Hoone kui seaduse peegel

Berliinis tegutsev arhitekt Jonas Janke on võtnud südameasjaks kokku koguda miljon häält, et Euroopas kehtestataks seadus, mis suunab lammutamise asemel renoveerima.

Mattias Malk

Igal semestril korraldab Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond seeria avatud loenguid. Loengupidajad on ruumiloomega seotud rahvusvaheliselt tunnustatud praktikud ja teoreetikud. Sügissemestri loengusari kannab pealkirja „S*tsiaalne – väärtused ehitatud ruumis“ ning kesksel kohal on seal teisenevad edunäitajad ehitus- ja planeerimiskultuuris. Eelkõige on loengute eesmärk anda sotsiaalsuse mõistele sisu ja rehabiliteerida see Eesti ruumiloomes.

Septembri esimesel nädalal astus loenguga üles arhitekt Jonas Janke, Berliini arhitektuuribüroo b+ noorempartner. Ühes kolleegide Arno Brandl­huberi, Olaf Grawerti ja Roberta Jurrči­ćiga koostab ta arhitektuuriprojekte ning avaldab ka teoreetilisi käsitlusi. Peale hoonete projekteerimise teeb büroo ka filme, annab välja raamatuid ning kureerib ühiskonnas olulise teemaga näitusi. Eriti huvitab neid see, kuidas anda hoonete renoveerimisele nii sotsiaalses kui ka ökoloogilises mõttes uus sisu. Näiteks on üks võimalusi XX sajandi tööstushoonete uuskasutus. Neid jagub Berliinis ja selle ümbruses omajagu. Nende lammutamise asemel näitavad nad, kuidas need taskukohaselt renoveerida. Tihtipeale tähendab see ka tänapäeva ehitust reguleerivate seaduste ja eluviisi põhjalikumat ümbermõtestamist. Loengus tutvustas Janke b+ juhtmõtteks saanud kohandava taaskasutuse mõistet (adaptive reuse) ja arutles arhitekti elukutse muutumise üle.

Veidi enam kui aasta eest algas avalik arutelu riigihangete korraldamise uute põhimõtete üle.¹ Odavaima lahenduse hankimise asemel leitakse rahandusministeeriumis, et eelistada tuleks väärtuspõhiseid ja sotsiaalselt vastutustundlikke pakkumisi. Siiani on ehitushangete miinimumtingimused dikteerinud projektide eesmärgid ja võitja valitud odavaima hinna järgi. Mujal Euroopas, sealhulgas Berliinis, on väärtuspõhised hanked aga arhitektuurivallas teada-tuntud asi. Kuidas hinnata väärtusi, mida ei saa Exceli tabelisse kanda?

Berliinis reguleerib väärtuspõhiseid hankeid n-ö concept verfahern, mida võib kirjeldada kui kontseptsioonipõhist pakkumismenetlust, kus valituks osutub parima juhtmõttega projekt. Võitja projekt peab vastama mitmele kriteeriumile, sealhulgas sotsiaalsetele, majanduslikele, ökoloogilistele ja kultuurilistele nõuetele. Valitud lahendus ei pruugi olla odavaim, kuid see peab sobituma keskkonda, võtma arvesse linnaosa olemust ja sealse elanikkonna soove ning lähtuma sotsiaalsest ja ökoloogilisest jätkusuutlikkusest. Siinjuures on tähtis ka kaasamine. Selline hankesüsteem on andnud mitmeid edukaid projekte, kuid kindlasti jääb nende puhul endiselt õhku just väärtushinnangute küsimus.

Ehitusvaldkonnas on väärtusi, näiteks sotsiaalseid, poliitilisi, kultuurilisi, ökoloogilisi jne, mis pole mõõdetavad. Seetõttu on tähtis teada, kes hankeid hindab ja millistel alustel. Tavaliselt on hindamise vastutus mitme valdkonna ekspertide žüriil, kuhu kuuluvad teiste hulgas arhitektid, sotsioloogid, arendajad ja kohaliku omavalitsuse esindajad. Nemad peavad omavahelise arutelu käigus jõudma demokraatliku otsuseni. Seetõttu ei piisa vaid seaduste muutmisest. Uuendamist vajab ka hangete hindamisprotsess.

Mõistsime oma büroos, et õigusloomes osalemine aitab probleeme ennetada ning on arhitektidele oluline hoob ruumiliste, sotsiaalsete, ökoloogiliste ja majanduslike kitsaskohtadega tegelemisel. Võrreldes teiste büroodega suhtume positiivsemalt ka juba kehtivatesse õigusaktidesse. Heitumise asemel proovime seadustest ja määrustest leida kasulikke lünki. Kuigi nende aukude leidmise protsess on omajagu lõbus, on see viinud tõdemuseni, et ühest hetkest alates on õigusaktidega lubatu ebamõistlikult piirav ja vaja on süsteemsemat muutust. Selles punktis hakkame aktiivsemalt otsima võimalust õigusloomes osaleda, kuigi arhitektuuribüroodes ja arhitektuuriloomes tavaliselt seda ei tehta. Tihti viib see arhitekti elukutse muutumise küsimuseni, selleni, kuidas arhitektid mõtestavad tänapäeval oma vastutust, väärtusi ja eesmärke.

