Kommentaar – Raadi park ja kunstimuuseum

OLEV SUUDER

Eelmises Sirbis oli juttu Tartu kunstimuuseumi uue maja võimalusest kesklinnas,* vastukaaluks on ERMi direktor välja pakkunud mõtte tulevasest asu­kohast Raadi mõisas. Järgnevalt väike ülevaade selle sündmus- ja suhte­rohkest tagapõhjast.

Vaade Raadi mõisa peahoone varemetele ja terrassidele üle tiigi.

Olev Suuder

Kunagise mõisa saksakeelne nimi Ratshof ütleb ise, et tegemist on Tartu linnale kuulunud valdusega, mille eestikeelne täisnimi on Raadi mõis. Pärast omanikuvahetusi jäi mõis  1751. aastal von Liphartite suguvõsa omandusse kuni riigistamiseni Eesti vabariigi algusaastail. Kuna nad ei olnud tavalised mõisasaksad, siis ei olnud ka mõis tavaline aadliresidents, vaid kunsti ja kirjanduse teoste ja aadete talletamise-esitlemise paik. Liphartite Raadi härrastemajja koondatud kunstikogu oli tuntud ka väljaspool Baltikumi. Tartu ülikoolil olid Raadi mõisa ja selle omanikega tihedad sidemed.

Mõisaansambli kui kultuuripärandi puhul mainitagu kõigepealt parki, mille projekteerijaks peetakse Potsdami ja Berliini kuninglike aedade peadirektorit, aiaarhitekt Peter Joseph Lennéd (1789–1866). Tema aiakunstiteoste hulgast tuleb esile tõsta Sanssouci parkide ümberkujundamist ja laiendamist ning kogu Potsdami ümbritseva ala kultuurmaastikku, mis on maailma kultuuripärandi ere näide. Nii kuulsa mehe mõtte kohalolekut siinkandis annab otsida.

Mõisa kunagisest hoonestust annab südamliku pildi XVIII sajandi tuntud kodu-uurija August Wilhelm Hupel: Peterburi maantee ääres asusid puidust, kuid kenasti ehitatud Raadi mõisa hooned. Neorenessanss-stiilis härrastemaja, millest on säilinud varemed, ehitati XIX sajandil mitmes etapis, võib-olla veidi eklektiliselt, kuid ehituskunstiline väärtus on sel kindlasti, arhitektiks peetakse peterburlast Francesco Bottat. Anfilaadse ruumilahendusega hoone sobis hästi kunsti eksponeerimiseks.

Kui Vene impeeriumi ajal kulges elu Raadi mõisas, Tartu linnas ja Tartu ülikoolis ning Eesti Rahva Muuseumis kindlaid radu pidi, siis pärast Vabadussõda tekkis uusi häid mõtteid. ERMile oli vaja muuseumi hoidlaid ja näitusegaleriid, ülikooli vastloodud põllumajandusteaduskonnale katsebaasi ning ülikooli kunstimuuseumile eksponeerimisruume. Endisel mõisal oli maad ja oli hooneid, kuid kuidas neid jagada, et kõik soovijad enam-vähem rahule jääksid? Tulemus väärib kindlasti heakskiitu: Raadi härrastemajast sai näitusemaja (kuni pommitamiseni 1944. aastal).

Olemegi jõudnud ringiga küsimuseni, kas Tartu kunstimuuseumi võiks paigutada Raadile. Mitte ainult ei võiks, vaid peaks! Pole ju tegemist suvalise kohaga Tartu linnas, vaid kultuuritraditsioonidest pakatava paigaga pooletunnise jalutuskäigu kaugusel südalinnast – ja nüüd on veel uus ERMi hoone ka! Rahval peaks olema koht, kus midagi vaadata, mõelda ja kuulata, kas või südame häält.

Teksti aluseks on autori artikkel  „Raadi mõis Tartu ülikooli ja Eesti Rahva Muuseumi teenistuses“, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi X, 1981.

*   Tõnis Arjus, Tartu kultuuriline vereringe. – Sirp 12. IV.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht