Aeg hakata varuma

VII Tallinna arhitektuuribiennaal „Ressursid tulevikuks“ käsitleb materjalide, ehituskontseptsioonide ja sotsiaalse planeerimise leidlikku mitmekesisust.

ROOSMARII KUKK

Tallinna arhitektuuribiennaal „Ressursid tulevikuks“. Peakuraator Anhelina L. Starkova (Harkiv), kaaskuraatorid Daniel A. Walser (Zürich) ja Jaan Kuusemets (Tallinn). Täpsem info https://2024.tab.ee/.

Ressursid on tavaliselt piiratud. See tähendab, et inimeste piiramatute vajaduste rahuldamiseks ei jätku varusid, mida saaks kasutada lõputult. Seekordne Tallinna arhitektuuribiennaal käsitleb arhitektuuri ja linnaplaneerimist materjalide, hoonete, tüpoloogiate ja ühiskonna vaatenurgast. Pealkirja all „Ressursid tulevikuks“ on arhitektuurivaldkonna viimase aja põletavaim teema: kuidas mõelda, kujundada ja ehitada taaskasutatud materjalidest ning luua neist ressurss tuleviku kujundamiseks. Arhitektuurikeskuse korraldatav biennaal pakkus välja vaatenurga nendele küsimustele kolme ettevõtmise kaudu: kuraatorinäitus arhitektuurimuuseumis, sümpoosion Eesti kunstiakadeemias ja installatsioon Balti jaamas. Põhiosaga paralleelselt kulges ka satelliitprogramm avalike töötubade, konverentside, seminaride ja ekskursioonidega.

Uus vana, vana uus

Ehitussektor kujundab elukeskkonda ja on üks suurim majandusse panustaja. Seejuures ei tule vist enam kellelegi üllatusena, et ehitamine on ka üks saastavaim tegevus. Euroopa Liidus moodustavad ehitus- ja lammutusjäätmed umbes kolmandiku kõigist tekkivatest jäätmetest, Eestis on jäätmete hulk viimase kümne aastaga küll vähenenud, kuid ehitus- ja lammutusjäätmete hulk on kasvanud enam kui poole võrra.¹ Jäätmete vähendamise ja ressursside säästvama kasutamise asemel on ehitussektori prioriteet olnud objektide kiire valmimine ja kulude-tulude bilanss. Ka taristu lammutamisel ei pöörata tekkivatele jäätmetele suurt tähelepanu ning kahjustatakse ehitusmaterjale ja -elemente nii, et korduskasutamine osutub võimatuks.

Biennaal „Ressursid tulevikuks“ seab eesmärgiks näidata, kuidas on ressursside kasutamine võimalik ümber kujundada viisil, mis teeniks laiemat huvi, mitte ainult esteetilisi otsinguid. Teemapüstitus on ühtaegu aktuaalne ja vajalik, kuid kahtlemata keeruline. Jäätmete või olemasolevate ressursside ringlussevõtu puhul tuleb füüsiliste takistuste kõrval ületada ka levinud mõttelaadid. Biennaali eel sõnas arhitektuurikeskuse juhataja Hannes Praks, et teemale tuleks läheneda hoopis kultuuri vaatenurgast, sest ümberharjumine võtab aega. Vaja on leida tellija, kes on nõus kasutama olemasolevat, arhitekt, kes mõistab, kuidas kombineerida vanu materjale, murdes seejuures läbi ka bürokraatia kadalipust, ning lõpuks ehitaja, kes ideed realiseerida suudab.²

Olemasoleva kasutamises ei ole midagi ennekuulmatut ja ringlussevõtul on pikk ajalugu. Näiteks juba vanad roomlased olid taaskasutuse meistrid. Märgid, et ka siis ehitati taaskasutatud materjalidest, ilmnevad kahel eri viisil teada-tuntud Colosseumiski. Näiteks kasutati Colosseumi gladiaatorite võitluste vahepealsel ajal töö- ja eluruumideks, aga ka matmispaigana. Seega oli ühel rajatisel mitu otstarvet. Ühtlasi käsitleti amfiteatrit materjalipangana, mille kiviplokke või marmorit kasutati teiste hoonete ehitamiseks. Colosseumi marmorist rajati näiteks Püha Peetruse basiilika katedraali fassaad.

