Meelega muuseumis
2022. aasta Euroopa aasta muuseumiks valiti Hollandi meelte muuseum, ainulaadne keskus, kus räägitakse vaimsest tervisest ning usutakse, et terve meel on avatud meel.
Mai alguses anti Eesti Rahva Muuseumis toimunud konverentsil üle auhinnad Euroopa parimatele muuseumidele.Kõik laureaadid koos põhjenduste ja kirjeldustega on ära toodud Euroopa aasta muuseumi auhinna veebilehel.1 Seda nimekirja tasub sirvida ja mõnigi sealt suveks oma reisiplaani lisada, sest kõik pärjatud muuseumid üllatavad, on põnevad ja laiendavad muuseumi mõistet.
Peapreemia pälvis üks Hollandi asutus, vaimset tervist käsitlev väike, kuid vaimult suur meelte muuseum (Museum van de Geest / Museum of the Mind). Žürii leidis, et meelte muuseum on erakordselt inimlik, interaktiivne, võimestav ja sotsiaalselt kõnekas. Muuseum asub ajaloolises hoones, mille seinad võiksid ise sel teemal nii mõndagi kõnelda: nimelt isoleeriti sellesse keskaegsesse hoonesse kunagi pidalitõbised, katku- ja vaimuhaiged. Auhinnaga osutati muuseumile kui keskusele, kuhu tahetakse pidevalt naasta, et tekkinud küsimustele vastus leida ning uued küsimused sõnastada, sest muuseumis on esil inimene, tema seisund, ekspositsioon aitab saada paremaks inimeseks ning süstib lootust, et tulevik on helge.
Siinkohal räägivad meelte muuseumist lähemalt selle kommunikatsioonijuht Carine Neefjes ning projekti- ja digisisujuht Nina Bergh.
Uuenenud ja renoveeritud muuseum taasavati just enne üleilmset pandeemiat. Vaimne tervis oli juba siis rambivalguses, kuid ilmselt ei osanud te ekspositsiooni kavandades aimata, kui oluliseks saavad muuseumis käsitletavad teemad.
Nina Bergh: Umbes 15 aastat tagasi avasime psüühikahäireid käsitleva ülevaatenäituse. Pikapeale tundus, et seda teemat on vaja laiendada ja käsitlusviisi muuta, et see paeluks ka laiemat publikut. Nägime, et keskenduda tuleb tulevikule, mitte minevikule.
Mis on meel? Kuidas see töötab? Kust mõtted tulevad? Need küsimused juhatasid meid muuseumi keskmesse sättima just vaimset tervist.
Meie ekspositsioon toetub kolmele sambale: meele eest hoolitsemine, meele kujutamine – selle osa kokkupanek on olnud kõige keerulisem – ning ajalugu, kus näitame, kuidas eri kultuurides on aegade jooksul vaimset tervist käsitletud.
Carine Neefjes: Muuseum avati 2005. aastal ja toona käsitleti vaimse tervise probleeme kui haigust. See pole ju siiski nii, sest meie kõigi vaimne seisund muutub kogu aeg. Ainuüksi magamata öö võib enesetunnet kõvasti mõjutada. Seega hakkasime nuputama, kuidas levinud mõttemalli muuta. Praegu saame öelda, et meil on muuseumis 17 miljonit meelt ehk kõik Hollandi elanikud on osa muuseumist. Me tahaksime, et muuseumisse tuldaks ja sealt lahkutaks avatud meelega, sest avatud meel on terve meel.
Kuidas teil on õnnestunud 17 miljoni inimese lood ühes väikeses muuseumis ära jutustada?
Neefjes: Renoveerisime ja uuendasime muuseumi ligi kaks aastat. Muu hulgas kogusime just selliseid lugusid, millest on abi, kui tahta iseendast paremini aru saada.
Bergh: Me otsisime lugusid, millega kõik saavad samastuda. Kõigi lood pole loomulikult äravahetamiseni sarnased, kuid igas loos on mingi nüanss, mille oleme läbi elanud, milles ennast ära tunneme. Otsisime jutustajaid, kes on tuntud, kellega saavad samastuda ka noored. Näiteks räägib oma vaimsest tervisest, ebakindlusest ja depressioonist avatud kaartidega üks Hollandi tuntud räppar. See julgustab, et oma murega ei olda üksinda, et madalseisu tunnevad kõik ning et sellest on võimalik välja tulla.
Neefjes: Meil on palju noorte lugusid. Näiteks üks tüdruk vabanes alkoholi- ja narkosõltuvusest. Nende lugude puhul on oluline just positiivne noot, mis annab samade probleemidega hädas noortele lootust, et mingi meeleseisund pole paratamatus. Püüame rääkida neist endist ja teiste nendesarnaste noorte identiteediotsingutest.
