Vahemärkusena peab lisama, et ansamblil enesel ei ole eesmärki olla väljakutsuv ja novaatorlik ega ka ajaliselt piiritleda muusikat nüüdis- ja mittenüüdismuusikaks, vaid lihtsalt vahendada elamuslikku, ausat ja head muusikat. See leiab kinnitust plaadil esitatavaid teoseid kuulates. Globaliseeruvas infotulvast mürisevas maailmas nõuab väärtusliku ja korrastatud info leidmine ja valimine teatavat pingutust. Resonabilise plaadil kõlav muusika suunab kuulaja juba esimese, Jüri Reinvere teosega „Maiimpeerium” otse ja kiiresti vajalike ja ajatute väärtusteni. See annab kuulajale taastunnetuse puhtast vaikusest, looduslikult kulgevast ajast ja piiritult avarast ruumist, kus hääled, sosinad ja helid lummavalt sulanduvad. Selline pinevil, helidesse ja tämbritesse sulandunud kulgemine muusikalistel väljadel on tajutav ka Tatjana Kozlova teoses „Kõielkõndija”, Tauno Aintsi teoses „3film” ja Andrus Kallastu teoses „Eleegiline troop”.
Iidsete sõnade ja helivärvide tundeerk kooslus ja lummus Helena Tulve teoses „North Wind, South Wind“, Kristjan Kõrveri teoses „Signum Magnum II ” ning Eugene Birmanni teoses „defixio2” kannab kuulaja aegadesse, kus sõnal oli maagiline ja kirgastav mõju.
Resonabilise puhul on elamuslik niivõrd ebatavalises koosluses sulanduvate pillide ja hääle orgaanilisus ja üheshingamine. Ansambli plaat oma sugestiivsuses on justkui lemmikfilm, mida ikka ja jälle on põnev uuesti vaadelda ning millest iga kord võib leida uusi nüansse ja detaile, mis varem ehk märkamata jäänud.