Teravnenud globaalsed pinged on nüüdseks asetanud arhitektide õlgadele uusi ülesandeid. Aina enam mõeldakse ressursside otstarbekamale kasutamisele ja ehitamisel pööratakse tähelepanu sellele, kuidas uute hoonete materjale pärast hoone eluea lõppu kasutada või hooneelemente kokku panna viisil, et saaks neid hõlpsamalt demonteerida ning taas ringlusesse saata. Sellega muutub ka arhitekti töö iseloom: arhitektist saab kombineerija, kes eri juppe omavahel oskuslikult sobitama peab õppima. Seejuures teisenevad ka esteetilised tõekspidamised, sest aina olulisemaks muutub eetika.

Kuraatorinäitus

Arhitektuurimuuseumi üles pandud kuraatorinäitus toob esile sõlmpunktid, mida arhitektuur peab tulevikus lahendama. Välja on pakutud stsenaariumid, kuidas seni käidud radadest hoiduda ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas kasutada olemasolevat.

Kuraatorinäitus on jaotatud kolmeks teemaks: sotsiaalne intelligentsus, ehitamise kontseptsioon ja materjalide kujundamine. Need on peamised ehitatud keskkonna arhitektuuriressursid. Valitud teemade eesmärk on näidata, kuidas kujundada ümber kohalike ressursside kasutamine viisil, mis teeniks kõiki, mitte vaid privilegeeritud vähemust. Näitus pole dogmade kordamine ja näitusel osalevatele arhitektidele anti teadlikult väga lai ja vaba lähteülesanne. Seetõttu erinevad 15 näitusetööd, millest kuus on Eesti autoritelt, nii lähenemisviisilt kui ka vormilt. Näitus, mille loomiseks on kasutatud teemakohaselt minimaalselt lisamaterjali, ei anna aga konkreetseid vastuseid, vaid kutsub pigem mõtlema ja juhib tähelepanu.

Rotermanni soolalao teisel ja kolmandal korrusel laiuv näitus on visuaalselt terviklik ja kaasahaarav. Kuna eksponaate on omajagu, on algul keeruline otsustada, millest alustada ja kuhu liikuda. Seega soovitan külastuseks varuda piisavalt aega ja haarata kõrvale lugemiseks ka biennaali tutvustav ajaleht. Näituseruumi eesosas asuvad „ReCreate“ (BC architects & studies & materials & Aleksandre Humbert) uurimisprojekti raames loodud videod, mis toovad esile erinevuse demonteerimise ja lammutamise vahel. Ühel ekraanil näidatakse lammutamist, mis lähtub doonormaja põhimõttest: betoonkonstruktsioonid monteeritakse lahti, et neid siis uute struktuuride rajamisel taaskasutada. Teisel ekraanil demonstreeritakse betoonhoone lammutamist, kus hooneosad purustatakse ja parimal juhul ümbertöödeldakse. See omalaadne ood betoonile näitab, kuidas betoonisõltuvust enda kasuks pöörata.

Arhitekt Musta kontseptuaalne installatsioon „Kangekaelsed tüpoloogiad“ uurib püsivust muutuste keskel. Büroo viimase kümnendi jooksul kavandatud ja valminud projektide näitel otsitakse struktuure ja väärtusi, mis tagavad hoonete pikaajalise kestvuse. Näitusele on toodud ka liivakast, kus külastaja saab astuda arhitekt-arheoloogi rolli. Arhitektide sõnul annab see võimaluse kaevuda sügavamale, et otsida dialoogi püsivuse ja muutuste vahel.

Kamp arhitektide töö „Mine + Craft“ paistab silma pragmaatilise lähenemisega, mida toetab põhjalik uurimistöö. Luubi alla on võetud Läänemaal asuv maatükk, millest 15 kilomeetri raadiuses leiduvatest ressurssidest on kavandatud eramu viieliikmelisele perele. Maja õigustab end ökoloogiliste materjalide – pilliroog, savi, ehituspuit, paekivi – kasutamisega ning sellest tulenevalt ka neli korda väiksema süsinikujalajäljega. Õhku jääb siiski küsimus, kuidas liikuda kavanditest reaalsusesse ning kuidas või kas oleks võimalik seda strateegiat kasutada ka suuremal mõõtkaval.

Prantsusmaal tegutseva Déchelette Architecture büroo tegemised kajastavad uut arhitektide põlvkonda, kes lähenevad arhitektuurile materjali kaudu. Näitusel eksponeeritud ning töötoa raames inimkätega valmistatud toorsavist sambad ühendavad bio- ja geopõhised materjalid ning käsitöö. Tampsavi tehnikat on maailma eri paigus tuntud juba tuhandeid aastaid ning viimasel aastakümnel on seda aina rohkem kasutusele võetud jätkusuutliku ja kuluefektiivse ehitusmeetodina.

Ühe prügi on teise aare. Pihlmann architectsi projektide fookuses on idee, et hooneid on võimalik taasluua materjalide ja ehituselementide ümbermõtestamise kaudu. Näitusel on eksponeeritud makett Kopenhaagenis, Thoravej 29 asuvast hoonest, kus arhitektid on ümber mänginud olemasoleva hoone struktuuri. 1960. aastatel ehitatud amortiseerunud hoone betoonplaadid on kasutatud treppideks, fassaad ümber sündinud kõnniteeks, uksed muudetud mööbliks. Nii on hoone iga kiht, sealhulgas see, mida tavaliselt ebaoluliseks peetakse, saanud väärtusliku tähenduse.

Sümpoosion

TABi avanädalal toimus Eesti kunstiakadeemias ühepäevane sümpoosion, mille moderaator oli biennaali üks kuraator Daniel A. Walser. Konverentsil arutati, kuidas mõelda arhitektuurist asukohaüleselt, kuidas mõista olemasolevaid ressursse. Esinejate seas olid Kristoffer L. Weiss, Emmanuelle Déchelette, Sascha Roesler, Søren Pihlmann ja Hannes Tarn. Kuna sümpoosionil osalesid valdavalt need, kes osalesid ka kuraatorinäitusel, siis võibki konverentsi pidada näituse laienduseks, kus sai enam teada projektide taustast.

Maineka Taani arhitektuurikirjastuse Arkitektens Forlag juhataja Kristoffer Lindhardt Weissi ettekanne näitas, kuidas Kopehaagenis toimub fossiilsetel ressurssidel põhineva linna ümberkujundamine. Filosoofiharidusega Weiss pani aluse Taani arhitektuuribüroole Effekt ning on esindanud Taanit mitmel Veneetsia arhitektuuribiennaalil (2006. aastal võitis ta parima rahvuspaviljoni eest Kuldse Lõvi). Esitluses käsitles ta liikumist n-ö maiste linnade ajastusse, kus urbanism peab kohanema uute meetodite, esteetika ja eetosega. Sümpoosioni vahepausidel juhatas ta aga raamatulaata, kus huvilised said täiendada oma varusid värske kirjandusega.

Šveitsi arhitekt ja teoreetik Sascha Roesler käsitles arhitektuuriteoorias toimuvat nihet, mille käigus on ajaloost hakatud mõtlema aina enam kui tulevikust. Kuigi ajalugu aitab mõista arhitektuuri ajalisust ja arengut, seavad praegused kriisid selle kahtluse alla. Arhitektuur liigub üha enam tulevikuootuste poole, mistõttu on vaja uusi, mitte ainult ajalool põhinevaid ruumikunsti loomise meetodeid. Ta tõi näiteks Sumatra saarel asuvad tubakaaidad, mis asuvad vernakulaarse ja modernse ristteel. Nende abil näitas ta, kuidas globaliseerumine viib uute inimtekkeliste ökosüsteemideni, mis omakorda panevad aluse uute vormide tekkimisele arhitektuuris.

Taani arhitekti Søren Pihlmanni ja tema büroo fookuses on kombineerida materjale nende omaduste põhjal ning luua seeläbi nii äratuntavaid kui ka üllatuslikke kompositsioone. Oma projektidega näitas ta, kuidas astuda vastu ühekordsele kasutuskultuurile. Kopenhaagenis Thoravej 29 asuva ühiskondliku hoone abil tutvustas ta üle- ja alahinnatud materjalide potentsiaali, esitas väljakutse harjumuspärasele materjalikasutusele ning mõtestas ümber materjalide väärtust. Ta pani kuulajatele südamele, et millegi säilitamine nõuab huvi selle jätkuva teekonna vastu: kruusakarjääridest, põldudest ja laboritest kuni ehituskomponentideni ja tagasi. Pihlmanni huvi ringlevate materjalide vastu jätkub ka 2025. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil, sest ta valiti Taani paviljoni kuraatoriks. Paviljoni väljapaneku juhtküsimus, kas ehitamist saab jätkata ilma uuesti ehitamata, on loogiline järg või täiendus Tallinna arhitektuuribiennaalile.

Aega pole raisata

Installatsioonivõistlus, mis on aastaid olnud osa TABi programmist, annab uutele tulijatele või miks mitte ka vanadele olijatele võimaluse end proovile panna ja midagi päriselt valmis ehitada. Varem on väikevorme püstitatud Rotermanni soolalao ette, kuid seekord kerkis paviljon Balti jaama platsile ning jääbki tallinlaste kasutusse. Installatsioonivõistluse „Selleks korraks“ kuraatorid olid Eesti arhitektid Laura Linsi ja Roland Reemaa, kes kutsusid üles uurima arhitektuuri nõtkeid omadusi: koostööl põhinevat autorsust, taasloovat disaini ja mittelineaarseid ehitusprotsesse. Võistlusele esitati rohkem kui 80 tööd üle kogu maailma ja neist kümme valiti edasiarenduseks.

Konkursi võitsid noored arhitektid Elisabeth Terrisse de Botton (Hispaania) ja Matthieu Brasebin (Prantsusmaa) projektiga „Aega pole raisata“. Võistlustöö eesmärk oli luua ruum pausi võtmiseks. Balti jaama valmis varjualune, kus oodata bussi, rongi või trammi. Kavandis oli ette nähtud kaheksa kõrvuti asetsevat ruumi, mida eraldavad ehitusjääkidega täidetud teraspuuridest seinad. Ettepanekust ehitati valmis üks fragment. Terastugedele toetuva ja liimpuidust katusetaladega paviljoni leidsid linlased – ühissõidukit ootavad noored ja vanad inimesed või kogunevad varesed – aga tõepoolest kohe üles.

Idee skulptuursete objektide eksponeerimise asemel rajada funktsionaalseid ehitisi on tervitatav, sest nii on arhitektuuri sõnum toodud laiema avalikkuse ette, kuid ruum tõlgendamiseks jääb alles. Näiteks tõlgendas Eesti Ekspress kuu enne biennaali algust rubriigis „Guud, bääd, nädala sõna“ paviljoni „bäädina“. Varjualusele heideti ette, et see näeb välja nagu juhuslikest ehitusülejääkidest lombakas katusealune.³ Ehk näitab see, et ühiskond laiemalt on endiselt kannustatud visuaalsest esteetikast ning Hannes Praksi kirjeldatud mõttelaadi muutumiseni on veel omajagu minna.

Kokkuvõtvalt suunab 2024. aasta TAB mõtlema arhitektuurist kaugemale kui vaid selle esteetilistele eesmärkidele, püüdleb valdkonna nähtamatute, ebameeldivate ja varjatud külgede avastamise poole. Võrreldes varasemate aastatega on sündmus mahult kasinam, kuid sellegipoolest terviklik. Biennaali juhtteema on aktuaalne, kuid abstraktsete kontseptsioonide ja üksikute näidisprojektide kõrvale oleks oodanud ka radikaalsemaid strateegiaid. Ehk on aeg astuda näituse liivakastist välja tegudele?

1 Margit Rüütelmann, Marchello Mitt, Katrin Vene, Murel Truu, Sirli Peepson, Renoveeritavate ja lammutatavate hoonete materjalide ringkasutuse potentsiaal Eestis, 2023, lk 5. (https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2024-03/A5.2_Aruanne_13.11.2023.pdf)

2 Neit-Eerik Nestor, Hannes Praks: ehitusmaterjalide taaskasutamine on mõttelaadi küsimus. – ERR Kultuur 11. X 2024. (https://kultuur.err.ee/1609488307/hannes-praks-ehitusmaterjalide-taaskasutamine-on-mottelaadi-kusimus)

3 Guud, bääd, nädala sõna: Üha rohkem soovitatakse ärgata hommikul kell viis. – Eesti Ekspress 4. IX 2024. (https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120319049/guud-baad-nadala-sona-uha-rohkem-soovitatakse-argata-hommikul-kell-viis)