Meil on ka eraldi ekspositsioon vaimse madalseisuga heitlevate kunstnike teostest. Näiteks kuulub meie kogusse Briti kunstniku Tracey Emini valgusteos „Fantastiline on tunda, et olen jälle ilus“ („Fantastic to Feel Beautiful Again“). Tahame publikule kinnitada, et depressioonist või läbipõlemisest on võimalik välja tulla.
Kuivõrd muutis koroonapandeemia teie käsitlust vaimsest tervisest või muuseumi tegevust?
Neefjes: COVID-19 ajal panime kokku virtuaalnäituse vaimse tervise kliinikutest, tegime intervjuusid sealsete töötajate ja patsientidega. Kuna ärevus ja depressioon on levinud noorte seas, oleme neile koostanud eraldi programmi. Julgustame noori end avama, rääkima sellest, mis nende sees toimub, ning veename neid, et selle pärast ei pea häbenema. Me käime koolides ja võtame rühmi vastu ka kohapeal. Sellist tegevust on praegu kindlasti rohkem, kui me muuseumi avamisel eeldasime.
Bergh: Lisasime muuseumi tegevuskavva ka teadveloleku programmi. Seda poleks me enne pandeemiat ilmselt teinud.
Milline on tänapäevane muuseum? Enam vist ei tule keegi muuseumi pelgalt vitriinis kopsikut vaatama?
Bergh: Muuseumidest on saanud hariduskeskused, mille üks eesmärk on kaasata ning avastada koos külastajaga, kasvatada sotsiaalset võrgustikku ja kokku tuua inimesi. Laias laastus võib muuseumi arenguloo jaotada kolmeks. Algul läheneti külastajale ülevalt alla: muuseumitöötajad ütlesid, mida vaadata, kuidas üht või teist asja tõlgendada. Seejärel hakati huvi tundma selle vastu, kuidas külastaja ise mingit nähtust või objekti tõlgendab, kuidas sellest aru saab. Nüüd on muuseumidest välja kasvanud omalaadsed kaasamiskeskused: küsitakse, kas külastaja soovib esitatud loole midagi lisada. Eksponaate viiakse muuseumist välja, et nendega saaks tutvuda, ehk muuseum läheb ise inimese juurde.
Kuivõrd nõuab kõik see muuseumitöötajatelt uusi oskusi?
Bergh: Eelkõige tuleb meeles pidada, et oma lood ja tõlgendused tuleb hoida sordiini all, oluline on luua külastajale avatud ja turvaline keskkond enda avamiseks.
Neefjes: Tähelepanu on piiratud, liiga palju informatsiooni korraga on lõpuks kurnav. Väga selgelt tuleb suhestuda külastajaga ning panna end tema olukorda.
Konverentsi ettekandes tõite välja ühe läbipõlenud naise loo. Too tegi muuseumis vabatahtlikuna tööd ja sai sellest nii palju tuge, et juba mõne aja pärast tundis end piisavalt kindlalt, et tööle naasta. Rääkige sellest palun lähemalt.
Neefjes: Meil on ligi sada vabatahtlikku, osa vaimse tervise probleemiga ja osa ilma nendeta ka muidugi. Pakume tegevust noortele ja vanadele, ka neile, kes enam palgatöö mõtteid ei mõlguta.
Ma tõin tõesti selle konkreetse loo välja, sest võtan seda kui edulugu. Kui see naisterahvas meie juures alustas, oli ta nõus kohal viibima kaks tundi, ei minutitki kauem, isegi kui palusime tal veel meid pisut aidata. Õppisin olema kannatlik ja teadlikult jälgima, et ma ei sunniks teda tagant. Siis jäi ta kolmeks tunniks, seejärel neljaks. Lõpuks oli ta valmis palgatööle kandideerima – ja edukalt!
Kui palju on muuseumi uus ekspositsioon ja töö vaimse tervise teemade ning inimestega teid ennast muutnud?
Bergh: Uued mõttemustrid kinnistuvad väga aeglaselt. Ma olen seda märganud ka enda puhul. Esimene samm on ikkagi aru saada, kuidas võiks mõnda teemasse suhtuda, kuidas võiks mõelda, siis märgata ja endalt küsida, miks me ikka teistmoodi mõtleme või teeme. Seega ei maksa ka ühiskonnalt oodata kiiret kursimuutust, tuleb olla kannatlik ja aru saada, et muutused vajavad aega.
* https://emya2022winners.europeanforum.museum/