Oh, koolimaja

Hea koolimaja peaks ergutama aktiivselt liikuma ning silmast silma suhtlema, tegema olemise mõnusaks. Kuidas? Selle üle arutavad koolihooneid projekteerivad arhitektid.

GRETE TIIGISTE

Alanud on uus õppeaasta, tuhanded noored kulutavad järgmised üheksa kuud usinalt koolipinki, omandavad uusi teadmisi, hängivad kaaslastega ja teevad aeg-ajalt koerustükkegi. Kõige selle juures mängivad olulist rolli koolimajad, kus nende kuude jooksul palju tunde viibitakse. Tänavu südasuvel avalikustati aga haridus- ja teadusministeeriumi tellitud analüüs, mis tõmbas koolimajadele, sealhulgas riigigümnaasiumidele kui haridussüsteemi ühele edukamale ja õnnestunumale projektile turmtule peale. Kuidas näevad olukorda arhitektid, kes on koolihoonete projekteerimise ja haridusarhitektuuriga lähedalt kokku puutunud? Mõtteid vahetavad Alvin Järving Arhitekt Mustast, Maarja Kask ja Ralf Lõoke Salto arhitektuuribüroost ning sisearhitekt Raili Paling Koko Arhitektidest.

Haridus- ja teadusministeeriumi tellitud arhitektuurivaldkonna analüüsi kohaselt on Eestis kulutatud liigselt raha uute luksuslike haridushoonete ehitamisele, teisisõnu ilusate asjade ja majade peale.¹ Milline on teie kui koolihooneid projekteerinud arhitektide seisukoht?

Alvin Järving: Haridushoonete arutelus on selgelt puudu ruumilise visiooni aspekt. Uusi koolimaju projekteerides ei tohiks olla omaette eesmärk ei odavus ega luksus, vaid ruumi kvaliteet. Tuleb mõelda, milline on see keskkond, kus tulevased põlved õpivad ja arenevad. Niimoodi vaadates ei ole uued koolimajad kindlasti mitte luksuslikud, vaid normaalsed ja tänapäevased. Probleem ei seisne niivõrd uutes hoonetes, vaid Nõukogude perioodi koolimajade primitiivses ülesehituses, mida remontides kinnistame lootusetu ruumiolukorra, selmet rajada uusi ja paremaid ruume.

Raili Paling: Luksusest on asi kaugel. Need hooned peaksid teenima

meie noori ja õpetajaid tõenäoliselt järgmised 50–100 aastat, seega peavadki ruumilahendused olema kestvamad ja mõistlikkuse piires praegu parimad võimalikud. Kui vaadata näiteks arhitekt Herbert Johansoni projekteeritud praeguse prantsuse lütseumi hoonet, mis valmis 1937. aastal, 1940. aastal käiku antud Westholmi gümnaasiumi maja või 1935. aastal valmis saanud endist Lenderi tütarlaste gümnaasiumi, kus praegu tegutseb kesklinna vene gümnaasium, siis oleme siiani nende hoonete üle uhked – ja need on seniajani kasutusel ka samas funktsioonis. Uued koolimajad võiksid sama kaua vastu pidada. Rahakasutuse kohta on samas välja toodud, et seda ei olekski saanud kasutada õppekorralduseks või palgafondina, sest tegu on sihtinvesteeringuga. Rae riigigümnaasiumi sisearhitektina võin öelda, et pöörasime projekteerides erilist tähelepanu sellele, et valikud oleksid ajatud ja mitte kõige kallimad. Kellele siis veel arenemiseks head pakkuda, kui mitte järeltulevale põlvele?

Maarja Kask: Koolimajade ehitus on avaliku raha kasutamiseks parim valik, mis saab üldse olla. Riigigümnaasiumide puhul tuleb 85 protsenti maksumusest Euroopa Liidust ehk tegu on välisrahastusega. Õppeprotsess ja õpetamine on aastatega niivõrd palju muutunud, et ruum peab paratamatult sellega kaasas käima. Koolid on mõeldud oma funktsiooni täitma pikka aega ning tulevikku suunatud arhitektuuri puhul on peamiseks kvaliteedinäitajaks säästlikkus ja vastupidavus. Energiasäästlik hoone ei ole enam mingi luksus.

