Auväärne linnaehituslik tellis

„Eesti linnaehituse ajalugu“ on tänuväärne teos, mis toob välja korduvad teemad ja järjepidevuse Eesti linnade arenguloos.

TAURI TUVIKENE

Epp Lankotsa ja Triin Ojari toimetatud „Eesti linnaehituse ajalugu“ on tänuväärne teos, kus esitatud Eesti linnade planeerimise ja ehitamise XX sajandi lugu. Kuigi valdkonda tundvale inimesele on materjal suures osas tuttav, seisneb raamatu väärtus ennekõike niivõrd mahuka valdkonna kokkuvõtmises ühte teosesse, ülevaates Eesti linnadest neid hõlmavalt ja nüanssides. Tallinn on saanud mõistagi kõige rohkem tähelepanu, ent ära ei ole unustatud ka Kuressaaret, Rakveret ega Põltsamaad. Kohati teeb terviklikkuse püüe lugejale jälgimise ka keerulisemaks, sest kohapealset elu tundmata on raske iga Eesti linna ehituslikke aspekte hoomata. See on pigem paratamatus ega häiri väga. Ülevaatlikkuse kõrval on aga raamat väärtuslik ka mõnede senini vähe käsitletud teemade sissetoomise tõttu, näiteks väikelinnade planeerimine Lilian Hansari kirjutatud peatükis, Nõukogude-aegsed linnakeskused Epp Lankotsa artiklis või maa-asulad Mart Kalmu käsitluses. Samuti tunnustan värsket arhiivitööd ja originaalset analüüsi, mis tuleb esile suures osas raamatus. Kui rikkalikult illustreeritud raamatu plaane ja fotosid põhjalikult uurida, leiab iga kord midagi uut. Ehk oleks võinud tekstis räägitu olla rohkem piltidel nähtav, aga arusaadavalt pidi tegema valiku, mida näidata ja mida mitte.

Raamatu kese on arhitektuur ja planeerimine, sest autorite meeskond on ennekõike Eesti kunstiakadeemia taustaga. Arhitektuuri ja planeerimist ei saa aga vaadelda ilma majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist konteksti vaatluse alla võtmata. Selle vaate võtab hästi kokku Karin Hallas-Murula, kes märgib: „Lai promenaad võib olla võimu demonstratsioon, kuid see võib olla rajatud ka täiesti praktilise eesmärgiga anda linnale õhku, rohelust ja liiklemisruumi“ (lk 43). Võimu rolli ei tohi unustada, kuid tuleb vaadata ka linnaehituse muid aspekte. Nii on valglinnad individualismi ja omandikeskse elu kehastus, aga ka kortermajas üles kasvanud põlvkonnale kiire võimalus kogeda, mida tähendab oma maja. Nõukogude perioodi paneelelamud on küll kollektiivse elu ahistavad (elu)ruumid, aga ühtlasi ratsionaalne viis pakkuda massidele palju kättesaadavat ja mugavustega elamispinda.

Järjepidevus

Paradoksid, vastuolud, ebakõlad – kõik, mis liialt lihtsustatud lineaarseid käsitlusi komplitseerib, on ajaloolises perspektiivis teretulnud. Selles raamatus tundub üks selline teema olevat järjepidevus. Näiteks sissejuhatuses rõhutavad raamatu koostajad, et linnaaktivismi ja urbanismi juured ulatuvad juba 1960. aastate modernistliku planeerimise kriitilistesse aruteludesse (lk 9), aga samasugused üleminekud tulevad välja arhitektide töös (uue ajastu arhitektid on sageli eelmises ajastus üles kasvanud) või mitmetes planeerimisvõtetes koolitunud. Visioonid ajastust, mida muidu kritiseeritakse, võivad olla nüüdki ihaldusväärsed. Näiteks on sissejuhatuses Mart Pordi 1972. aasta Tallinna city joonisel kõnnitee väga jalakäijaterohke, mis on vägagi tänapäevane unistus.

Suures struktuuris jaotub raamat siiski kronoloogiliselt, kusjuures perioodid on tänuväärselt temaatiliselt liigendatud. Esimese ajajärgu avab Mart Kalmu üldistav ülevaade linnaplaneerimisest Eesti Vabariigis aastatel 1918 kuni 1940. Tolle aja juhtiv linnaplaneerimise mõte oli rahvusvaheliselt aedlinn, mille loomisest Eestis annab ülevaate Karin Hallas-Murula, ta jutustab näiteks Tammelinna, Tähtvere, Merivälja või Klooga lugu. Nõmme on Hallas-Murula sõnul aga täitsa omaette nähtus, sest seda ei planeeritud mitte niivõrd aedlinnaks, vaid piirkond kujunes selliseks raudteepeatuse juurde tekkinud suvitusasulate tõttu. See võiks pakkuda ka huvitavaid paralleele Nõukogude-aegsete suvilapiirkondade muutumisega äärelinnadeks pärast riigi iseseisvuse taastamist. Selliseid piirkondi on praegu muidugi raske aedlinnaks kutsuda. Ehk saab seda teha tulevikus, kui lisandub ka ühiskondlikku taristut ja kvaliteetset avalikku ruumi.

Aedlinnade kõrval oli maailmasõdade-vahelise linnaplaneerimise juhtmõte autoritaarse võimu loodud linnaruum. Hallas-Murula näitab seda veenvalt president Konstantin Pätsi ruumipoliitika näitel, minnes ehk paralleelide loomisel Hitleri Saksamaaga liigagi kaugele. „Nagu Hitler, nii demonstreeris ka Päts ajakirjanduses oma lastearmastust ning hoolitsust nende eest,“ (lk 62) sedastab ta. Eks lastearmastust demonstreeri paljud poliitikud, sõltumata arusaamast demokraatiast. Siiski valitses vaieldamatult trend kujundada ruumi ülevalt alla ja pigem traditsioonilises võtmes. Pätsi mõjutatud linnaehituse osa kokkuvõttes tõdeb Hallas-Murula, et saavutused olid positiivsed, kuigi „tee nendeni oli kindlasti autoritaarne“ ( lk 68).

Henry Kuningas annab Eesti tööstusasulate kujunemise peatükis hea lähtepunkti järkjärgulise arengu loogikale, kuna Nõukogude tööstusasulad arenesid suuresti olemasolevate juurde. Eks nende arengut suunanud muidugi ressursid, aga oma osa andis ka juba ehitatud taristu. Iga uue maardla juurde asula loomine, mis jätkus jõudsalt Nõukogude perioodil, muutis Kohtla-Järve kärgasulaks (lk 152), kui kasutada Henry Kuninga uudissõna.

Nõukogude periood

Raamatu teise suure ajastuploki ehk Nõukogude perioodi käsitluses kirjutab Madis Tuuder, et suurima jälje jättis stalinism just Kirde-Eestis, kus maapõue rikkuste kasutuselevõtt tõi kaasa ka uusi hooneid, mis aga, nagu autor tõdeb, on oma iseloomu poolest pigem võõrapärased. Nii avab Tuuder huvitava vaatepunkti omale ja võõrale Nõukogude-aegses arhitektuuris: sugugi mitte kogu tollane arhitektuur ei ole seega võõrapärane. See väljendab hästi reaalsust, kus vaatamata süsteemi totalitaarsusele leiti viise nii seda kohandada kui ka tühimikke oma asjade tegemiseks. Näiteks toob Epp Lankots sisse külma sõja aegse ida ja lääne vahelise suhtluse, mille hulka kuulus ka 1980. aastatel osavõtt rahvusvahelistest arhitektuuri- ja planeerimiskonkurssidest. Samamoodi kiirendas 1980. olümpiamängude purjeregati korraldamine Tallinnas kesklinna arendust. Ilma selleta „oleks Tallinna keskosa säilitanud nõukogude aja lõpuni veelgi auklikuma ja üksikute modernistlike hoonetega pikitud mulje“ (lk 280), kirjutab Lankots.

Epp Lankots rõhutabki sotsialismiaja tähtsust nn meie linnakultuuris ja mitte ainult katkestuse või ebaõnnestumise jadana (lk 185). Eks ole ka raamatu 460st leheküljest peaaegu pool ehk tervelt 215 lehekülge pühendatud just sotsialismiajale, mis viitab selle kihistuse olulisusele XX sajandi Eesti linnades, kuigi vabaduse aega on vahemikus 1918–2020 olnud mõni aasta rohkemgi kui Nõukogude okupatsiooni.

Omaette huvitav on vaadata ajastutevahelisi üleminekuid, mis on ühelt poolt murrangulised, aga ositi leiab eelnevast ka muutuste tausta. Näiteks muinsuskaitse arenes välja just Teise maailmasõja järel.

Muinsuskaitse tähetunniks hindab Riin Alatalu aga 1960. ja 1970. aastaid, mil kultuurielu elavnes, südalinn võeti mitmel pool kaitse alla ja üksnes objektide juurest liiguti järjest enam terviklike piirkondade kaitse suunas. Kui Nõukogude ajal sai muinsuskaitse etendada n-ö oma või vähemasti pikema ajalooga pärandi nn nõukoguliku mentaliteedi eest kaitsja rolli, siis riigi iseseisvuse taastamise järel jäi muinsuskaitsele külge pigem omaniku piiraja märk. Kalamaja ja teiste sellesarnaste puitasumite kaitsmine oli Nõukogude ajal rahva seas laia toetuspinnaga, kuid nüüd kiputakse miljööala kinnisvaraomanike seas isegi probleemiks pidama (lk 388). Samamoodi leiame sarnasusi protsessides, näiteks väikeasulate keskme tühjenemine 1970. ja 1980. aastatel teeninduskeskuste tõttu, millest Lankots kirjutab ülevaates linnakeskuste planeerimisest. Siin on väga palju sarnast protsessidega pärast 1991. aastat (lk 295).

Kui tõmmata paralleele tänapäevaste urbanismi ja linnakorralduse arutelude ja nende vahel, mis toimusid Nõukogude ajal, toob Lankots esile varasema mitmekesise linnaehituse teemade üle arutlejate ringi, kelle hulgas oli peale arhitektide ka psühholooge ja kultuuriinimesi. Näiteks fotol, mis tehtud 1980. aastal ühel seminaril Tallinna aiandus­sov­hoosis, istub arhitektide kõrval esireas ka Mati Unt, kelle teadmised linnaehituse võtmeküsimustest olid esma­klassilised tänu tihedale läbikäimisele noorema põlve kriitilise arhitektide ringkonnaga. Näiteks ilmneb see „Sügis­ballis“ Maureri monoloogis uue põlvkonna arhitektidest, kes mõtlevat „Maha Mustamäe! Tantsime Stroomi ranna putkade vahel tuljakut!“ ega mõista Le Corbusier’ ega teiste modernistide ideid õhulisest, autovabast mikrorajoonist.¹

Unistus läänelikust linnast

Raamatu kolmas plokk räägib taas iseseisvas Eestis planeerimisest ja Triin Ojari viidatud „pihustumisest erinevate huvide vahel (lk 379), mille hulka on lisandunud kapital, turg ja kasutajad kui uued tegurid linnaplaneerimises. Unistus läänelikust kõrghoonetega linnast andis aluse mitmele paberile jäänud keskuse plaanile, aga realiseerus pigem kaootiliselt kerkinud Maakri kvartalina. Selle fragmentaarsusele aitasid kaasa Toomas Tammise väitel nn kaljukindlad piirid eraomandite vahel, mis on linna kujundanud palju rohkem kui terviklikud plaanid.

Muutused ei tule siiski kunagi üleöö, sest eelmine kihistus mõjutab uut, mida luuakse eelmise peale, seda kustutades või muutes, aga ka sellest piiratuna. Igal juhul ei saa eelnevat ignoreerida. Ojari peatükis on rõhutatud näiteks tööstuse paiknemist kesklinnas, puitasumeid kesklinna lähedal, elamuplokkide koondumist uusrajoonidesse, mis hakkasid muutuma nn kõrghooneihaluse, deindust­rialiseerumise, valglinnastumise jne tõttu.

Huvitav on siingi protsesside sarnasus eri ajastutel. Kui Kaja Pae kirjutab eeslinnastumisest, oma kodu ihaluse realiseerumisest kollektiivse ühiskonna piirangutest vabanemise järel, siis valglinnastunud äärelinnadesse elamute rajamist Nõukogude ajal kannab sama loogika kui valglinnastumist taas iseseisvas Eestis: lihtsalt ehitamise protsess on kiirem ja osalisi, kellega peab midagi läbi rääkima, on vähem. Huvitav on aga ka, et tegelikult pole uute eluruumide koguhulk Tallinna eeslinnas olnud kunagi suurem Tallinna linna rajatust, mis tähendab ikkagi, et linnal on tugev kese, mida aga järjepidevalt püütakse muidugi lahti vedada.

Mõneti erineb tavapärastest linnaehitusele keskendatud tekstidest, kus on esikohal ruumi plaanid, raamatu viimane artikkel. Keiti Kljavini, Kaija-Luisa Kuriku ja Maroš Krivý pehme linnaloome käsitlus on suuresti arhitektide ja planeerijate omale alternatiivne. Urbanism tähendab artikli autoritele ennekõike aktivismi, noorusliku energiaga linnade avamist, nende kollektiivsemaks, keskkonnahoidlikumaks ja kokkuvõttes inimlähedasemaks muutmist. Autorid nendivad, et see pole siiski aidanud kaasa kapitalismikriitikale, vaid urbanistlikud väärtused, mis võisid ju alguses rahateenimisele orienteeritud arendustega seoses võõrana tunduda, on lõpuks kenasti sobitunud sellesse raami. Urbanistid on küll tulnud avalikkuse ette isikupärase kriitilise häälena, aga ignoreerinud klassi- ja rahvuskriitilist arutelu ega ole seega pakkunud neoliberaalsele linnaehitusele alternatiivi (lk 452).

Tänavaruum ja liikumine

Raamat peaks rahuldama iga linnaehitusehuvilise uudishimu. Kui midagi veel oleks tahtnud, siis üht peatükki ka transpordi või tänavaruumi kohta. Tänavaruumi puudutatakse alles päris viimastes peatükkides, näiteks osutatakse Tallinna Reidi tee vaidlustele või Soo ja Vana-Kalamaja tänava rekonstrueerimisele, kuid oluline on tähele panna, et liikumisviisid mõjutavad kogu linna ehitust. Uus linn rajati sageli seetõttu, et ressursid jäid vanast liialt kaugele. Siinkohal oleks küll huvitav teada täpsemat arutluskäiku selliste otsuste taga: millal on käes hetk, kui näiteks inimeste viimine bussiga kahekümne või kolmekümne kilomeetri kaugusele on mõttetum ettevõtmine kui täiesti uue linna rajamine? Tõenäoliselt võis põhjendus olla, et kuna elamispinda on niikuinii vaja, siis tasub ehitada töökohale lähemal, millega langeb ühtlasi ära ka transpordiprobleem. Nagu teada, tekkisid niimoodi kärglinnad, kus jäi puudu paljust muust linlikust, mida nõukogulik süsteem ei väärtustanud, aga mida siiski inimesed ihaldasid.

Kokkuvõttes on kogumiku näol tegemist auväärse linnaehitusliku tellisega, mis riiulile paigutada ja õigel hetkel lahti teha. Sealt leiab lugemist nii huviline kui ka valdkonna spetsialist. Seda kogumikku on põhjust lugeda või ka aeg-ajalt sirvida ja silmitseda.

* Mati Unt, Sügisball. Stseenid linnaelust. Eesti Raamat, 1979, lk 91.