Arhitektuurilugu on olnud vallutuste ajalugu

Reinhold Martin: „Lõppude lõpuks on ajaloolane tuleviku teadlane, kes uurib minevikku, et leida tõendusmaterjali selle kohta, mis on maailmas tulemas.“

ANDRES KURG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

New Yorgi Columbia ülikooli arhitektuuriprofessor Reinhold Martin on olnud viimasel paaril kümnendil üks olulisemaid arhitektuuriajaloo ümbermõtestajaid. Tema valdkondadevahelistes uuringutes on lähenetud arhitektuurile kui meediale, vahendajale ja kokkusidujale, sest arhitektuur on alati seotud infrastruktuuri, sotsiaalsete protsesside ja kollektiividega. Martin on ka viljakas autor kultuuripressis, panustab kriitilisse arutellu nii Ameerikas kui ka kogu angloameerika kultuuriruumis. Muu hulgas oli ta mõjuka ajakirja Grey Room kaasasutaja aastal 2000 ning tema raamatud on näiteks „Organisatoorne kompleks: arhitektuur, meedia ja korporatiivne ruum“ („The Organizational Complex: Architecture, Media and Corporate Space“, 2003) ja „Utoopia tont: arhitektuur ja potmodernism, jälle“ („Utopia’s Ghost: Architecture and Postmodernism, Again“, 2010). 2019. aasta oktoobris nimetati Reinhold Martin Eesti kunstiakadeemia audoktoriks. On huvitav lisada, et Reinhold Martinil on perekondlik seos Eestiga, tema isa sündis Tallinnas ja lõpetas II maailmasõja eel reaalkooli.

Teie käsituses on arhitektuuriajalugu meediaajalugu. Palun selgitage oma lähenemise peamisi jooni. Millised on selle eelised ja millised erinevused varasemate arhitektuuriloo meetodikatega võrreldes?

Reinhold Martin: Arhitektuuriloolased lähenevad materjalile mitmeti: mõned keskenduvad hoonetele kui kunstiteostele, teised sotsiaalsele kontekstile, kolmandad ideeringlusele kui diskursusele ehk n-ö teooriale. Mina olen kombineerinud elemente neist kõigist. Mõistan arhitektuuri ühe meediana paljude seas ja toon välja hoonete, infrastruktuuri ja nendega seotud materjalide n-ö intermediaalse ehk vahepealse iseloomu. Ehitised, nende joonised või fotod ja nende kohta käivad tekstid on kõik asjad meid ümbritsevast maailmast ning loovad seoseid teiste asjadega – omamoodi tagasiside ahelas. Arhitektuur kultuurilise ja ajaloolise kategooriana ringleb nende kõigi vahel ja on teatud mõttes tuletatud nendevahelistest suhetest.

Sellise lähenemise korral ei klassifitseerita hooneid „arhitektuuriks“ ja pelgalt ehitisteks, ei kuulutata osa hooneid kunstiteosteks, mille on loonud (ja signeerinud) väljapaistev autor või arhitekt. Pole tegu ka ehitatud keskkonna uurimisega linnade või alevitena, mis koosnevad rohkem või vähem anonüümsetest hoonetest. Arhitektuur kui meedium toimib esemete vahel, organiseerib ja raamistab neid, olles ühtlasi nende poolt raamistatud. Selle, kas mõnda hoonet peetakse kunstiteoseks või mitte, määravad teised meediad: trüki- või online-tekstid, fotod, muuseuminäitused, aga ka teised ehitised. Lisaks sellele, et arhitektuur toimib ühe meediana, mis toob kunstiteosed nähtavale, nagu muuseum, mis raamistab pilti, on kunstiteosena mõistetud arhitektuur ühtlasi meediasüsteemide poolt tekitatud.

Praegu uurite XIX sajandi Ameerika Ühendriikide ülikooli kui meediakompleksi. Kuidas jõudsite 1950. ja 1960. aastate büroohoonete juurest XIX sajandi ülikooli uurimuseni?

2019. aasta oktoobrist on Reinhold Martin Eesti kunstiakadeemia audoktor.

Patrik Tamm

Oma esimeses raamatus „Organisatoorne kompleks“ olen käsitlenud Ameerika XX sajandi keskpaiga suurfirmade arhitektuuri ajalugu meediaajaloona. Selle uurimisobjektide hulgas on Soome ja Ameerika Ühendriikide arhitekti Eero Saarineni 1950ndail ja 1960ndate alguses projekteeritud General Motorsi, IBMi ja Belli laborite linnakud. Mu ilmumisjärgus raamat „Teadmiste maailmad“ („Knowledge Worlds“) on Ameerika Ühendriikide uusaegse ülikooli kui meedia ajalugu. Selle teemad varieeruvad linnakuplaanidest seminarilaudadeni. Vaatlen neid muutuva meediakompleksi komponentidena, millest akadeemiline teadmine esile kerkib ja mille keskel ringleb. Raamatus käsitlen selle kompleksi detaile lõdvas kronoloogilises järjekorras: alustan 1800. aasta paiku ja lõpetan 1975. aastaga, kaardistan kolledžite ja ülikoolide pikkamisi ülemineku liberaalsest diskursusest neoliberaalsesse. Teatud mõttes on „Teadmiste maailmades“ kirjeldatud „Organisatoorses kompleksis“ analüüsitud korporatiivse kultuuri eelajalugu. Mind huvitab muu hulgas korporatiivse isiku, juriidilise isikuna mõistetud äriühingu esilekerkimine seesugustes kirikukolledžites nagu Dartmouth, Princeton ja Yale, mis on ühtlasi riigi ühed vanimad äriühingud. Sarnaselt varem analüüsitud IBMi ja Belli laborite arhitektuurile, kus hägustus sise- ja välisruumi eristus, püüan käsitleda ülikoole linnakust klassiruumini kui piiriküsimust sees- ja väljaspoolsuse vahel ning kaardistada keerukaid topoloogiaid, millele toetub selline mõiste nagu akadeemiline vabadus.

Mu töö on ammu pidanud dialoogi – sõbralikku, aga mõnikord ka kriitilist – Saksa meediateooria koolkonnaga, sealhulgas meediaajaloo ja meediaarheoloogiaga, mis seostub Friedrich Kittleri ja paljude teiste töödega. Kittler andis mulle olulise lähtekoha suurkorporatsioonide arhitektuuri uurimiseks ja ma näen „Teadmiste maailmade“ raamatut tagasihoidliku arhitektuuri ja infrastruktuuri käsitleva vastena Kittleri „Diskursusevõrgustike“ („Aufschreibesysteme“) raamatule, nii sõbraliku kui ka kriitilisena. Kuigi Kittler seostab meediatehnoloogiad võimusuhetega postnietzscheaanlikul viisil, mida seostatakse ennekõike Michel Foucault’ga, siis mulle tundub, et ta ei ole läinud sellega piisavalt kaugele. Nii „Organisatoorses kompleksis“ kui ka „Teadmiste maailmades“ uuritakse teatud maani võimu ja teadmise suhete seoseid, nii nagu neid uuris Foucault. Erinevalt Foucault’st ja Kittlerist paigutan ma aga võimuvõitluse dialektilistesse suhetesse, mida näitlikustab Hegeli kuulus isanda ja orja dialektika. Meediateooria kui teadus vahepealsusest pöörab tähelepanu tehnilistele süsteemidele, nagu ahelad ja muu riistvara, mis seovad domineeriva ja allutatud võimu asümmeetrilises võitluses kokku.

2000. aastal asutasite ühena teiste seas ajakirja Grey Room, mis on viimasel kahekümnel aastal mõjutanud olulisel määral arhitektuuriajaloo kirjutust. Palun vahendage neid ideid ja arutelusid, mis toimusid ajakirja taustal. Kuidas on ajakiri aastate jooksul muutunud?

Ühe Grey Roomi asutava kaastoimetajana, teised olid Branden Joseph ja Felicity Scott, pean tagasi vaadates tõdema, et olime teatud võimalustest teadlikud ja teistest mitte. Käsitlesime Grey Roomi üsnagi teadlikult intellektuaalse projektina, mis erineb distsipliinikesksetest n-ö kaardistavatest ajakirjadest, mida Ameerika teadusmaailmas esindab näiteks The Journal of the Society of Architectural Historians ehk JSAH või The Art Bulletin. Me määratlesime selle projekti piirjooned nelja omavahel seotud valdkonnaga: arhitektuur, kunst, meedia ja poliitika. See nimekiri oli otsene viide, aga ka täiendus kunstiajaloole ja -teooriale keskendatud ajakirja October kaanel ilmunud nimekirjale. Kui October esitles ennast kunsti, teooria, kriitika ja poliitika ajakirjana, siis Grey Room lisas arhitektuuri ja meedia ning jättis ära kriitika (värskete tööde kohta käivate kunsti- ja arhitektuurikriitikute tekstide mõttes). Teooria oli enesestmõistetav, seda polnud vaja eraldi välja tuua.

See oli ajakirja üks külg. Teine puudutab kriitilist teooriat: tahtsime laiendada debatti, millele panid aluse – jällegi peamiselt USAs – sellised mõjukad ajakirjad nagu Critical Inquiry ja kirjastamisprojektid nagu Semiotexte ja Zone. Arhitektuuri suunalt nägid paljud Grey Roomis ajakirja Assemblage järeltulijat (seda andis välja MIT Press, nagu ka Grey Roomi ja Octoberit), kuigi me ei olnud selle ilmumise lõppemisest vahetult enne meie alustamist teadlikud. Ehkki Grey Room päris mõned Assemblage’i lugejad, peletasime me paljud kindlasti ka eemale, sest enamasti keeldusime – erinevalt Assemblage’ist või selle eelkäijast, ajakirjast Oppositions – avaldamast artikleid oma kaasaja arhitektuuri kohta, mis oli meie silmis muutunud kõrgkultuuri sulgedega ehitud reklaamiks. Olukord läks eriti huvitavaks, kui otsustasime teha erinumbri 11. septembri katastroofi kohta.

Koos kaastoimetajate Karen Beckmani ja Tom McDonough’ga, kes liitusid meiega hiljem, otsustasime ajakirja pärast viiekümnendat numbrit 2013. aastal teistele üle anda. Muutusi esimesest viiekümnenda numbrini on kokku võtta keeruline. Grey Roomiga püüdsime julgustada kunsti- ja arhitektuuriloo alases uurimistöös tähelepanu pööramist meediauuringutele, eriti aga poliitilistele küsimustele, mis kerkivad esile interdistsiplinaarsetel ristteedel, mille olime välja joonistanud. Võib öelda, et nende aastate jooksul, kui me ajakirja toimetasime, arenes dialoog, mõnikord otsene, teinekord kaudne, mitmete autorite, kolleegide ja üliõpilastega. Muuseas, uus seltskond toimetajaid, kellele ajakirja üle andsime, oli meie intellektuaalsete dialoogipartnerite hulgas. Nad on viinud ajakirja muljetavaldavalt omas suunas edasi.

Kuidas seostub lähenemine arhitektuuriloole kui meediaajaloole, rõhuga infrastruktuuril ja tehnilistel süsteemidel, teiste anlgoameerika maade humanitaarteaduste hiljutiste arengusuundadega? Pean silmas ennekõike nn materiaalset pööret, millest räägiti mõned aastad tagasi palju kunstiajaloos, aga ka teistes valdkondades. Näib, et teie töö Grey Roomis ja mujal on olnud teatud moel selle suuna eelkäija?

Olen tõepoolest osalenud mitmetes aruteludes, mis puudutavad n-ö materiaalset pööret, uut materialismi ja isegi infrastruktuuri pööret humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Tavaliselt ma end seda laadi liikumistega ei seosta. Enamasti on tegu pigem tähiste püstitamisega rahvarohkele akadeemilisele võitlusväljale, mis kahaneb sel ajal, kui me kõneleme, mitte sisuliste eristustega. Mu töö siiski seostub nendega ja ma olen püüdnud õppida nende liikumiste kangelastelt. On muidugi meeldiv mõelda seda laadi arhitektuuriloost kui eelkäijast, ent olen kindel, et enamik meie kolleege kinnitaksid, et arhitektuuri ajalugu on ammu olnud suuresti teatud laadi materiaalne ajalugu! Ehk on selles küsimuses õigem mõelda teistpidi. Mõned arhitektuuriloolased, eriti need, kes keskenduvad, nagu sa ütled, ehitiste ja süsteemide tehnilistele omadustele, on täheldanud meie ja meie eelkäijate töö ning teistel aladel tehtud uuema töö puhul teatud laadi lähedust. Me oleme selle vaatenurgaga ise liitunud või on meid liituma kutsutud. Võin öelda, et olen tohutu palju sellest õppinud ja loodetavasti andnud käegakatsutava panuse suuremasse debatti, millel, ma arvan, on teatud piirid. See kehtib eriti siis, kui n-ö uus materialism kohtub vanematest aegadest pärit (ja tihti targema) materialismiga.

Oma kokkuvõtvas ettekandes 2018. aasta Euroopa arhitektuuriajaloo võrgustiku konverentsil Tallinnas mainisite vajadust dekoloniseerida arhitektuurilugu. Kuidas seda teha? Ühelt poolt oleme seotud mõistete ja ideedega, mis on esile kerkinud lääne hegemoonilistes keskustes ja millest loobumine tähendaks paljus ka arhitektuuriajaloo väljalt lahkumist. Teiseks, kuidas vältida seda, et ideed ja mõisted, mis tulevad väljastpoolt lääne keskusi, ei oleks seotud vaid oma geograafilise päritoluga ning piiratud spetsiifilise piirkonnaga?

See on väga keeruline küsimus. Kui õpetan XIX sajandi arhitektuuri ajalugu, tuletan ma tudengitele alustuseks meelde, et Ameerika Ühendriigid on väljarändajate koloonia. Mõisted, millega kritiseeritakse eurotsentrismi ning selle enesestmõistetavust on sageli pärit lääne traditsioonist, seostuvad eelkõige valgustusaja õigluse ja võrdsuse ideega. Arhitektuur ei ole selles osas erand. Arhitektuuri visuaalne ja verbaalne keel on alati kuskilt pärit, mitte universaalne. See kehtib eriti modernismi puhul, kui püüeldi teatud universaalse staatuse poole. Ent see ei tähenda, et eri kultuuride arhitektuur on lihtsalt erinev. See tähendab, nagu ma ütlesin ka arhitektuuri kui meedia kohta, et arhitektuuri mõiste on ajalooliselt n-ö paigutatud, pigem sattumuslik kui absoluutne. Seega on esmane omaenda keele paigutamine ja oma kõnelemispositsiooni äratundmine: kellele ja kelle nimel ma räägin ning kelle huve see teenib, olgu taotluslikult või tahtmatult? Siin naasen ma end välja vabandamata valgustusajastu mõistuse idee juurde selle kõige dialektilisemas vormis, mõistuse kui kriitika, kui enesekriitika juurde. Tuleb meeles pidada universaalse ja domineeriva erinevust. Mitte ükski inimkeel – isegi mitte (ja just eriti) inglise keel või arhitektuuris isegi (eriti) modernism – ei saa olla universaalne. Üleilmne kriis, ükskõik kui ebaühtlaselt see poleks ka jaotunud, tuletab meile meelde, et Maa on väike. See, mis siin aset leiab, ei ole universaalne nähtus. Asi on mõõtkavas. Enamik ajaloosündmusi ei paigutu inimkogemuse mõõtkavva, ehkki indiviidid osalevad neis ja on nendest mõjutatud. Näiteks uusaegsed Euroopa impeeriumid Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Venemaa ja Austria-Ungari suhtlesid nii omavahel kui ka Osmani ja Hiina Qingi impeeriumiga, nii regionaalsel kui ka kvaasiplanetaarsel tasandil. Iga suhtlus, isegi rahumeelne, sisaldab teatud mõttes võitlust domineerimise nimel, olgu militaarses, majanduslikus, religioosses või kultuurilises mõttes. Sageli oli tegu domineeriva ja alluva poole ebavõrdse võitlusega ja see, mida me nimetame arhitektuuriks, esindab enamasti võitjaid. Seega ei üllata sugugi, et arhitektuurilugu on mitmes mõttes olnud vallutuste ajalugu (ja mitte ainult läänes) ning arhitektuur on olnud vallutuse vahendiks ja ühtlasi selle representatsiooniks, olgu otseselt või kaudselt. Milline võiks välja näha võidetute arhitektuurilugu? Seda on raske öelda, aga tõenäoliselt on seal palju varemeid.

Arhitektuuriajaloolaste üks uurimissuundi on päikese ja tuule energiat püüdev taristu ning sellest võrsunud sotsiaalne maailm. Utoopilise planeerimise vastuolud võivad päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite stsenaariumi muuta lõputuks päikese- ja tuulesõdadeks. Pildil Pakri tuulepark.

Liis Treimann / Äripäev / Scanpix

Küsimuse teine pool tähendab arhitektuuriloolastele minu meelest globaalse põhja arhitektuuri provintsialiseerimist ja lõuna arhitektuuri deprovintsialiseerimist. Esiteks, see tähendab teistsugust lugu, mis asendaks näiteks keskuse ja perifeeria käsitluse, mille kohaselt pärineb moodne arhitektuur Euroopast, kust levis järk-järgult XX sajandi jooksul üle dekoloniseeritud maailma. Teatud mõttes on see vaieldamatu, ent sugugi mitte nii enesestmõistetav (ja heroiline!), kui teadvustame, et moodne arhitektuur – ja selle all ei pea ma silmas ainult moodsaid kujundusvõtteid, vaid ka beaux-arts’i ja neogootikat – on impeeriumi arhitektuur. Haussmanni Pariis, mida Walter Benjamin nimetas XIX sajandi pealinnaks, oli impeeriumi pealinn. Selle pöördpoolel on vajadus üle vaadata, mida peame silmas näiteks termini „vernakulaarne“ all. Naaseme selle termini varasema kasutuse juurde. Vernakulaarsena iseloomustatakse ingliskeelsetes käsitlustes tänapäeval sageli globaalse lõuna arhitektuuri. Varauusajal, reformatsiooniaja Euroopas, aga tähistati selle mõistega keeli (prantsuse, saksa ja itaalia), mis vastandusid vanakreeka ja ennekõike ladina keelele kui moodsad (modernsed) keeled, mida kasutasid valgustunud, kirjaoskajad rahvad, kes taotlesid selsamal impeeriumide ajastul endale demokraatliku kodanikkonna õigusi ja kohustusi.

Rahvaarhitektuurile viidates on arhitektuuriloolased aga selle tähenduse kõrvale jätnud ja allutanud „vernakulaarsuse“ terminiga rahvapärase elitaarsele, isegi kui eesmärk on olnud päästa või tunnustada rahvaarhitektuuri kui väärtust. Kui lõuna pool elavate rahvaste (ja üleüldse rahva) arhitektuurikeelt nimetatakse vernakulaarseks, siis see rekoloniseeritakse sümboolselt.

Millised on praeguse arhitektuuriajaloo kirjutuse kõige pakilisemad küsimused?

Meie kõigi, sealhulgas arhitektuuriloolaste ees seisvate pakiliste küsimuste hulk on liiga suur, et see siin üles lugeda, ent paljud on seotud nn kliimaküsimusega. Ehkki kliimamuutustega seoses käsitletakse siiani arhitektuuri pakutud võimalusi peamiselt tehniliste lahenduste seisukohalt, võiksid siis ajaloolased alustada kliima ja ühiskonna seoste rekonstrueerimisest arhitektuuri kaudu. Muu hulgas võib seda teha tunnistades, et moodsa arhitektuuri ajalugu, nagu seda kõige konventsionaalsemal viisil õpetatakse – tööstusrevolutsioonist tänapäevani –, on kliimamuutustega vahetult seotud. Ei maksa unustada, et moodsad hooned sõltuvad söest ja naftast ning tänapäeva n-ö igavesed sõjad on suures osas nafta­sõjad.

Ehkki antropotseeni mõistes sisalduva sõna „anthropos“ universaliseerimine on problemaatiline, lubab see seost hästi näha. Suures plaanis on geoloogid, ökoloogid ja ajaloolased defineerinud antropotseeni kui geoloogilise ajastu, mil inimolendid on füüsiliselt sekkunud ja muutnud planeedi ökosfääri. Ehkki on mitmeid omavahel seotud tegureid, on kliimamuutus või globaalne soojenemine nende seas tuntuim. Loodusteadlased, ajaloolased, politoloogid ja teised on hakanud kliimaküsimust mõistma sotsiaalse küsimusena aga alles hiljuti. Või täpsemalt: nad, s.t meie, on hakanud mõistma kliimaküsimust sotsiaalse ja tehnilise küsimusena, sest pole olemas tehnilist protsessi, mis poleks ühtlasi sotsiaalne protsess, nagu arhitektuur seda väga hästi näitab.

Ma arutan neid teemasid regulaarselt doktorandidega. Hiljuti juhatasin seminari võimu kui esteetika, poliitika ja energia teemal. Mõtestasime arhitektuuri ajaloo ümber energia ajaloona ja lugesime tekste väga erinevatelt elualadelt. Ajaloolastel on siin palju pakkuda, veelgi enam siis, kui käsitleda energia ajalugu meediaajaloona, nagu eespool kirjeldasin arhitektuurilugu. Selge see, et kogu tänapäeva tehniline meedia vajab elektrit. Ent see, mida võiks nimetada arhitektuuri meediapoliitiliseks funktsiooniks, asjade esitamise ja organiseerimise viisiks, toimimiseks nende vahel justkui läve või piirina, on läbinisti seotud kliimapoliitikaga.

Arhitektuuriloolastel on vähemalt kaks omavahel seotud genealoogiat, mida uurida ja rekonstrueerida. Esimene on n-ö päästepaatide ajalugu, ellujäämisarhitektuur, mille lääne arhetüüp on Noa laev: see on müüride, kraavide ja kindlustuste ajalugu. Teine on akende ja tuulikute ajalugu, päikese ja tuule energiat püüdev taristu ning sellest võrsunud sotsiaalne maailm. Ilmselgelt humaansele iseloomule vaatamata võib päästepaadi düstoopiliseks lõppmänguks olla kliimaapartheid: päästepaate jätkub alati vaid mõnedele, aga mitte kunagi kõigile. Teiselt poolt, utoopilise planeerimise vastuolud, millest olen kirjutanud ka raamatus „Utoopia tont“, võivad päikesepaneelide ja tuulegeneraatorite stsenaariumi muuta lõputuks päikese- ja tuulesõdadeks, nii nagu on praegused naftasõjad ja teised koloniaalsed ja neokoloniaalsed konfliktid, millest on sündinud modernistlik ja postmodernistlik arhitektuur. Ajaloolase ülesanne on seega väga tõsine: tuua välja mineviku ja tänapäeva vastuolud ja olla veendunud, et ainult nii saab tekkida ettekujutus õiglasest tulevikust kõigile. Lõppude lõpuks pole ajaloolane ei rohkem ega vähem kui tuleviku teadlane, kes uurib minevikku, et leida tõendusmaterjali selle kohta, mis on maailmas tulemas.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht