Kuidas arhitektuurimuuseum Rotermanni soolalattu sai

Eesti arhitektuurimuuseum sai tänavu 30aastaseks ning Rotermanni soolalattu kolimisest möödus 25 aastat. Seega on tagasivaatamiseks igati põhjust.

KARIN HALLAS-MURULA

Kakskümmend aastat on inimese elus pikk aeg. Just nii palju (tegelikult rohkemgi) kuulus minu elust Eesti arhitektuurimuuseumile: 1. jaanuarist 1991, mil kultuuriminister Lepo Sumera andis selle asutamise käskkirjale allkirja, kuni 31. detsembrini 2010, mil jätsin enne soolalao ukse sulgemist võtmed töölauale. 1991. aastal loodi Eestis palju uusi institutsioone, mis tähistavad tänavu oma 30. sünnipäeva, taastatud Eesti riik kaasa arvatud. Arhitektuurimuuseum oli nende seas kõige esimene.

Muuseumi sünnipäeva tähistati tänavu juunis näituse avamisega, mis oli üle pika aja esimesi publikuga üritusi ja sellevõrra päikeselisem. Muuseumi ajaloost oli palutud rääkima inimesed, kes olid küll alguse juures, kuid ei töötanud muuseumis üle paari aasta – Krista Kodres ja Mart Kalm. Nendest, kellega 1991. aastal alustasime, ei tööta muuseumis enam keegi. Praegune muuseum ei paista oma ajalugu hindavat: veebilehel on vaid mõned laused, minu nime pole kusagil mainitud ning näituste tagasivaade algab alles 2012. aastaga. Kõik see kallutas siinset lugu kirjutama. Vahetunud on terve põlvkond, kes peab endastmõistetavaks seda, kus täna ollakse. Sõbrad, muuseumi loomise ajal polnud veel internettigi, aga dinosaurusi ka enam ei olnud.

Riikliku arhitektuurimuuseumi tegemine algas 1990. aastal, mil Eestis kavan­dati säravat kapitalistlikku tulevikku ja muuseume peeti iganenud asu­tus­teks. Eks nad tollases vaesuses ka kehvakesed olid. Hoogsa äri ja erasta­mise taustal ei kujutatud ette, et ka muuseumidest võiksid saada kultuuri- ja majanduselu mootorid, kui neisse investeerida, nagu on tõestanud Kumu ja Lennusadam.

Arhitektuurimuuseum sündis kahe ministeeriumi, kultuuriministeeriumi ja ehitusministeeriumi (oli siis selline) kokkuleppena, mis sõlmiti 1990. aasta mais. Kultuuriministeeriumist sai asutaja, sisulise töö toetajaks aga ehitusministeerium, kes jaotas tookord arhitektuurivaldkonna uurimistööde raha.

Alustasime Kooli tänaval keskaegse Loewenschede torni viimasel korrusel. Torn kuulus varem Kultuurimälestiste Riiklikule Projekteerimisinstituudile ja kunagise ehituskomitee projektide arhiiviga oli seal toimetanud Liivi Künnapu. Tornikorrusele saime lisaks elamiskõlbmatuks tunnistatud kolmetoalise korteri Kooli 7 esimesel korrusel. Elada seal tõesti poleks saanud: ahjud ei tõmmanud, sooja vett polnud ja põrandal sagisid sipelgad. Üles torni tuli vesi tassida ämbriga.

Olari Elts ja NYYD-Ensemble Rotermanni soolalao esimesel sünnipäeval, 1997. aastal. Arhitektuurimuuseum tähistas seda suure kogude näitusega „5 + 1“ ehk viis tegutsemisaastat mujal ja aasta soolalaos.

Erakogu

Sündivat muuseumi aitas palju arhitektide liidu esimees Ike Volkov, kellega olime kultuuriministeeriumis kolleegid. 1990. aastal loodi arhitektide liidu pangaarvele muuseumi toetamise konto, muuseumil endal ei saanud enne asutamist pangaarvet olla. Kui Rootsi arhitektidelt tuli kollegiaalse abina autotäis kontoritarbeid, sai muuseum sealt ilusat kollakat kirjapaberit, kaustakaasi ja laualampe. Kõige uhkem asi oli suur kobakas arvuti, mis piiksus ja prääksus. Esimest telefoni ootasime neli kuud (neid sai järjekorra alusel), mobiiltelefone siis polnud, filmides võis näha selliseid üle õla rihma otsas kantavaid suuri antenniga raadioranitsaid.

Nagu mingi saatuse märgina käisime 1991. aasta jaanuaris-veebruaris limiidiga eraldatud koledat kontorimööblit toomas hulgilaost aadressiga Ahtri 2. Maja asus plangu taga ja seda valvasid vene keelt kõnelevad inimesed. Sel hetkel polnud õrna aimugi, kui suurt rolli see maja arhitektuurimuuseumi elus mängima hakkab.

Rotermanni soolalao lugu

Võitlus soolalao pärast algas 1992. aastal ning kestis neli aastat kuni võiduka lõpuni aastal 1996. Kultuuriministritest osalesid selles Paul-Eerik Rummo, Peeter Olesk ja kõige otsustavamalt Jaak Allik. Üldse vahetus sellel ajal kuus kultuuriministrit, kuid Märt Kubo, Peeter Kreitzbergi ja Jaak Aaviksoo ametiaeg jäi üsna lühikeseks.

Kui Eestis erastamiseks läks, siis koostati nimekiri hoonetest, mis jäävad riigi omandisse. Kultuuriministeeriumi taotluse alusel määrati tühjalt seisev soolaladu EV Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega 2. juulist 1992 arhitektuurimuuseumile. See oli kuulunud üleliidulisele asutusele nimega Sojuztorg­oborudovanije, mis 1991. aasta oktoobris likvideeriti. Riigile jäävate hoonete nimekirjad kinnitati üle ülemnõukogu presiidiumi otsusega 25. XI 1992 ning korrigeeritud nimekirjad uuesti valitsuse määrusega 25. X 1993.

Arhitektuurimuuseum taotles soolaladu koos Eesti moodsa kunsti muuseumi toimkonnaga, mis manifesteeris ennast Sirbis 6. XI 1992.1 See ei olnud sama seltskond, kes aastaid hiljem Moodsa Kunsti Muuseumi MTÜ moodustas ja kultuurikatlas tegutsema hakkas, vaid eelmine põlvkond. Nende esindaja oli Ando Keskküla, toona kunstnike liidu esimees. Temaga kirjutasime alla ühistes huvides tegutsemise kokkulepped ja avaldused. Koostöö tõotas tulla vastastikku kasulik: ainult arhitektuuri­muuseumile oli soolaladu liiga suur ja moodne kunst sobis kaaslaseks hästi. Teiselt poolt: veel olematul moodsa kunsti muuseumil poleks üksi olnud mingeid šansse saada oma kasutusse riigi kinnisvara. Vahepeal loodeti ka linnale ning räägiti Tallinna moodsa kunsti muuseumist.

Kuid soolalaole oli silma peale pannud teinegi, märksa jõukam seltskond: majandusministeeriumi riiklik aktsiaselts (RAS) Estimpeks, kellel oli plaan soolaladu kaubamajaks rekonstrueerida ning siis erastada. Aastatel 1993–1995 kestis pikk vaidlus, kummale ministeeriumile soolaladu siis õieti kuulub. Kiire rekonstrueerimisega (arhitekt Ülo Peil) üritati näidata, et kes ehitab, see on ka omanik. Vaidlustega majandusministeeriumis (majandusministrid olid siis Toivo Jürgenson ja seejärel Liina Tõnisson) jõuti kompromissini soolaladu äri ja kultuuri vahel korruseti ära jagada: alumisele korrusele Estimpeksi kaubamaja ja keldrisse restoran, ülemise korruse suur saal arhitektuurimuuseumile ja moodsa kunsti muuseumi toimkonnale. Asi tundus ilus ja hea, kuni kõik pauguga lõhki läks. Ando Keskküla oli minu selja taga sõlminud Estimpeksiga kokkuleppe, et kultuuri hakkab soolalaos tegema moodsa kunsti muuseumi toimkond üksinda, ilma arhitektuurimuuseumita. Tüli oli suur. Alles mitu head aastat hiljem tuli Ando ühel jõulupeol minu juurde ja laskus põlvili: anna andeks, kogu südamest.

Majandusministeerium läks Estimpeksi ja Ando Keskküla kokkuleppega valitsuselt soolaladu tagasi taotlema ning see läkski korda (Mart Laari valitsuse otsus 15. IX 1994, nr 65). Otsusesse jäi siiski tingimus, et RAS Estimpeksi tegevuse ümberkorraldamisel (erastamisel) „peetakse silmas võimalust kasutada osasid ruume kultuurifunktsioonis“. See ebamäärane lause oli meile päästerõngaks, sest kultuuriministeerium tõlgendas riikliku kultuurihuvi soolalaos jätkuvalt arhitektuurimuuseumi ja mitte moodsa kunsti muuseumi (mida polnud olemas ega tulemas) tegevusena.

1995. aasta jooksul („pikk puhkuseta suvi“ olen kalendrisse kirjutanud) saavutasime RAS Estimpeksiga kokkuleppe soolalao ruutmeetrite jaotamise kohta ning vastav rendisumma sai lülitatud 1996. aastaks arhitektuurimuuseumi eelarvesse. Kuid aasta lõpus hakkasid Estimpeksi mehed seda summat üles kruvima, lootuses, et muuseum selle peale loobub: ei ole ju mõtet üürida ainult poolt saali, aga rohkem raha eelarves pole.

Jaak Allik oli kultuuriminister, kelle arvamusega valitsuse istungitel arvestati. Soolalaost võiks kujuneda riigi renomeed tõstev majandus- ja kultuurihuvide ühitamise pretsedent, kirjutas Allik peaminister Tiit Vähile ja informeeris teda kujunenud olukorrast. Sel ajal oli kultuurivaldkonna suuremaid probleeme kunstimuuseumi olukord. Kadrioru loss läks 1991. aastal remonti ja kunstimuuseum kolis Rüütelkonna hoonesse. Kui Toompea veeavarii hakkas aastal 1993 Rüütelkonna hoone keldreid uputama, evakueeriti kunstikogu üles saalidesse. 1994 lõppes Kumu rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, kuid edasine projekteerimine jäi rahapuudusel venima. Kumu ehitus algas alles 2002. aastal.

Kui me 1996. aasta jaanuaris Kooli tänaval kümnekraadise külmaga arhitektuurimuuseumi viiendat sünnipäeva pidasime, siis me veel ei teadnud, et juba kuu aja pärast (20. II 1996) antakse soolaladu Tiit Vähi valitsuse otsusega kultuuriministeeriumile tagasi. Otsus oli õiguspärane, kuna RAS Estimpeks oli sada protsenti riigile kuuluv aktsiaselts (seda tõendasid ka aastatel 1998–1999 ja 2003 järgnenud kohtuprotsessid). Riigil pole mingit vajadust ehitada kaubamaju, küll aga tuleb vastutada kultuuri säilimise eest, teatas Vähi otse kaamerate ees. Maja sai seda neli aastat taotlenud arhitektuurimuuseum ning selle esimesel korrusel hakkas koostöökokkuleppe alusel tegema näitusi kunstimuuseum.

See oli parim, mis juhtuda sai: Rotermanni soolalaost saigi arhitektuuri- ja kunstikeskus, nagu see algselt oli mõeldud, ainult et kunstipoole partneriks oli nüüd usaldusväärne riiklik kunsti­muuseum. Nende esimene mõte oli teha soola­lao esimesele korrusele fondihoidla, kuid õnneks loobuti sellest ruttu.

18. IV 1996 kirjutati soolalaos alla üleandmis- ja vastuvõtupaberitele ning Jaak Allik andis mulle raske võtmekimbu: oma paarsada võtit. Kui lõpuks üksi majja jäin, hakkas maja valvesignalisatsioon järsku pööraselt huilgama. Ka minu sees huilgas kõik!

Siis hakkasin põrandat pesema.

Rotermanni soolaladu enne ehk aastal 1994 ja kohe pärast rekonstrueerimist 1996. aastal.

Ivar Vilde / Ajaloomuuseum ja Peeter Säre / Arhitektuurimuuseum

Interdistsiplinaarne arhitektuurimuuseum

Rotermanni soolaladu avati pidulikult 7. VI 1996. Veel enne meie majja kolimist 1995. aasta novembris etendati soolalaos NYYD-festivali lühiooperid: Raimo Kangro „Reetur“, Alo Mattiiseni „Dispuut“ ja Mari Vihmandi „Lugu klaasist“. Edaspidi said Olari Eltsi NYYD-Ensemble’ist ja Eesti Kontserdist ka meie püsivad koostööpartnerid. Olid legendaarsed hooajad „VOX Nova“ ja „City Life“, Tõnu Kaljuste koori kontserdid ning ooperid „Uku ja Vanemuine“ ja „Uku ja Ecu“, Peeter Jalaka lavastused, Eesti muusika päevad, „Jazz­kaared“, „Tudengijazzid“, „Pori Jazz“, Kimmo Pohjoneni ekstaatiline akordionimäng, Gavin Bryarsi meditatiivne aeglus ja Lepo Sumera hõllanduslik, soolalaole kirjutatud ruumimuusika. Hästi on meeles, kuidas ühe näituse avamisel mängis Rein Rannap õhus kiikuval klaveril (Ülo Peil kinnitas, et konstruktsioon peab klaveri riputamisele vastu).

Soolaladu hakkas ise tegevust ja elurütmi dikteerima. Poleks ju olnud midagi lihtsamat kui panna suur saal viieks aastaks püsiekspositsiooni täis, aga see tundus väga vale, kui paljudel kultuuriinstitutsioonidel polnud kohta, kus näitusi teha. Esimese püsieksposit­siooni avasime alles 2002. aastal ja sellegi keldrisaalis. Arhitektuurimuuseumi näituseprogramm oli algusest peale interdistsiplinaarne: majja tulid graafikatriennaalid, disaininäitused, rahvusvaheline ehtekunst, elektrooniline kunst, foto, moekunst, teatridekoratsioon, skulptuuri- ja keraamikanäitused ja palju muud. Rahvusvahelised graafikatriennaalid, millenniuminäitus „Ruum ja vorm“, Norton-Dodge’i kunstikollektsiooni näitus USAst jms toimusid mõlema muuseumi saalis korraga. Traditsiooniks kujunes kunstiakadeemia lõputööde näitus (1999–2005). 30 aastat tagasi polnud muuseumides veel selliseid ameteid nagu välissuhete juht, reklaamijuht, arendusdirektor, turundusjuht jms, kuid olime meedias hästi esil (väliskolleegid ei jõudnud ära imestada). Kõige rohkem kaameramehi saabus kohale keldrisaalis 1997. aastal korraldatud vangide kunsti näituse avamisele (Andro Kööp ja „Neoeksprepost“) – ilmselt loodeti filmida ahelates kriminaale (näitus avati siiski ilma autoriteta).

Näituste tegemise tempo oli väga kiire, alguses pingutasime, et avada igal kuul suures saalis (ligi 480 ruutmeetrit) uus näitus, et publikul oleks põhjust ikka ja jälle tulla. Eesmärk oli murda kivinenud ettekujutus muuseumist kui sellisest. Kahe muuseumi koostöös tegutses arhitektuuri- ja kunstikeskus Rotermanni soolaladu, koostööd koordineeris kuratoorium ning uut juriidilist asutust ei tekkinud. Soolalaos interdistsiplinaarset kunstielu arendades ei kadunud kuhugi ka museaalne pool: fondide kogumine, uurimistöö, publitseerimine. Võtsime uurimuslikke näitusi kui arhitektuuriajaloo kirjutamist näituste vormis: Eesti XX sajandi arhitektuuri ajalugu oli siis suures osas alles läbi kirjutamata. „Eesti paas“ (koos paeliiduga), „20. sajandi alguse Tallinn“, „1930. aastate Eesti pargid ja aiad“, „Eesti puitarhitektuur“, „Eesti moodne sakraalarhitektuur“, arhitektuurifoto ajaloost kõnelev „Kahemõõtmelised majad“, mõisaarhitektuuri läbi seitsme sajandi käsitlev „Õhtused majad“, „Soome-Eesti arhitektuurisuhted läbi sajandite“, „Konstantin Pätsi Tallinn“, Lutheri vabriku mööblinäitus ja palju muud. Kõik need teemad olid varem uurimata ja eksponeerimata.

Otsene missioon oli tuua välja XX sajandi arhitektuuri klassikud: August Volberg, Arnold Matteus, Anton Soans, Eugen Habermann ja Herbert Johanson, hilisemast ajast Valve Pormeister ja Toomas Rein, kui nimetada ainult suure saali näitusi, lisaks veel hulk keldrisaali- ja galeriinäitusi.

Palju sai publitseeritud, kuid alati kataloogiks raha ei jätkunud või seda lihtsalt ei jõudnud teha. Põhjamaade arhitektuurimuuseumidega tegime ühisnäituse „Architecture 1900“, kuhu saime Soome, Rootsi, Läti arhitektuurimuuseumidest ja Peterburi linnamuuseumist XX sajandi alguse juugendstiili originaalprojekte, mis asendati näituse Tallinnast Peterburi, Riiga, Helsingisse, Stockholmi ja Gotlandile reisimisel enamasti koopiatega.

Vaatamata toksilistele suhetele arhitektide liiduga (põhjuseks selle soov kolida oma kontor muuseumi raamatu- ja fotokogu ruumi või lõigata kontoriks tükk saalist), said soolalaos teoks ka kõik liidu soovitud ülevaatenäitused. Õppisin vahet tegema arhitektide liidu ambitsioonika juhtkonna ja loomeliidu kui terviku vahel. Muidugi oleks muuseumi elu olnud rahulikum, kui direktriss poleks meedias arhitektuurist kirjutanud ja iseseisvalt kaasaegse arhitektuuri näitusi valinud. Soolalao kuratooriumis polnud isegi arhitektide liidu delegeeritud nn külvivolinikku, olid muuseumi enda kutsutud arhitektid. Pidasin muuseumi sõltumatust oluliseks: mitte kõik, mis arhitektuuris kinnisvaraarendajate survel toimuma hakkas, polnud kohane muuseumis näitamiseks.

Euroopa poole liikuvas Eestis oli välisriikidega suhtlemine väga oluline. Välisarhitektuuri näitusi sai 20 aasta jooksul soolalattu toodud 52: korduvalt Skandinaavia maadelt, Inglismaalt, Saksamaalt, Austriast ja mujalt Euroopast, Ameerikast, Brasiiliast, Austraaliast, Jaapanist, Lõuna-Koreast ja mujalt.2 Palju abistasid saatkonnad ja kultuuriinstituudid, nende seas Goethe instituut ja hüperenergiline Mikko Fritze. Nii nagu Nyyd-Ensemble tegi Eesti publikule lääne avangardmuusika „järelkoolitust“, nii tegime sama meie välisarhitektuuri Eestisse tuues. Meie endi näitused olid välismaal üleval umbes 25 korral. Rahvusvahelised kontaktid tekkisid Rahvusvahelise Arhitektuurimuuseumide Konföderatsiooniga (ICAM) liitumisel (olin selle juhatuse liige üle kümne aasta, lisaks Euroopa Liidu Mies van der Rohe nimelise arhitektuuripreemiate komisjoni liige ning ICOMi ja Europa Nostra Eesti esindaja). Ka kunstimuuseum hakkas soolalattu tooma suuri välisnäitusi Peterburi neoakademismist Briti opkunstini (Bridget Riley), tipuks Andy Warholi uhke retrospektiiv aastal 2001.3

„Soolalaost sai Eesti kunstimaastiku positiivne märk“, „Soolaladu seostus uuendusliku ja paindlikkusega, vastukaaluks tollasele kunstihoonele, mis oli kohmakas ja konservatiivne“ (Sirje Helme), „Soolalao näituste saal päästis õiges kohas Eesti visuaalkultuuri“ (Jaan Elken). Kunstivaldkonna tagasivaatav hinnang kunstimuuseumi tegevusele soolalaos on olnud väga positiivne.4

Tagasi vaadates võib öelda, et Rotermanni soolalaos tehti hüpe Euroopasse ajal, mil Eesti muu kultuur alles sättis sinnapoole minema.

Olen ikka arvanud, et kunstivaldkondade sünergia on see, mis toob Eesti väikesele kultuurimaastikule sündmusi, innovaatilisust ja positiivsust. Soolalao esimesed kümme aastat kinnitasid seda. Ruumilise sünergia poole liiguti ka mujal maailmas: kaks aastat pärast soolaladu avasid Moderna Mu­seet ja Rootsi arhitektuurimuuseum oma ühise maja, sama teed läks Norra arhitektuurimuuseum, Viinis on arhitektuurimuuseum algusest peale olnud osa tervest muuseumide kvartalist ja ka New Yorgi MOMAs on arhitektuurimuuseum kogu aeg moodsa kunsti muuseumi osa olnud.

