Monumentaalsuse mõtestaja

Gregor Taul: „Monumentaal-dekoratiivkunst on väärtus, mida tuleb säilitada, kuna see rikastab sisu ja vormiga meie linnapilti ja arusaama ajaloost.“

ANU SOOJÄRV

1. juulil kaitses Eesti kunstiakadeemias doktoritöö „Sekeldused monumentaalsusega. Monumentaal-dekoratiivkunst hilisnõukogude Eestis, Lätis ja Leedus“* kunstiteadlane ja semiootik Gregor Taul. Siinkohal teeme juttu monumentaalsusest, kunstist ja monumentaalkunstist, nii sellest, mis doktoritöö kaante vahele sai, kui ka sellest, mis ei saanud.

Mis on monumentaalkunst, mis monumentaal-dekoratiivkunst? Mis neid ühendab, mis eristab?

Monumentaalsus kunstis tähistab minu arusaamist mööda inimeste igipõlist iha ülevate ideede ja kestvate tähenduste järele. Monumentaalkunst haarab selles mõttes pühapildid ja mis tahes muud suursugused teosed, mis teenivad mõne institutsiooni huve. Monument on ranges mõttes mälestusmärk, mis viitab sündmusele või persoonile ja on seotud konkreetse asukohaga, kuhu see on püstitatud. Monumentaal-dekoratiivkunst on Nõukogude perioodi avaliku ruumi kunst, millega ilmestati interjööre ja tänavaid, kuid eesmärk oli ühtlasi tagada sellega riigivõimu ideoloogiline kohalolu.

Ehkki püüdsin doktoritöös need mõisted lahus hoida, on mind tegelikult selle teema juures just inspireerinud monumentalism kui kujund ja kõik, mis selles tallel on. Näiteks Andrew Shanken kirjutab oma raamatus „The Everyday Life of Memorials“ ehk „Memoriaalide igapäevaelu“, et monumentide juures on kõige olemuslikum see, et nad n-ö lülituvad sisse ja välja. Monument on enamasti nähtamatu, justkui puhkerežiimil, aga paaril päeval aastas käib klõps – olgu siis 24. veebruar või 9. mai – ja monumendi ümber kogunevad tuhanded inimesed. Rääkimata pronksiööst. Monument on selles mõttes müstilise, lausa mütoloogilise jõuga. Monumentaal-dekoratiivkunst hakkab harva nii tugevalt tööle, kuid, kasutades taas Shankeni sõnu, pakub ta aeg-ajalt nähtamatut katust, mille alla koguneda. Kui tuua paralleel protsendikunstiga, siis on märgiline teha riigiasutuste teleintervjuu nii, et taustale jääb avaliku raha eest tellitud kunstiteos – see on sel puhul sisse lülitatud.

Seega toimib see nii, nagu ajaloomuuseumi palju poleemikat tekitanud Evald Okase monumentaalmaal, mida saab sõna otseses mõttes sisse ja välja lülitada.

Jah, kuigi varasema kardina taha varjamisega võrreldes on selle maali monumentaalsus nüüd muidugi neutraliseeritud, kohitsetud.

Eestis on monumentaalkunsti, eriti monumentaal-dekoratiivkunsti mõistel nõukogulik maik juures. Miks see nii on?

Nõukogude diskursusele oli omane dialektiliste ja kantseliitlikult mõjuvate konstruktsioonide loomine ning seejärel nende taandamine uljaiks akronüümideks. Sõnu nagu „monumentaal-dekoratiivkunst“ või „monumentaalpropaganda“ on tänapäeval keeruline serveerida kriitilise potentsiaaliga terminitena. Aga võib-olla see ongi hea, et demokraatlikus ühiskonnas ollakse monumentaalsuse osas ettevaatlikud ja paljud kultuuriinimesed ei taha monumentidega tegemist teha. Situatsioon sarnaneb olukorraga külma sõja ajal läänes, kus monumentalismiga käis kaasas vastumeelne totalitarismi taak. Mälukultuuri teravik otsis ja leidis teistsuguseid väljendusviise.

Enam ei räägita ka meil monumentaalkunstiteostest, vaid linnaruumikunstist ja avaliku ruumi kunstist. Kas „monumentaalkunst“ ja „monumentaal-dekoratiivkunst“ iseloomustavad kõnekalt Nõukogude perioodi avalikku ruumi või peaksime neid määratlusi nõukogude taaga maharaputamiseks pigem vältima?

Mina olen oma töös neid termineid kaitsnud, ehk isegi liiga jonnakalt. Kui rääkida Nõukogude ajal valminud teostest, siis mulle tundub, et neile võõraste tööriistadega nagu „public art“ ehk „avalik kunst“ või „critical spatial practice“ ehk „kriitiline ruumi sekkumine“ lähenedes uurimisobjekt lahustub. Spetsiifiline nõukogude kontekst läheb kaotsi. Kui jätta Nõukogude taak kõrvale, siis on „monumentaal-dekoratiivkunst“ ikkagi kasutuskõlblik ja mitmekihiline termin. Kuid paraku ilmselt nii mõnegi meelest ka halvustav, sest ma kujutan ette, et vähestele meeldib, kui nende teost kirjeldatakse kui monumentaalset või dekoratiivset.

Kuidas suhtud tänapäeva nn protsendikunsti? Kas sedagi võiks nimetada monumentaal-dekoratiivkunstiks või vähemasti selle järeltulijaks?

Protsendikunstiks nimetatakse kunstiteoste tellimise seaduse alusel sündinud teoseid. Selles hellitusnimetuses on samuti eos konflikt, sest protsent ja kunst on eri maailmad. Kuidas arvutada, et teatav osa hoonest on kunst? Mis siis ehituskunstist saab? Kui võtta ette avaliku ruumi kunsti väljal kasutatavad terminid laiemalt, siis tuleb välja, et paljud neist on vastuokslikud. Näiteks ka „avalik kunst“ on justkui oksüümoron, sest avalik on kõigile kasutamiseks mõeldu, kunst aga individualistlik või lausa kaubanduslik nähtus.

Paljusid protsendikunstiteoseid võib tõepoolest pidada monumentaal-dekoratiivseks kunstiks. Monumentalism avaldub selles, et protsendikunstiteostes väljendub meie aja ideoloogia – tõsiasi, et riik peab õigeks ühiskondlike hoonete ehitamisel eraldada märkimisväärsed summad kunstile. See on märk, et riik peab kunstikultuuri oluliseks. Seejuures ei saa kuidagi mööda asjaolust, et protsendikunstiteosed on tihti dekoratiivsed, turvalised, ebakriitilised ehk väljalülitatud.

Kas monumente on vaja püstitada? Võiks ehk liikuda inimese kujutamiselt teiste väärtuste ja väljendusviiside poole?

Semiootikuna tundub mulle, et inimestele on seesugune tähenduste loomine väga oluline – pole kahtlustki, et igas ühiskonnas tehakse seda. Kunsti­teadlase ja aktiivse kodanikuna on mulle tähtis, et monumentaalsuse iha toetaks demokraatlikke protsesse, et ideoloogiline tähendusloome teeks rohkem head kui kurja. Kuulun Tallinna linnakunstikomisjoni. Naljakas paralleel, kuid nii nagu Nõukogude ajal nägi professionaalidest koosnenud riiklik monumentaal-dekoratiivkunsti komisjon palju vaeva, et takistada mõttetute monumentide püstitamist, on meilgi tulnud sellega tegeleda.

Aga kui mõelda, et 90 protsenti monumentidest on püstitatud meestele, siis selles osas peab tõesti tegema järeleaitamistunde. Mitte tingimata pronksist ja graniidist monumentide näol, vaid ajutiste linnaruumi sekkumiste kaudu.

Mälestusmärgid on tõepoolest inimesele ürgomased. Monumente on püstitatud ju ka armastatud loomadele.

Jaa, posthumanismis lasub monumentide kasutamata potentsiaal. Kui lähen lapsega Arsenali keskusesse, mille ees on koera monument, siis võtame aja maha ning ta annab kujule mängulis-rituaalselt peopesalt süüa ja teeme koerale pai. See on ruumi tähendustamine. Esteetiliselt on see muidugi harilik aiapäkapikk, mis risustab linnaruumi, kuid inimlikult hädavajalik. Nüüd vaidlen endale vastu, aga ma arvan, et linnaruumi mõttes pole iluküsimus tegelikult eriti oluline. Asi on kontrastides ja elurikkuses.

Monumentaal-dekoratiivkunsti spekter on väga lai, ulatudes dekoratiivse taotlusega objektidest kunstiväärtuslike teosteni. Küllap on žanri keeruline määratleda ja paigutada. Varem on see välja jäetud ka kunstiajalookogumikest.

Kummalisel kombel on monumentaal-dekoratiivkunst (turu)majanduslikus mõttes väärtusetu, sest selliseid teoseid on keeruline, kui mitte võimatu osta, müüa, vahetada – ja võtta kasutusest välja, muuta need museaalina hindamatuks. Võib-olla just seetõttu on monumentaalmaalid jäänud kunstiajaloo peavoolu narratiivist välja. On Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaeg“ ja Johann Köleri fresko Kaarli kirikus – ja sellega suured näited piirduvadki. Žanri sekundaarsus ei ole sugugi (Nõukogude) Eesti eripära.

Eesti kunsti ajaloo viiendas köites kirjutab Johannes Saar monumentidest, märkides, et vahest peaks toonast monumentaalkunsti vaatlema pigem etnograafilise, mitte kunstiajaloolise uurimisobjektina. Olen temaga igati nõus, kuid üks ei välista teist. Kes iganes monumentaal-dekoratiivkunsti uurib, peab endale ka sobiva uurimisnurga ja -aparatuuri leiutama, sest see asub kunsti, disaini, arhitektuuri ja teiste distsipliinide lõikumispunktil.

Võib-olla tulekski monumentaal-dekoratiivkunsti roll ja väärtus laiendada kunstiajaloost väljapoole? Kas žanr on rahva nägu?

Külma sõja ajal peegeldas monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude riigi moderniseerumise lugu. Ka tänapäeval on see seotud ideoloogiaga, sellega, kuidas oma tulevikku näeme. Naljaga pooleks võiks öelda, et kunstiajaloo asemel tuleks hoopis appi võtta tuleviku-uuringud. Seejuures põimub tulevikunägemus minevikuga. Näiteks Mehhiko muralismo puhul avaldus see kolonialismieelse kunstikultuuri väärtustamises. Kui vaadata aga külma sõja aegset monumentalistikat Soomes, iseäranis Nõukogude Liidu kingitud Lenini monumente (nt Matti Variku teos Kotkas), siis tasub üldse fookus seada soomlaste nutikale ellujäämisstrateegiale – soometumisele. Tahame seda või mitte, aga avaliku ruumi kunst on ideoloogiline. Mind on ikka huvitanud ebamugav küsimus, kas ja kuidas saab ja võib praegu kunsti tellija öelda, et tal on oma ideoloogiline programm.

Kas ja miks peaks monumentaal-dekoratiivkunsti väärtustama ja säilitama?

Alustan vastamisega kaugemalt. Kui vaieldi natsisümboolikaga Lihula monumendi püstitamise üle, siis Tartu semiootikud ütlesid kuidagi nii, et praeguses poliitilises konjunktuuris tuleb see avalikust ruumist eemal hoida, kuid on kahju, et me ei suuda oma liitlastele seletada oma teistsugust ajalugu. Kultuurisemiootilises plaanis ei vea (auto)kommunikatsioon välja. Ja mis peamine, Euroopale on mitmeplaanilist ajalugu veel rohkem tarvis kui meile endale. Näha kultuuri sees erinevusi ja erisusi, see lisab Euroopa demokraatiale vaid elujõudu.

Ma leian, et monumentaal-dekoratiivkunsti on vaja osata hinnata ja säilitada, kuna see rikastab sisu ja vormiga meie linnapilti ja arusaama ajaloost. Mis puudutab monumente, siis nõustun, et ülemäära militaristlikud monumendid, nagu Narva tank, ei peaks avalikku ruumi kuuluma, kuid teiste puhul peaks suuremate tülide korral ette võtma ümberraamistamise protsessi.

Monumentaal-dekoratiivkunstis, mis pidi avalikus ruumis riigi poliitika põlistama, oli ometi mõnevõrra rohkem lubatud kui ateljeekunstis.

Moskvas ja Leningradis toimus 1960. aas­tatel kunstikultuuri pooldumine, kus ühele poole jäi ametlik kunst ja teisele poole põrandaalune kunst. Ehkki meil sellist vastandumist ei olnud, valitsesid ikkagi (kirjutamata) reeglid, mis panid paika kunstielu hierarhia. Selle jäiga süsteemi sees leidsid aset teisenemised, mis soodustasid kunstivabadust üllatavas kontekstis. Näiteks võis tulla ette, et kunstinäituse žürii oli ettevaatlikum modernistlike vormide aktsepteerimisel, samal ajal kui see polnud probleem monumentaal-dekoratiivkunstis: geomeetrilis-abstraktset seinavaipa või mosaiiki võis õigustada tõigaga, et tarbekunst on juba oma olemuselt avatud abstraktsetele vormidele. Nii jõudsid nii Eestis, Lätis kui ka Leedus avalikku ruumi abstraktsed pannood või popilikud taiesed, mida näitustel tingimata ei nähtud. Tarbekunst oli seega suunanäitaja.

Kas kunstnikud võtsid monumentaal-dekoratiivkunsti tellimusi tõsiselt või suhtuti neisse kui haltuurasse?

1960. aastate monumentaal-dekoratiivkunsti ei tahaks mina haltuuraks nimetada – seda tegid parimad loojad. 1970. aas­tatel suhtumine muutus, žanr etableerus, kujunesid välja viljakad autorid ja isegi koolkonnad, kes tegelesid asjaga natuke nagu omas ringis. Kadus ka aktiivne kunstiteoreetiline sellekohane mõtestus, mis on mis tahes valdkonna arenguks eluliselt vajalik. Seetõttu võis 1980. aastatel kohata juba laialdast halvustavat suhtumist monumentaalkunsti. Rõhutan siiski, et sellised üldistused võivad teha paljudele teostele ebaausalt liiga.

Kui võrrelda Eestit teiste Baltimaadega, siis Lätis oli olukord õnnetum. Pahatihti oli teos juba enne kunstnikeni jõudmist paberil n-ö ära vormistatud. Korruptiivsetel ehitusettevõtetel oli lihtsam osta nii-öelda mõni Lenini koopia kui tellida kunstnikelt unikaalteos. Leedu oli see-eest kõige eesrindlikum: seal oli tegemist väga heal järjel žanriga ning valmis sadu häid teoseid, mida saatis ka võimekas kunstifilosoofiline diskussioon.

Kuidas neisse teostesse praegu kolmes Balti riigis suhtutakse ja kuidas neid säilitatakse?

Arvuliselt on kõige parem olukord Lätis, sest seal oli see paberil kirjas. Tegelik olukord on kõige parem Eestis, sest meil on kõige rohkem muinsuskaitse alla võetud ja restaureeritud Nõukogude-aegseid monumentaaltaieseid ja/või arhitektuuriobjekte, mis on teostele koduks. Kõige õnnetum seis on Leedus. Seal oli küll tuhandeid teoseid, aga paljud on hävinud ja kaitse all ainult kümmekond. Mulle tundub, et ka leedukate suhtumine on rohkem totalitaristlikes mallides kinni: kõik nõukaaegne on paha. Kõrvale ei maksa jätta ka majanduslikke põhjusi. 1990. aastatel ja nullindatel ei hävinud monumentaal-dekoratiivkunst mitte ideoloogilistel põhjustel, vaid kehva majandusolukorra tõttu. Leedu maapiirkonnad olid väga õnnetus seisus.

Mida andis doktoritöös kolme riigi koos vaatlemine?

Uute keelte ja kultuuriruumide tundma õppimine rikastab. Koolis ja ülikoolis puurime end Põhja-Ameerika ja lääne kunsti, naaberriigi loojad jäävad aga obs­kuurseks. Minu esimesed sammud Läti ja Leedu lähikunstiajaloos olid konarlikud ja põhinesid lihtsal kõrvutamisel: näiteks, et autori positsioon kunstiväljal meenutab Leonhard Lapini oma, kuid vormiliselt sarnaneb ta looming Mari Kurismaa teostega. Aga mida sügavamale ma läksin, seda enam tundsin, et läti ja leedu kunsti vaatlemise tõttu hakkasin selgemalt või teise nurga alt nägema iseenda kultuuri. Vabanesin automatismist. Kuid Baltimaid hõlmava uurimuse puhul ei pruugi võrdlemine seejuures üldse kõige olulisem olla. Puhtinimlikult leidsin palju uusi kolleege ja ka sõpru.

Kas monumentaalkunst on ka sekeldusi kaasa toonud?

Monumentaal-dekoratiivkunst on loodud eelmisel ajastul teistsuguses sotsiaal­majanduslikus ja kultuurilises kontekstis. Elame uues situatsioonis, aga ruum meie ümber ei vahetu üleöö ja sellest need nn monumendisekeldused sünnivadki. Peame selle olukorraga suhestuma ja vajadusel sekkuma, leidlikult ja jätkusuutlikult. Üle poole Eesti inimestest elab Nõukogude ajal ehitatud majades. Me ei pea neid hooneid lammutama, vastupidi: renoveerimise osas on mõned oma­valitsused, näiteks Rakvere, eeskujuks tervele Euroopale. Loodan, et minu ja mu kolleegide tehtud töö aitab pikendada ka Nõukogude-aegse monumentaalkunsti eluiga. Miks? Loodetavasti annab sellele küsimusele vastuse mu doktoritöö!

* Doktoritöö on ingliskeelne pealkirjaga „Monumentality Trouble. Monumental-Decorative Art in Late Soviet Estonia, Latvia and Lithuania“.