Resonabilise helisev vaikus

Resonabilise helisev vaikus

Tänavu sügisel tähistab oma 10. sünnipäeva Eesti muusikaelu üks vilkamaid ja omapärasemaid kammermuusika ansambleid Resonabilis. Aastatepikkuse sisuka kontserttegevuse ning Eesti uue heliloomingu esitamise ja tutvustamise eest nii meil kui mujal maailmas tunnustas ansamblit hiljaaegu ka Eesti Kultuurkapital muusika aastapreemiaga.

Koostöös firmaga Estonian Record Productions esitles Resonabilis septembris oma uut CDd („North Wind, South Wind. Contre-le-vent music from Estonia”). Albumisse on koondatud noorema põlvkonna heliloojate uuem looming (Jüri Reinvere, Tatjana Kozlova, Tauno Aints, Andrus Kallastu, Kristjan Kõrver ja Helena Tulve), aga kuna Resonabilise siira huvi ja tähelepanu on pälvinud ka meie lähinaabrite nüüdismuusika, siis võib sellel plaadil põneva pärlina kuulata ka Läti helilooja Eugene Birmani loomingut.

„Contre-le-vent” ehk eesti keeles „Vastutuult” albumi alapealkirjana vihjab muusikute sõnul sellel kõlava muusika olemusele kuid see väljendab suurepäraselt ka ansambli taotlusi, esteetikat ja kohta meie muusikaväljal. Ühteagu eristutakse tavapärasest, see avaldub juba ainuüksi ansambli unikaalses koosseisus (kandlel Kristi Mühling, flöödil Tarmo Johannes, tšellol Aare Tammesalu ja vokaalsolist Iris Oja) ja seeläbi ka erakordses kõlakoosluses esitatavate helitööde näol. Vastuvoolulisusega võib tähistada ka kontserdi kui sellise ideed, mis on teostunud aastaid kestnud sarjas „reVisioon”. Juba pealkirigi lubab aimata, et kuuldav kunst, s.o muusika, on ühendatud visuaalse kunstiga. Uuendusliku ja värskena on mõjunud ka Resonabilise kontsertide toimumispaigad: kunstigaleriid, mitmed arhitektuuriliselt põnevad ruumid, kus sageli hakkab muusikaga resoneerima ka interjöör ja etteaimamatult muudki detailid. Põnev on ka Resonabilise kontsertidel publikule antud liikumisvabadus, nii et kuulaja saab kujundada ise enesele kontserdielamuse. Reminestsentselt ja maitsekalt mõjuvad plaadi bukletis esitletud eesti kunstnike Eda Lõhmuse ja Liis Kogre maalid.

Vahemärkusena peab lisama, et ansamblil enesel ei ole eesmärki olla väljakutsuv ja novaatorlik ega ka ajaliselt piiritleda muusikat nüüdis- ja mittenüüdismuusikaks, vaid lihtsalt vahendada elamuslikku, ausat ja head muusikat. See leiab kinnitust plaadil esitatavaid teoseid kuulates. Globaliseeruvas infotulvast mürisevas maailmas nõuab väärtusliku ja korrastatud info leidmine ja valimine teatavat pingutust. Resonabilise plaadil kõlav muusika suunab kuulaja juba esimese, Jüri Reinvere teosega „Maiimpeerium” otse ja kiiresti vajalike ja ajatute väärtusteni. See annab kuulajale taastunnetuse puhtast vaikusest, looduslikult kulgevast ajast ja piiritult avarast ruumist, kus hääled, sosinad ja helid lummavalt sulanduvad. Selline pinevil, helidesse ja tämbritesse sulandunud kulgemine muusikalistel väljadel on tajutav ka Tatjana Kozlova teoses „Kõielkõndija”, Tauno Aintsi teoses „3film” ja Andrus Kallastu teoses „Eleegiline troop”.

Iidsete sõnade ja helivärvide tundeerk kooslus ja lummus Helena Tulve teoses „North Wind, South Wind“, Kristjan Kõrveri teoses „Signum Magnum II ” ning Eugene Birmanni teoses „defixio2” kannab kuulaja aegadesse, kus sõnal oli maagiline ja kirgastav mõju.

Resonabilise puhul on elamuslik niivõrd ebatavalises koosluses sulanduvate pillide ja hääle orgaanilisus ja üheshingamine. Ansambli plaat oma sugestiivsuses on justkui lemmikfilm, mida ikka ja jälle on põnev uuesti vaadelda ning millest iga kord võib leida uusi nüansse ja detaile, mis varem ehk märkamata jäänud.

Sirp