Kui kunstimuuseum 2005. aastal soolalaost välja kolis, saabus murdepunkt. Tahtsime arhitektuuri- ja kunsti­keskusena jätkata: 2006. aasta suvel tõime esimesele korrusele Anu Liivaku Retrettis koostatud Peeter Mudisti maali­näituse. Siis aga hakkasime ehitama: esimesele korrusele tuli maketipõhine püsiekspositsioon, raamatukogu ja lugemissaal, arhitektuurifilmide salong, arhitektuuriraamatute müügilett jm. Arhitektuurimuuseum muutus traditsioonilises mõttes muuseumilikumaks. Võib-olla oli see viga, kuid kultuurimaastik ümberringi oli muutunud. Pärast Kumu avamist aastal 2006 – 15 aastat tagasi – polnud enam vajadust kunstisaali järele. Jätkasime siiski koostööd kunstnike liidu alaliitudega. Näiteks „Protsendiaeg“, keraamikute maagiliselt hõõguv näitus keldrisaalis, maalikunstnike näitus „2011! Konverteeri!“ ja paljud teised. Kuid NYYD-festivale enam ei olnud, ka „Jazzkaar“ liikus uute kohtade poole. 1990. aastate hoogne kõike-korraga-palju-ja-kohe-aeg5 oli mööda saamas, liiguti institutsionaliseerumise ja stabiilsuse, kahjuks ka süveneva kultuuribürokraatia suunas.

1994. aastal kirjutatud soolalao esimeses äriplaanis kalkuleerisin ma külastajate arvuks 20 000 – 40 000 inimest aastas, mis tundus endale metsiku liialdusena. Aga nii läkski, ja veelgi paremini. Külastajaid oli üllatuslikult rohkem just arhitektuurinäitustel. Kunstimuuseumi näituste publikurekord tuli Andy Warholiga: 20 000 külastajat. 2001. aasta oli ka arhitektuurimuuseumi külastusterohkeim aasta (48 000), mille saavutasime erakordselt menukaks osutunud „Suure maketinäitusega“ ning Eesti esimese muuseumiööga.6

Ka mujal maailmas oli muuseumiöö siis alles uus asi. Ega me teadnud, kuidas seda täpselt tegema peab. Võtsime asja sõna-sõnalt: meie muuseumiöö ei lõppenud viisakalt kell kümme õhtul, vaid kestis päikesetõusuni, kella 4.31ni. Meremuuseumi Suur Tõll seisis siis Admiraliteedi basseinis, sinna mindi pimedas retkele. Südaöö paiku laulis Hedvig Hanson. Vastu hommikut läksime siis veel täiesti räämas Rotermanni kvartalisse, et vaadata Tarkovski „Stalkerit“ täpselt seal, kus see filmitud oli.

Kuni päikesekiir üle ekraani libisedes pildi heledaks lõi – oli aeg ärgata.

1 Manifestile kirjutasid alla Leonhard Lapin, Jüri Okas, Tõnis Vint, Krista Kodres, Sirje Helme, Ando Keskküla, Ants Juske ja Eda Sepp. Kritiseeriti moodsa kunsti kollektsioneerimist, vastanduti riiklikele kunstimuuseumidele. Sirp kommenteeris manifesti Ilfi ja Petrovi tsitaadiga: „Meilt on ideed, teilt bensiin, härrased!“ – Sirp 6. XI 1992.

2 Pikemalt vt Karin Hallas, Tagasivaade arhitektuurimuuseumi näitusetegevusele. – Viisteist. Eesti Arhitektuurimuuseumi kogumik. Tallinn 2006, lk 9–61. Artiklis on antud ülevaade kuni 2006. aastani toimunud näitustest. Muuseumi aastaraamat „Kakskümmend“ jäi ilmumata.

3 Pikemalt vt Maarin Ektermann. Eesti Kunstimuuseumi näitusesaal Rotermanni soolalaos. – Samas, lk 63–92.

4 Tsitaadid Maarin Ektermanni artiklist, op. cit.

5 Laen Mari Sobolevi soolalaos 1997. aastal korraldatud näituse pealkirjast.

6 Üle-eestilise suurüritusena hakati muuseumiööd korraldama 2009. aastal. Soolalaos oli neid selleks ajaks olnud juba mitu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht