojad ja poliitikakujundajad selliseid kriitilisi disainispekulatsioone arvesse?

Meelis Kitsing: Mõned võtavad, mõned mitte. Tihti arutelu puudub, me oleme kas millegi vastu või poolt. Stsenaariumide loomine toob välja, et meil on rohkem valikuid ja võimalusi. Juba see on tähelepanuväärne. Nobeli majandusauhinna laureaat ja poliitikateadlane Elinor Ostrom on tutvustanud juba 1972. aastal avalike hüvede koosloome mõtet. Tulevikule mõtlemine koos kodanikega on just selline koosloomine. Keegi ei saa lõpuks tulemust garanteerida, kuid loodetavasti on selliselt mõtlemine osa haridusest ning aitab silmapiiri avardada.

Uuringus „Tööturg 2035“ tuuakse välja neli tööturu arengu stsenaariumi. Isegi kui keegi meist ei tea, milline on maailm 2035. aastal, põhinevad praegu tehtud otsused mingisugusel tulevikuarusaamal. Milliseid küsimusi peaksime Eesti tööturu tuleviku kohta endale esitama?

Johanna Vallistu: Nende stsenaariumide peamine eesmärk on mõelda automatiseerimise ja tehisintellekti mõju üle. Stsenaariumidest tuleb välja ka teine mõjutegur ja see on migratsioon, ja ka kolmas – see on talent, inimene, kes seda innovatsiooni juhtivat tehnoloogiat omakorda juhtima peab. Innovatsioon tervikuna on tähtis, küsima peame ka seda, kuidas tagada Eesti majanduse areng ja konkurentsivõime. Oleme palju tähelepanu pööranud uutele töövormidele ja kuidas need eri stsenaariumides avalduvad. Mõnel juhul viib projektipõhine töötamine ja endale ise projektide otsimine suurepärase eneseteostuseni, kuid võib tekitada ka ebakindlust.

Millised olid huvitavamad tööjõuturu stsenaariume kujundada võivad sündmused või suundumused, mis EKA töötoas välja toodi?

Montgomery: Tekkis huvitav vastandus: romantism vs. tehnoutoopia ehk küsimus, kas ühiskond umbusaldab tehnoloogiat ja võõrandub sellest või toetub tehnoloogiale aina rohkem ja veel laialdasemalt kui praegu. Poliitikat on raske sellise romantilise tulevikustsenaariumi järgi kujundada, kuid see suund on siiski väga huvitav.

Arutleti näiteks ka selle üle, kas ühiskond liigub küborgide poole, või vastupidi, astume tagasi, avaldame vastupanu ja liigume tagasi naturalistliku maailma poole, ning uuriti, milline see maailm siis oleks.

Esile kerkinud teemad pole ehk kõige põletavamad, kuid mõttemaailma avardamiseks on need head sisendid.

Ka toodi välja, et ühiskonda mõjutab kliimamuutus. Kujutleti maailma, kus kliimamuutuse mõju on väga tugev, ja vastandina maailma, kus see nii suurt mõju ei avalda.

Vallistu: Kui koostasime uuringu „Tööturg 2035“ stsenaariume, siis arutlesime samuti kliimamuutuse mõju üle. Kliima ja keskkonnateadlikkus on praegu igal pool tähelepanu all. Nüüd, kliimastreikide ja Greta Thunbergi tegevuse valguses ei saa me seda teemat kuidagi eirata.

Kitsing: Kliimamuutuse stsenaarium on tihedalt seotud immigratsiooniga, eriti Euroopas. Tööturu-uuringu koostamisel arutlesime, kuidas suhtutakse immigratsiooni mitte Eestis, vaid Euroopas. Kliimamuutus on tõsiasi ja seetõttu on näiteks Aafrika rahvad sunnitud peagi oma kodud maha jätma. Kliimamuutuse oleme oma stsenaariumide koostamisel arvesse võtnud.

Kliimamuutused ja automatiseerimine on etteaimatavad tugevad tegurid, mis tuleviku visioneerimisel pea alati esile kerkivad. Need on tugevad signaalid, kuid me ei tohi unustada ka nõrku signaale. Kust neid leida ja kuidas neid vastu võtta? Kas piisab, kui sirvin mõne Suurbritannia, USA või Singapuri tuleviku-uuringute organisatsiooni veebilehte? Peamine probleem on selles, et me mõtleme enam-vähem ühtemoodi. Seega on selline tuleviku ettekujutamine ja stsenaariumidesse seadmine ning võimalikult paljude kaasamine ja võimalikult laiahaardelise teabega arvestamine tingimata vajalik.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg