Andres Rõigas kaitses hiljuti Tartu ülikoolis doktoritöö „Maapiirkondade turundus: seosed kohaliku omavalitsuse, kogukondade ja kultuuripärandiga.“ Rõigas on töötanud Viljandi maavalitsuses ja juhtinud Halliste valda ning olnud aktiivselt abiks inimestele linnast maale kolimisel. Rääkisime teguritest, mis inimesed maale toovad, ning millist rolli mängivad seejuures maastik ja kultuuripärand ning otsustamisjulgus.

Kõik Exceli tabelid näitavad, et suuremates linnades ja keskustes on elu palju kulutõhusam. Milleks on elu maal üldse vaja?

Pärandi, maastiku, maastikumustrite ja maa-arhitektuuri, elustiili ja välja kujunenud arusaamade säilimiseks. Eestis on osa tegemisi ja töid seotud just maaeluga. Kõigel, mis on olemas, mis on välja kujunenud, on ju mingisugune väärtus.

Maastik on läbi aegade ühel või teisel viisil kasutusel olnud: karjamaa, elamine, teed. Selle kõige edasikandumine ja säilimine on oluline. Hoonetele on vaja rakendus leida elukohana või mõnel muul otstarbel, suvekoduna vms.

Haritavad maalapid on tänapäeval suured, niidud kaovad, metsad muutuvad – maastiku status quo hoidmine on keeruline. Maja saab valmis, seisab paigal ega muutu ajas palju, maastik elab ja teiseneb aga pidevalt.

Osa maastikke hävis, kadus, muutus tundmatuseni juba Nõukogude-aegse suurpõllunduse ja maaparanduse käigus. Küsimus on ikkagi selles, kas maastik säilib koos asustuse ja asustusstruktuuriga. Ma ei seosta maastikku üldse põllumajandusega, pigem asustusmustriga, mis on aegade jooksul välja kujunenud. Kahjuks on osa sellest küll kadunud, aga midagi on võimalik säilitada ja ehk osaliselt isegi taastada. Elukeskkond on see, miks tullakse maale elama. Asi on eneseväljenduses, elu unistuses, eneseteostuses. Seda tuleks võimaldada. Regionaalpoliitika peab tagama võimalused luua taristu, mis käib üksikisikule või perekonnale ilma toetusmeetmeta üle jõu.

Kas saab rääkida maale kolimise trendist?

Ei saa öelda, et maale kolimine on trend, pigem eneseteostuse võimalus. Mõtlen aeg-ajalt, et mis sunnib eestlast ostma teist majapidamist, peamiselt maale, sinna hullu moodi investeerima, sellega tegelema. Mis see muud on kui rahulolu.

Mõned asjad on maal endiselt paremad. Peale mugavuste, mida on vaja moodsaks argieluks, nagu vesi, kanalisatsioon, internet jms, on maal ka maalised väärtused. Seal on mõnus keskkond ja ilus ümbrus, ühtehoidvad naabrid, maal on lastel turvalisem, loodus on käe-jala juures jne. Sellepärast maale minnaksegi.

Kas võib öelda, et maale kolides ujutakse praegu vastuvoolu? See on justkui mäss linnastumistrendi ja regionaalpoliitika ebatõhususe vastu.

Kõigepealt tuleb aru saada põhjuse ja tagajärje seosest. Avalikus meedias ja omavahelistes vestlustes jääb kõlama mõte, et inimesed kolivad maalt linna, sest maal suletakse järjest kõike. See pole mingi põhjus linna kolimiseks. See on hoopis kõikide kehvade otsuste tagajärg.

Teiseks tuleb mõelda, kes see siis on, kes linna läheb. Ära läheb noor inimene, kes suundub õppima. Isegi kui tal on unelm, et ta naaseb, siis tegelikult tekivad õppimise ajal sidemed, töökohad, kooselu, karjäärivõimalused. Tagasitulek ei mahu enam tema plaanidesse. Piirkonnad vananevad ja kahenevad ja seda peamiselt seetõttu, et noori pole enam. See on vastu võtmata otsuste tagajärg.

Eestis on ju regionaalpoliitika olemas ja seda on isegi kõvahäälselt ellu viidud, aga tulemusi ikkagi pole. 1998. aastal koostati esimene Eesti regionaalpoliitika strateegia. Siis oli kõige rikkama ja kõige vaesema maakonna sissetulekute vahe umbes veerand. Nüüdseks on see kõvasti suuremaks kärisenud. Järelikult on ikkagi midagi väga valesti tehtud.

Mõni asi on hästi ka. Näiteks hajaasustuse programm, mille eesmärk on tagada maapiirkondades elavatele peredele head elutingimused ja seeläbi aidata kaasa elanike arvu püsimisele. See on õrn katsetus, mis võiks toimida veidi võrdsemate tingimuste juures. 30 aasta jooksul on elukvaliteet maal paranenud. Kõvakatte on saanud väga palju teid.

Keegi ei taha kolida maale kehvadesse oludesse ning hakata taotlema raha, et tee korda saada, sest muidu ei saa lapsed lasteaeda. Kui Eestis ka on noori, kes tahaksid oma tulevikku maaga siduda, siis takerdutakse just selliste probleemide otsa. Oma raha eest ei jõua nad taristut ja struktuure rajada, isegi elektriliini vedamine majani maksab tohutu summa. Seesuguseid asju tuleb toetada juba eos, mitte tagantjärele: tuleb luua isikukeskne regionaalpoliitika.

Isegi kui keegi püüab omal käel toimetada ja näiteks pangast laenu saada, siis pangad ei pea maapiirkonda investeerimise vääriliseks. Lõpuks lüüakse käega, nii eluhoone ehitamisele kui ka äri rajamisele. Ja vajalikud summad on tegelikult väikesed, need pole miljonid.

Ettevõtlustoetused on olemas, mõned isegi päris head, aga need annavad kokku pool investeeringust, teine pool tuleb üldjuhul pangast laenuna võtta. Pankadest ma saan aru, nende ülesanne on omanikele kasumit teenida. Kui pangale pole laen perspektiivikas, siis peaks riik seda julgustama ja toetama. Selle laenuga saab ju üles ehitada töökohad, mis on väga suur samm.

Neid asju tuleks regionaalpoliitika raames lahendada. Võimalused on olemas ja raha on regionaalpoliitikas olemas, seda tuleb lihtsalt teistmoodi ja arukalt kasutada.

Mainisid kuskil, et maaelule võib hoobi anda ka see, kui väikeste apsakate tõttu bürokraatlike nõudmiste täitmisel küsitakse tagasi toetus või määratakse trahv.

Toetussummasid lihtsalt ei maksta välja. See kõik on ebaproportsionaalne karistus. Keegi pole ilmeksimatu ja ka tühiste eksimuste eest määratakse suuri karistusi. Jah, see on ülekohtune. Kõige rohkem puudutab see avalikku sektorit.

Regionaalpoliitika on Eestis sõnades olemas. Tihti lükkab aga riik väga palju kohustusi omavalitsuste õlule, kuigi neil pole oskusi, teadmisi ega ka vahendeid, et nende teemadega tegeleda. Kuidas peaksid olema ülesanded jagatud? Mida peaks tegema riik, mida omavalitsused? Kus on tasakaal?

Regionaalpoliitika on riigi ülesanne. Omavalitsused saavad mõndagi ellu viia, kui neile eraldatakse vahendid ja luuakse võimalused. Omavalitsuse ülesanne ei ole regionaalpoliitikat teha. Riigil peavad ikkagi olema riiklikud eesmärgid ja ülesanded. Kohalik omavalitsus peab oma territooriumil täitma ülesandeid, mis on talle pandud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega. Regionaalpoliitikat pole sinna sisse kirjutatud.

Senised regionaalpoliitilised otsused ei ole Eesti riiki mitte kuskile viinud, ammu oleks aeg maha istuda ja mõelda, mida on valesti tehtud. Raamdokumendid ei ole päriselu mõjutavad otsused. Regionaalpoliitika pole see, et valla koolile pannakse uus katus, see on omavalitsuse ja riigi ülesanne niikuinii.

Praegu puudub ka arutelu selle üle, mis see regionaalpoliitika üldse on. Ühte asja on tehtud hästi: riigiasutuste pealinnast väljaviimine. See on mõnele piirkonnale andnud väga suure toe. Eesti kõige suurem regionaalpoliitiline samm oli haridus- ja teadusministeeriumi viimine Tartusse. Selles suunas tuleks edasi minna ja kõik ministeeriumid maakondade vahel ära jagada.

Tood oma doktoritöös välja, et maal on inimestele teenuste kõrval sama olulised ka kohapealne tugi, sotsiaalne võrgustik, teadmine, kelle poole häda korral pöörduda. Kui palju selliste tugivõrgustike punumisega teadlikult tegeletakse?

Esimese tõuke maale kolimiseks annab siiski koht, seejärel tulevad mängu naabrid, sealsed inimesed. Ja siis võib-olla ka see, et on olemas tugivõrgustik. Kindlasti vaadatakse ka teenuseid, need on Eestis kuuldustele vaatamata veel siiski päris heal tasemel.

Tavaliselt peab kogukond ise leidma selle inimese, kes aitab piirkonda turundada ja võrgustikke luua, see pole ametniku töö. Ainult kohapealne inimene suudab elupaika turundada tulemuslikult. Tugivõrgustik peab niikuinii olemas olema.

Pidasin silmas pigem seda, et keegi teeb teadlikult tööd selle nimel, et piirkonna inimesed kokku tuua, et keegi kasvataks kogukonda.

Üks asi on inimeste kokkutoomine ja kohapealne toimetamine, see on muidugi ametniku ülesanne: pakkuda lahendusi, vahel raha, tihti toetust jms. Oma paiga väärtusest saab aga aru ainult kohalik inimene. Ja selles mõttes, väärtustamise ja väärtuse esiletoomise mõttes, on maastik ja pärand ressurss, mida on turundamiseks ikkagi väga vähe kasutatud. Vaja on inimest, kes oskab väärtust näha ja seda teistele tutvustada.

Ehk peaks regionaalpoliitika raha suunama hoopis inimeste omavaheliste suhete tihendamisse ja hoidmisse? Ehk annaks see maaelule rohkem vunki juurde kui bussiliinid ja raamatukogu?

Bussiühendusi ja raamatukogu ei saa samasse patta panna, raamatukogu on kohaliku omavalitsuse hallata. Julgen aga väita, et Eesti regionaalpoliitikas on raha küll, aga seda kasutatakse valesti. Maale kohapeale on kindlasti vaja inimest, kes tunneb piirkonda, näitab maja, tutvustab naabrimeest, teeb sauna.

Nendesse piirkondadesse, mida ma uurisin, tuldi linnast sageli ka sõpruskondadena. Tullakse kooli pärast, kogukonna pärast, võib-olla mõne ettevõtte pärast, võib-olla sellepärast, et meeldivad need väikesed majad. Igal pool on midagi omapärast, oleme ju inimestenagi päris erinevad.

Ühe entusiastliku inimese sattumine õigesse kohta tundub ikkagi väga juhuslik. Pigem on see õnne, mitte kavandamise ja planeerimise küsimus.

Jah, muidugi on siin sageli tegu juhusega, õige inimese sattumine õigesse kohta ongi pikk juhuste rada. Võib ka juhtuda, et mitu inimest tuleb korraga ühte kohta.

Oma doktoritöös olengi kirjeldanud uute kogukondade tekkimist: korraga tuleb üks grupp inimesi, kellel on sarnased huvid ja väärtushinnangud. Tihtilugu on ikka väga juhuslik, kuhu satutakse. Valik oleneb ka sellest, kas on olemas just neile inimestele sobivad tingimused, kas kõigile soovijatele on sobilikku kinnisvara.

Kas võib öelda, et nii juhtub rohkem kohtades, kus on väärtuslikke maastikke ja arhitektuuripärandit?

Uuringutest tuli välja, et üks oluline maale kolimise eeldus on ikkagi majad, kuhu saab kolida. Omavalitsuses peaks olema ülevaade, kas ja kus on selline kinnisvara, mida pakkuda neile, kes soovivad maale elama tulla.

Järgmiseks on vajalik toetada kohalikke inimesi, näiteks hoolitseda selle eest, et oleks koht, kus saab koos käia. Seda on vaja, et piirkonna arengust huvitatud ettevõtlikud inimesed saaksid kokku, et neil oleks võimalus omavahel arutada.

Kuivõrd peavad kohapealsed inimesed turunduse valdkonnaga sina peal olema, et kõik toimiks?

Praktikas on ikkagi nii, et tuleb keegi, kes ütleb, et ta tahab maale tulla, tahab endale maja. Tal soovitatakse pöörduda kellegi poole, kes aitab ringi vaadata, räägib mõne loo juurde – ja nii see läheb. Kohaturundus ei ole ju uus nähtus, kuigi läbi aegade on seda seostatud pigem linnadega. Lõpuks pole see inimene maal mingi turundusguru. Ta on lihtsalt olemas.

Turundamine tähendab siis pigem inimlikku suhtlust?

Üks asi on tõesti suhtlus, aga teine mingisse piirkonda kolimise suur põhjus on perekondlikud ja sugukondlikud ajaloolised sidemed. Kui tegin uurimistööks intervjuusid, siis tuli selgelt välja, et paljudel on piirkonnaga side. Võib-olla ei tähtsusta tulijad esimese hooga kohalikku kogukonda, vaid hoopis esivanemate lugusid, kultuuritausta, väärtusi.

Maale kolimine on elu muutev otsus: seda ei tehta kergekäeliselt, sellesse panustatakse vaimselt ja rahaliselt nii palju – ja kindlasti pole see kasumlik. Maale kolimise eeldus on, et töökoht on n-ö kohvriga kaasas, et on võimalik teha kaugtööd. Paljudel sellistel tulijatel on hea haridus, nad leiavad kohapeal tööd õpetajatena, projektijuhtidena, toimetavad kohalikus kogukonnas, toetavad maaelu oma oskuste ja teadmistega.

Igas Eesti piirkonnas pole silmapaistvat arhitektuuripärandit, mida turundusvankri ette rakendada. Ka asustusstruktuur ja maastikumustrid erinevad piirkonniti. Kirde-Eestisse ei kipu ilmselt keegi. Kas piirkonnad, kus on vähem arhitektuuripärandit – rehetaresid, asunikukohti jms –, surevad ka kiiremini välja?

Ma usun, et igaühele on kuskil midagi, kas siis asustusstruktuur, sobiv kool, talumajad, korrusmajad vms. Iga koht on oma nägu ja ka lähenema peab erinevalt. Eestis on väga erineva asustusmustriga maastikke. Väärtuste põhjal – see võib olla mingi detail, arhitektuur vms – kujuneb lugu. Sõitsin täna just läbi Eestimaa, igal pool on ahhetama panevat arhitektuuri. Mõnes kohas elatakse koos, mõnes kohas rohkem hajali. Kagu-Eestis ja Mulgimaal loob trendi hajaasustus, kuskil mujal on see midagi muud.

Kõige enam kardan aga hoopis väikelinnade pärast, kus elu pole nagu linnas, aga pole ka maaelu võlusid.

Kes on kohapeal need inimesed, kes on kõige paremad n-ö müüjad? Millised on nende isikuomadused?

See on inimene, kes oskab kohta huvilistele tutvustada, kes oskab ja teab natuke rohkem kui teised. Alati peab saama teda usaldada, tal peab olema piirkonna kinnisvarainfo või peab ta teadma kedagi, kellel see info on. Tal peab olema kogemust ja hullult aega.

Lõin ka ise maale elama kutsumise kampaaniates kaasa. Käisin messidel, tekkisid kontaktid, aga pean tunnistama, et ma ei olnud väga edukas inimeste maale elama kutsuja. Minu töö tulemusel sõlmiti vist ainult üks müügitehing. Pigem sain tulemusi teistmoodi ja alternatiivsete võrgustike kaudu.

Oled oma töös välja toonud, et aktiivselt hakatakse elanikke juurde otsima ja kutsuma ka siis, kui näiteks kooli ähvardab õpilaste vähesuse tõttu sulgemine. Kas vastuliikumine paneb tegutsema?