Ralf Lõoke: Kui mõelda üldisemalt, siis ruumi kasutamine, oskus seda teha

ja näha ruumis võimalust on tegelikult oluline osa õppetööst. Praegused koolinoored on tulevased tellijad, inimesed, kes hakkavad meie linna, maad ja ruumi muutma ning kujundama. Kui nad on saanud õppida sellises koolihoones, mis paneb kas või natukenegi ruumi peale mõtlema ja ruumivõimalusi mõttes kaardistama, siis on see juba väga oluline. Ma ei saa sellest vaateviisist üldse aru. Mulle tundub, et kuna oleme ruumihariduse teemadel alles suhteliselt lapsekingades, sünnivadki arvamused, et meil ei peaks ruumiliselt häid koolimaju olema. Pealegi, kas see, kui koolimaja on ehitatud eriprojekti järgi, on üldse luksus? Ma leian, et pole. Eesti on nii väike ja pole mõtet ehitada tüüpmaju, kui kvaliteetse ja suvalise ruumi hinnavahe on suhteliselt olematu.

Arhitekt Katrin Koov nendib oma vastulauses ministeeriumi tellitud analüüsile, et Eesti parim arhitektuur sünnib just haridusvaldkonnas ning mitmed koolimajad on viimasel ajal pälvinud tunnustuse ja mitmeid preemiaid.² Miks teevad arhitektid haridushooneid suurima hoolega?

Järving: See, et haridushooned esindavad head arhitektuuri, on laiema protsessi tulemus ega tulene arhitektide kiindumisest sellesse ruumitüüpi. Lähteülesanded, arhitektuurikonkursid ja hoonete rajamine on loonud arhitektuurivaldkonnas koolide projekteerimise kultuuri, kus on ühtaegu palju innovatsiooni, konkurentsi ja õppimist teiste arhitektide kogemusest. Iga uus koolihoone nihutab piire ning sellest võidab nii arhitektuurimaastik kui ka kooliruum üldisemalt. Arhitekt Must on oma projektides toetunud kindlasti enne meid rajatud koolidele, ent töötanud välja ka uusi lahendusi.

Kask: Arhitekti töö on nõuab inimeselt palju, tihti töötatakse oma puhkeaja ja unetundide arvelt. Koolimaja tehes on tunne, et teed seda millegi olulise pärast. Haridusarhitektuur on kohati kaalukam.

Lõoke: Avaliku ruumi projekteerimisega kaasneb tihti võimalus arendada ka ümbritsevat linnaruumi ja keskkonda, kus on tajuda suuremat mõju. Näiteks Balti filmi- ja meediakooli³ puhul sai muuta kogu Tallinna ülikooli linnakut ja luua sisehoovi kogunemiskoha, kaotada sealt autoparkla. Selle eesmärgiga kavandasime me BFMi hoone lavakujulisena ning aja jooksul need võtted toimisid. Haridusarhitektuuri luues on tõenäoline pakkuda avalikkusele paremat keskkonda ja seda me üritame alati ka teha.

Kuidas on Eesti haridusarhitektuur viimase kümnendiga muutunud?

Järving: Kümnendiga on kujunenud välja projekteerimisviisid, mis vastavad koolihoone lähteülesandes kirjeldatud nüüdisaegse õpikäsituse, logistika, energiatõhususe, tuleohutuse ja muudele põhimõtetele. Selle järgi on koolimaja enamasti kahe- või kolmekordne, klassid perimeetris. Hoone keskel paikneb suur avalik ruum, mille atmosfääri saavutamiseks on sinna kokku pandud nii aatrium, aula, söökla kui ka liikumisteed. Uued koolihooned keerlevadki paljuski ühe ruumimudeli ümber, mida rakendatakse eri keskkonnas. Kontekst on ülioluline: asukoha ja ümbruse tõttu saavad koolid erinevad ning ruumid omalaadsed. Tulevikus peaks sellesse ülesehitusmudelisse lisama veelgi paindlikkust, et saavutada väiksema jalajäljega kaua vastu pidav keskkond, mida saab veelgi paremini kohandada ajas muutuvate vajadustega.

Paling: Nüüdseks on Eesti vahest juba eeskujuks teistele, sest ruumi üldine tase on uute koolihoonete rajamisega tõusnud kõrgele. Samas on kahju, et kõigi Eesti õpilasteni see veel jõudnud ei ole. Sisearhitektuuri osas olen Skandinaavias näinud kindlasti kallemaid ja keerukamaid lahendusi. Hea arhitektuuri mõju peegeldab ka uutesse koolidesse kandideerijate suur hulk.

Lõoke: Kooliruumid on muutunud paindlikumaks, ruumide ristkasutust peetakse enesestmõistetavaks. Suurem paindlikkus eeldab selgemat arengu­visiooni. Toimib vähemalt see, et päevasel ajal on koolihoone ruumid õpilaste tarvis mitmeti kasutusel: aulas saab süüa, kontserte korraldada ja ühiselt midagi ette võtta. Õhtuti peaks kooliruumid olema avatud näiteks kas või aeroobikatundideks ja suvisel ajal tuleks fuajees avada kohvik linlastele. Kool peakski olema rohkemat kui kool, sarnanema Vanasadama kruiisiterminaliga⁴, mis on osal päevast avalik ruum, aga muul ajal saavad ettevõtted seda kasutada ka ürituste korraldamiseks, mis tagab hoone maksimaalse kasutuse. Nii peab edaspidi vähem maju ehitama.

Kask: Koolihoonega käivad kaasas ka näiteks staadionid, mida on võimalik kasumlikumalt kasutada.

Kuidas peaks haridusruum mõjuma? Kas lähtute oma kooliruumi kogemusest?

Kask: Meie põlvkond kasvas üles teistsuguse ruumiga. Kool oli monotoonne: klass järgnes klassile ühes reas, söökla oli kinnine, garderoobid luku taga ehk kohati oli see nagu suletud maailm. Tänapäeva noortele on avatust veel rohkem vaja, kuna nutimaailm tõmbab noored eemale silmast silma suhtlemisest ja liikumisest ning on oht kapselduda. Seda enam on tarvis luua aktiivsust ja sotsiaalsust ärgitav n-ö tark keskkond – ja seda saab arhitekt teha.

Järving: Arhitekt Musta projektide puhul on üks salaeesmärke klassikaliste interjööride, maastiku ja välisarhitektuuri piiride nihutamine ja kaotamine: siseruum peaks jätkuma õues ja vastupidi. See on ühtlasi siseruumi peamine mõju, kool ja õppetöö pole ainult see, mis toimub majas sees, vaid peaks valguma hoovidesse ja koolimajast kaugemalegi. Kärdla põhikoolis⁵ on seetõttu suured kaetud aiad hooneosade vahel, Mustamäe riigigümnaasiumis⁶ seovad väli- ja siseruumi astmestikud ning Pelgulinna riigigümnaasiumis⁷ kasvavad suured puud hoones sees. Külmas kliimas on ülimalt tähtis meelitada lapsed ja noored õue liikuma, mistõttu on parim interjöör maastikuarhitektuuri elementidega. Koolihoonete puhul oleme büroos põhjalikult lahanud, kuidas kool peaks vastama eri tüüpi õpilaste vajadustele. Seetõttu oleme projekteerinud raamatukogud vähemalt osaliselt eraldi ning proovinud luua eri atmosfääriga nurgakesi, et iga inimtüüp leiaks koolimajas sobiva koha.

Paling: Rae riigigümnaasiumi⁸ puhul võtsime bürooga lähtepunktiks keskkonnasäästlikkuse. Seega valisime palju looduslikke ja taaskasutatud materjale, näiteks plastpudelitest tehtud vildi. Ruum peaks olema hell ja arvestama kasutajate eripäraga. Üldalade, näiteks koridoride miljöö peaks olema pehme ja rahustav, et vahetundides saaks puhata. Seetõttu kasutasime kaud­valgust ja värvidest eelistasime murtud toone, et ruum mõjuks loomulikult ja lõõgastavalt. Kooli vaheruumides ja koridorides peaks olema võimalikult palju koosolemise kohti, aga ka puhke­paiku. Vahetunni jalutustiirud ning istekohtade puudus on minevik. Uutes koolides on suhteliselt tihe ruumiprogramm, mis teeb puhkealade planeerimise keerukaks, aga selle leevenduseks on rist­kasutuses ruumid, nagu aula ja raamatu­kogu.

Lõoke: Otsene reaktsioon oma koolikogemusele on Tartu kesklinna kooli⁹ juurdeehitis, kus üritasime Saltoga väheste vahenditega teha seda, millest ise koolis puudust tundsime, muu hulgas tegime katusele avatud väliauditooriumi. Valasime oma tundmused groteskselt ruumi. Õpilane saab koolimaja alt läbi käia ja soovi korral madalat lage toksata, saab käia üle maja ja nii-öelda trampida oma kooli peal. Nii on võimalik oma kooliga seotud tunded kahjutult välja elada. Tartu kesklinna kooli puhul võeti eesmärk ühendada killustunud avalik ruum ja luua side ümbruskonna liikumisteedega.

Olete kõik kokku puutunud riigigümnaasiumide programmiga, mis on igati tänuväärne ettevõtmine. On seal ka kitsaskohti, mida riik kui tellija võiks edaspidi vältida või muuta?

Lõoke: Riigi Kinnisvara AS (RKAS) ning haridus- ja teadusministeerium (HTM) on tellijana aastatega palju arenenud. Viljandi riigigümnaasium valmis 2013. aastal. Seda projekteerides olime Saltos n-ö sundseisus, kuna tegu oli kõige esimese riigigümnaasiumiga. Pinge oli suur: kui hoone õnnestub, siis tõenäoliselt RKAS jätkab konkurssidega, mitte ei lähe vähempakkumisega hangete peale. Esimese kooliga saime kogu jama kaela ehk juhendasime tellijat. Ette antud pisku ruumiprogrammiga tuli teha selline maja, mis on ka õpilaste ja õpetajate meelest tore. Järgmiste koolidega on olnud lihtsam ja mõttetuid vaidlusi on tulnud pidada palju vähem.

Kask: Koolimajade ehitus on igati tänuväärne. Natuke on kahju, et kõiki koolihooneid ehitatakse korraga. Sama lugu on näiteks linnaväljakutega. Seetõttu kannatab mitmekesisus, kuna maju ja väljakuid teeb kogu aeg sama seltskond. See pole otseselt kellegi süü, vaid tuleneb mitmest tegurist ning riiklikust programmist.

Järving: Salto arhitektidega võrreldes on Arhitekt Must liitunud riigigümnaasiumide programmiga palju hiljem. Meie vaates on see programm väga eeskujulik ning arhitektina on olnud rõõm selles kaasa lüüa. Kvaliteet on tekkinud peamiselt RKASi ning HTMi professionaalse lähenemise ning korduvate tellimuste tõttu. Tulevikku vaadates võiks koolimajade tellimine ja ehitamine kujuneda kirjumaks: võiksid olla nii näidishooned, nagu puitehitisena valminud Pelgulinna riigigümnaasium, kui ka tavahooned, mida ei tohiks päris üks ühele võrrelda. Näidishooneid rajades oleks riiklik ehitusprogramm veelgi kõnekamalt valdkonna tuleviku eestvedaja ning uudsete lahenduste katsetaja.

Paling: Sisearhitekti seisukohalt on igasugu juhendmaterjale veidi liiga palju. Koolihoonete projekteerijatele on esitatud juba kutsestandardi nõue, mis tagab projekteerija professionaalsuse, seega pole tarvis nõuetega väga spetsiifiliseks minna. Kitsad nõuded ja valikud piiravad ning võivad sünnitada lahendusi, mis on juba eos veidi vanamoodsad nii tehniliselt kui ka vormiliselt.

Kask: Tellija ehk RKAS peaks oma nõuded ja juhendid vastavalt sättima, et materjalid oleksid päevakohased viiskümmend aastat või kauemgi. Seisame silmitsi roheteemadega, sellest lähtuvalt on hoonete projekteerimisel kõige olulisemad kvaliteedinäitajad säästlikkus ja vastupidavus. Kõige raskem on kaugele ette läbi mõelda, miks maja üldse tarvis on, seejärel projekteerida põhjalikult ning ehitada kvaliteetsetest materjalidest. Leian, et kõik materjalid on omal kohal, kui neid targalt kasutada. Paraku suruvad just nõuded peale jabura olukorra: näiteks Salto projekteeritud Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli maja ehitamine oleks olnud 20 protsenti odavam, kui see oleks ehitatud kümme protsenti suuremana.

Lõoke: Aga, kui Exceli tabel on paraku ees ja ühtegi lahtris antud arvu ei tohi ületada, siis peab pressima, mis võibki maja ehitamise palju kallimaks teha.

Haridusarhitektuuri aruteludes on välja käidud plaan töötada riigigümnaasiumide programmi najal välja koolimajade musterlahendused ehk hoonetüüpide süsteem, mille alusel edaspidi koole projekteerida.¹⁰ Kas see on hea mõte?

Lõoke: Kahtlen selle võimalikkuses. Kui Eesti oleks lameda pinnavormiga kõrberiik, kus on hästi palju inimesi ja ühesugused tingimused, s.t kõik on lage ja päike paistab alati otse pähe, siis miks mitte. Meie tingimustes annab poole maja väärtusest krundi asukoht. Linnas jaguneb päikesevalgus ebavõrdselt ning ümbruskond pole ühesugune. Seega ei too modulaarsus võitu, sest tingimused vahelduvad ning Eesti on tilluke ja koole vähe. Tüüpprojekti väljatöötamine, kuid iga kord selle kohandamine ja mugandamine ei anna mingit võitu. Koolimaju pole väga palju ja mõistlikum on need rajada eriprojekti järgi ning rekonstrueerida toredaid vanu maju.

Kask: Ma kardan, et tüüpprojekt viiks selleni, et ei valita enam koolile parimat asukohta, aga leitakse koht, kuhu tüüpmaja kõige paremini sobiks. Näiteks Salto koolimajade hulgast ei leia ma ühtegi, mille saaks kuhugi mujale ehitada – need sobivad vaid sinna, kuhu on püstitatud.

Järving: Materjalide ja hoonetüüpide ringlemine on tulevikus kindlasti oluline ning vajalik ka koolimajade puhul. Tüüpprojektidega seotud põhimure jääb aga samaks: igale poole sobituma mõeldud lahendustes jääb puudu omapärast, need ei väärtusta asukohta. Esmatähtis peaks olema terviklik ja hästi läbi mõeldud linnakeskkond ning seda arvestades on rätsepatööna valminud hoonetel suuremad võimalused. Küll aga peaksid tuleviku koolimajad olema ruumiprogrammi poolest veelgi paindlikumad, nii et kooli saaks aja möödudes muuta või arendada millekski muuks. Muutuv sisu nõuab aga jällegi tugevat kontekstiga arvestavat kesta, et tekiksid ruumilised pidepunktid.

Mida saab arhitekt ära teha, et kvaliteetset õpikeskkonda rohkem hinnataks ja selle vajadust teadvustataks?

Järving: On väga oluline, et arhitekt jääks oma majadega seotuks ning tutvustaks ideid ja räägiks hoone lugu nii õpetajatele kui ka õpilastele, kuni ruumi projekteeritud kvaliteet hakkab kasutajate kaudu oma elu elama. Tuleb läheneda rohujuure tasandilt, et kasutajad hakkaksid armastama ruumi, sinna projekteeritud intriige ja ideid. Nii hakatakse head ruumi soovima ka mujal. Ruumiharidus peaks üldse olema laiem teema, kuigi ma ei usu, et seda saab õpetada tavapäraste tundide raames. Pigem peaks ruumiharidus olema põimitud kultuuri, näiteks mängu, kirjanduse või filmiga. Sellise pehme integreerituse hea näide on Tuul Sepa ilukirjanduslik lasteraamat „Haki ordu“ linnalooduse teemal. Samamoodi oleks tarvis käsitleda ruumihariduse küsimusi, luua laiem ja loomulikum kõlapind.

Lõoke: Arhitekt peab olema olemas, kui koolimajas on vaja teha mingeid mugandusi. Koole projekteerides peab ka arhitekt arenema ja õppima, et teha tulevikus veel paremini. Kooliruum peab olema osa ruumiharidusest. Õppekavad on niigi üle koormatud ja seetõttu ei saa eraldi ruumiõpet sinna sisse panna. Vähim, mida saame teha, on õpetada ja arendada inimesi kooliruumi kaudu, suunata mitte leppima sellega, et söökla ja garderoob on keldris ning kool suletud ruum.

1 Analüüs: Eesti hariduses kulub palju raha luksuslikele koolimajadele. – ERR, 11. VII 2024.

2 Katrin Koov, Kvaliteetne arhitektuur on pinnuks silmas. – Sirp 26. VII 2024.

3 Salto Arhitektid, valminud 2012. aastal.

4 AB Salto ja Stuudio Tallinn, valminud 2021. aastal.

5 Arhitekt Must, valminud 2023. aastal.

6 Arhitekt Must, valminud 2023. aastal.

7 Arhitekt Must, valminud 2023. aastal.

8 Koko Arhitektid, valminud 2024. aastal.

9 AB Salto, valminud 2007. aastal.

10 Kaidi Põldoja, Haridushooned võiksid tulevikus olla ringsed mustermajad. – ERR, 16. VII 2024.