Olete öelnud, et käsitlete oma büroos õigusakte pigem töövahendi kui takistusena. Tavaliselt kurdavad arhitektid, et seadused piiravad nende tegevust. Teie näete aga võimalikke lahendusi ja osalete seaduste ning määruste tegemises. Kuidas jõudsite üksmeeles sellele seisukohale ja kuidas õigusloome argipäev arhitektuuris välja näeb?

Esiteks võib öelda, et oleme kõik optimistid. Suhtume piirangutesse positiivselt, võrreldes nende büroode arhitektidega, kes kipuvad kiruma seadusi, mis takistavad neil nn suurepärase arhitektuuri loomist. Proovime läbi mõelda ja katsetada, mis juhtub, kui lähtuda seadustest sõna-sõnalt, ja mis juhtuks siis, kui valida hoopis uudne tõlgendus. Seesugune mõistmine ja mõistatamine on omamoodi lõbus. Ühtlasi annab see arhitektuuri loomisele selge suuna ja reeglid ning aitab vältida vormi ja esteetikat puudutavaid kõhutundeotsuseid, mis on meie valdkonnas endiselt sagedased. Meie büroo ehitusprojektide lahendus on pragmaatiliselt ja ratsionaalselt argumenteeritav – käekiri on kõigi puhul sama.

Meil on iga seina, kurvi ja kumeruse põhjendamiseks ratsionaalne argument, mis põhineb seadustikul, krundi kujul või mõnel muul praktilisel kaalutlusel. Seesugune projekteerimismeetod säästab energiat ja soodustab õigusaktidega tegelemist. Säärase projekti kohta on lihtne ka selgitusi anda, sest iga vastuvõetud otsuse taga on arusaadav põhjendus. Võib isegi väita, et meie hooned on seaduse peeglid. Selleks et osaleda poliitikas ja olla õigusaktide loomise juures, peab oskama ka ruumiga lugusid jutustada.

See näib olevat büroos b+ järjekordne kõrvalekalle arhitektide tavapärasest ärimudelist. Tavaliselt ei loo arhitektid jutustusi, vaid hooneid. Jah, mõnikord on ka hoonetel lugu. Teile on lugu mõnikord lõpptulemus. Kuidas sobitub lugude vestmine teie tegevusse? Kuidas saate endale lubada teha filme, mitte maju?

Esiteks tuleb mõista, et arhitekti elukutse on muutumas. Oleme veendunud, et nn staararhitektide ja arhitekti kui universaalse geeniuse ajastu on möödas. Arhitektidele, kes soovivad rajada endale mälestusmärke eriskummaliste hoonete näol, pole enam nüüdisaegses ruumiloomes kohta, sest praegu seistakse tõsiste probleemide ees. Peame aru saama oma vastutusest ja sellest, mis on meie võimuses. Peame aru saama, kuidas mõjutame ja suuname ruumi kujundades ka kultuuri, sotsiaalsfääri, keskkonda ja majandust.

Seda, kui tähtsad on lood, on eriti hästi aidanud mõista omaalgatuslikud projektid, kus büroo töötajad on ise kliendid, arendajad ja arhitektid. Hea lugu võib siinjuures otsustada, kas projekti on võimalik ellu viia või ei ole. Näiteks ei saanud me üheltki pangalt laenu, et ellu viia Saksa Demokraatliku Vabariigi aegse grafiiditehase betoonist tornide ümberehitamise projekt. Pankurid ei uskunud kommunistliku Ida-Berliini räämas kolossi varemete tulevikku, sest see ei mahtunud kinnisvaraarendajate arusaama. Rakendasime lihtsat turundusvõtet: nimetasime arenduse San Gimignano Lichtenbergi projektiks, kasutades tornide poolest tuntud Itaalia väikelinna San Gimignano nime ja kuvandit. Selle kerge liialduse ja mitmekülgse meediakajastuse toel nihestasime tornide olemust arvestatavalt. Kui pärast kampaaniat uuesti laenu taotlesime, saime pangast vastuse, kus pankur kirjeldas oma venna igasuvist puhkust San Gimignanos, mida ta pidas äärmiselt ilusaks kohaks. Nüüd ühtäkki uskusid nad arendusse ja projekt sai vajaliku rahalise toe.

Oleme sellest õppust võtnud, sest sai selgeks, et hea lugu ja kuvand võivad muuta kinnistunud arusaamu ja suunata tegudele. Oleme veendunud, et lugu on arhitektide tähtis töövahend. See­pärast ei õpeta arhitekt Arno Brandlhuber ETH Zürichi ülikoolis enam mitte põhiplaanide ja lõigete joonestamist, vaid lugude loomist. Leiame, et arhitektidele olulised väärtused ja eriala sotsiaalne vastutus peavad peegelduma igas ehitises ja projektis. Nii saab igast hoonest ka näide, mida edaspidi argumenteerimisel kasutada. Meie büroos tähendab see renoveerimisele keskendumist ning kehtivate seaduste kahtluse alla seadmist. Tahame ka mugavusstandardit nihutada. Näiteks Antivilla projektiga võtsime ette Berliini kunagise pesuvabriku hoone ning rajasime sinna eluruumid ning stuudio. Vana materjali kasutamine ja ruumide korrastamine tõstatas kütmise ja soojapidavuse teema. Soojustamise asemel kaeti hoone seinad pihustatava betooniga, vahetati välja asbesti sisaldav katus. Talvel ei köeta kogu hoonet, vaid ainult kõige kasutatavamat osa, toale annab sooja ka sauna küttekolle. Eluruum kahaneb talvel justkui kokku, et siis kevadel taas laieneda.

Kuidas filmitegemine teie büroo töösse sobitub? Hoonet peab vahetult kogema. Video levib aga laiemalt ja väljub tihti arhitektide infoväljast.

Filmi on lihtne näidata ja see passib ideaalselt sõnumi levitamiseks. Ka plakatid, postkaardid või etendus võivad sobida projekti idee edastamiseks. Kuna küsimus puudutab ilmselt meie finantsmudelit, siis täpsustan, et vahel tellivad muuseumid või kultuuriasutused meilt filme ja ka rahastavad neid. Mõnikord teeme filme ka omal algatusel, mis on osa meie missioonist. Otsustasime büroos mitte käsitleda iga projekti kui eraldi ülesannet, mis tuleb lõpuni viia. Selle asemel koondame kõik tööd suurema katusteema alla. Mõistagi on seesugune lähenemine üsnagi ideoloogiline. See tundus siiski vajalik, et saaks tegeleda süsteemsemate väljakutsetega, millega arhitektuuris, poliitikas ja ühiskonnas silmitsi seistakse.

Kõige selle taustal on meil pidevalt kuklas küsimus, kuidas olla arhitekt, aga suurendamata ehitussektori niigi hiiglaslikku keskkonnajalajälge. Meie puhul tähendab see ruumide uuskasutust ja koostööle keskendumist, et lahendada praeguseid sotsiaalseid, majanduslikke, ökoloogilisi ja kultuurilisi probleeme. Kuna terve kollektiiv usub meie ettevõtmisse, oleme ka iga päev motiveeritud. Mõnikord oleme valmis töötama ka tasuta, sest soovime seista büroo ideede ja eesmärkide eest.

Teie tegevuses peegeldub ilmselt kasvujärgne mõtteviis: olulised on ka muud väärtused peale kasumi. Nii suhtuvad ehituskunsti paljud tudengid ja noored arhitektid. Olete büroos välja töötanud nn intelligentsete varemete lahenduse. See tähendab, et juhul kui tulebki projekteerida täiesti uus hoone, kavandate selle nii, et selle saaks tulevikus mõnel muul kujul uuesti kasutusele võtta. Kuidas sobib see õigusaktide kui töövahendi ideega?

38 protsenti üleilmsest süsinikuheitest on pärit ehitussektorist ja seda on kolm korda rohkem kui transpordisektoris. Mõistsime, et peame andma oma panuse jalajälje vähendamisse. Mõistagi on arhitektide võimalused piiratud oma tegevusvaldkonnaga. Siiski saame olla renoveerimise poolt laiemalt, kasutada ära juba olemas hoonete potentsiaali. Lugude kaudu saab näidata ka kliendile, et hoone põhiolemus on enamjaolt juba paigas, muuta tuleb vaid fassaadi ja siseliigendust. Nii säästab klient aega, raha ja materjali ning väheneb ka ehitus­sektori jalajälg.

Loomulikult soovivad arhitektid ehitada, kuid uuskasutus annab võimaluse seda teha, kuid muutumata ökoloogiliseks koletiseks, kes toodab mõõtmatutes kogustes heidet. Iga ehitatud hoonega tahame luua eeskuju, füüsilise argumendi, mis näitab, et saab ka teistmoodi teha. Soovime muuta arendajate ja rahastajate mõtteviisi ning riskihinnangut nii, et lammutamise ja uue ehitamise asemel peetaks normaalseks renoveerimist, mis on mitmekülgne ja parem valik. Otsides hooba selle muutuse läbiviimiseks, astusime seadusloojate rolli ja leidsime Euroopa kodanikualgatuse.

Meie algatus on „HouseEurope!“² ja sellega kutsume üles lammutamise asemel renoveerima. 2025. aasta jaanuarist on meil aasta lõpuni aega koguda miljon häält üle kogu Euroopa. Kui see õnnestub, peab Euroopa Ülemkogu töösse võtma meie seadusettepaneku, kokku kutsuma töörühma ja kehtestama ka seaduse. Selle plaani õnnestumisel täituks büroo suur unistus suunata arhitektuuri suures mõõtkavas ja osaleda aktiivselt kutseala õigusloomes.

1 Mattias Malk, Kasumist kasulikuma ruumi poole. – Sirp 9. VI 2023.

2 www.houseeurope.eu