Töös toodud lugusid ei saa otseselt vaadata vastuliikumisena. Pigem oli see juhus, et ühel hetkel tekkis grupp inimesi, kes hakkas liigutama oma eluolu hoidmise nimel.

Mis paneb kohaturundajaks hakkama? Minu puhul on see olnud keskmisest sügavam huvi vastloodud vabariigi aegse ja ka tsaariaegse arhitektuuri vastu. Ikka helistati ja küsiti, et noh, sina ju tead, kust midagi leiab. Enamasti olengi saanud inimesi aidata.

Mis veel motiveerib? Inimesed võtavad elu juhtimise enda kätte ja ehitavad ise toimiva kogukonna. Tuleb üks uus elanik ja näitab teistele, et näed, mul on siin väga lahe maja, on teenused, olemas on kool, saime päris normaalse interneti ka. Ja toob nii endaga kaasa järgmised elanikud.

Linnades räägitakse keskklassistumisest. Räämas, kehva mainega piirkonda kolib loovklass, kes tõmbab elu käima, piirkonna maine paraneb ning kõik tahavad ühtäkki sinna kolida, melust osa saada. Populaarsuse kasvuga kaasneb kinnisvara hinna ja elukalliduse tõus. Lõpuks ei suuda esialgsed elanikud piirkonnas elamist endale enam lubada ja on sunnitud kolima mujale. Kuivõrd toimib selline mudel maapiirkondades? On ju veetlevamaid maapiirkondi, kas või Setomaa, kus on ühtlasi ka väga tugev kultuurielu ja osatakse väga osavalt traditsioone turundada.

Sarnasus on olemas. Päris samasugust mudelit maaelu puhul ei ole kohanud, aga on näha, kuidas uued tulijad võtavad omaks piirkonna traditsioonid, kultuurinähtused ja kombed, näiteks murdekeele. Eks omanäolistesse piirkondadesse tullaksegi nende väärtuste pärast. Minu uurimispiirkonnas polnud juhust, et uute tulijate pärast oleks elukallidus tõusnud ja keegi oleks pidanud ära kolima. Võib-olla juhtub seda teatud tingimustel vaid saartel.

Kui maapiirkonna arhitektuur on üks väärtusi, mis inimesi maale meelitab, siis kuivõrd osatakse algupärast hoida? Kauged pole ju ajad, kui talutare puitaknad asendati plastakendega ja fassaad löödi üle plastlaudisega.

Mitmel pool, kus käisin koos kaasautoritega intervjuusid tegemas, selgus, et vana arhitektuuri säilitamine ja taastamine on inimestele maailmavaade, säästlik eluviis.

Tuleb mõista, et hooned, mis enamasti uusasunike kätte satuvad, pole ju muinsuskaitse all, nii et selliste majade osaline renoveerimine ja soojustamine tänapäevaste materjalidega on ehk ka õigustatud, kui säilivad väärtused, millest inimesed lugu peavad.

Unikaalseks peetakse ka kohta ja maastikku, puid, mis seal kasvavad. Kui maja on väga hullus seisus ega vasta pere vajadustele, siis ehk ongi õige see maha võtta ja uus ehitada? Eks mõnikord võivad kaduda ka päris uhked asjad, aga aasta-aastalt jääb seda aina vähemaks.

Mil määral mõjutavad suured riiklikud projektid, näiteks tuulepargid, maa eluolu? Uusi tulijaid need võib-olla pelutavad ja vanu olijaid ehmatavad? Kui palju need ühiskonda lõhestavad?

Uute 300 meetrit kõrgete tuulikute vastu ollakse lausaliselt. Minu talust jääb üks selline tuulepark 12 kilomeetri kaugusele, aga see paistab mulle teeotsa ära. Mu elukoha ja tuulikute vahele jäävad aga ju veel mitmed külad. Minu arust need kõrged tuulikud risustavad maastikku ja ma ei saa aru, miks ei taheta kavandada väiksemaid.

Seda pean aga rõhutama, et kogu aeg ei saa kõige vastu ka olla. Mulle tundub, et aeg-ajalt on päris pajudele protsessidele vastu nn gastrollivad vastuolijad.