Kumus on üleval Anders Härmi kureeritud rühmanäitus „Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul“, kus on võetud hinnanguid andmata vaatluse alla nn tehisintellekti, aga ka üldisemalt digitehnoloogiate problemaatika ühes seda saatvate inimlike meeleolude ja hirmudega. Kuraatori sõnul huvitas teda ennekõike tänapäevase homo digitalis’e alateadvus ja kehataju, aga ka see, mis jääb inimesest kõikvõimalike simulaakrumite maailmas lõpuks järele.

Alustagem näituse pealkirjast. Mismoodi Pygmalioni ja Galatea müüt seda näitust liigendab?

Ma otsisin pealkirja tükk aega. Seda konkreetset müüti on iseenesest uue meedia kontekstis üsna sageli rakendatud, mäletan juba üheksakümnendatest, kuidas seda tehisaru üle spekuleerides kasutati. Tegemist on looga skulptor Pygmalionist, kes oli vastik tüüp ja misogüün ning kes modelleeris omale ideaalse naise kuju, kellesse ta siis armus. Tema skulptuuri nimega Galatea äratas jumalanna Aphro­dite ellu – halastas ta peale. Inimese tehtud asja elluäratamine oligi peamine põhjus, miks seda müüti juba üheksakümnendatel selle teema puhul päris palju kasutati. Aga teistpidi võime seal ära tunda ka arhetüübi, mis on kogu lääne kultuuri saatnud algusest peale – meiegi rahvakultuuris on näiteks lood krattidest, samuti ju inimese tehtud asja elluäratamise katse. See nüanss mulle meeldis ja mulle paistab, et olemegi nüüd mingis mõttes sisenenud Galatea ajastusse.

Aga on veel üks teine süžee, mis sellele näitusele tooni andis: lugu nereiid Galateiast, kelle armsama tapab armukade kükloop ning kes siis muudab kurvastusest oma armsama keha vulisevaks ojaks. See lugu on näitusel esindatud prantsuse raamatuillustraatori Bernard Picarti väikese graafilise tööna. Nii Galateia kui ka Galatea loos on mõlemas transformatsiooni motiiv väga tugevalt sees. Aga näitusel on väljas ka Timo Tootsi teos „Neuronektar“, kus ta põhimõtteliselt näitab, et isegi inimese ajuvedelik võib teatud tingimustel olla tehisarule kui vulisev oja … või hoopiski kütus. Inimesed on nüüd ise mesilased, keda masin kasvatab, mitte meie ei kasvata enam mesilasi.

Mille järgi sa kunstnikud sellele näitusele valisid?

Ma hakkasin seda näitust ette valmistama umbes kaks aastat tagasi: sain aru, et mul on vaja selleks ära teha päris põhjalik uurimistöö, mille ma ka ette võtsin. Ainus asi, mida ma kindlalt teadsin, oli see, et ma tahan näidata Jon Rafmani töid. See näitus räägib digitaalsest kultuurist üldisemalt, mitte ainult tehis­arust. Tehisaru tulek on lihtsalt järgmine aste üleüldises digikultuuri arengu loos, see ei ole midagi nii eraldiseisvat. Tegemist ei ole selles mõttes katkestuse, vaid loogilise käiguga. Rafman muidugi tegeleb praegugi selle kõigega väga intensiivselt, aga ma valisin temalt siia näitusele klassikalised teosed, millest sai mingis mõttes selle näituse ankur. Ma sain aru, et tehisaru problemaatika üksi on siiski irdne, tegelikult peab ikkagi rääkima digitaalse kultuuri mõjust inimesele ja inimkonnale natuke laiemalt – ja seda ei saa mingile ühele aspektile taandada.

Jon Rafman oli minu nurgakivi sel näitusel, temata ei tahtnud ma seda näitust teha. Olen ta töid ammu jälginud ja iga kord, kui ma neid näen, siis need lihtsalt köidavad. Ja sealt läks see laiali. Käisin väga palju ringi, erinevatel üritustel ja näitustel üle Euroopa, kus midagi analoogilist korraldati. Sest tõepoolest: kui kaks aastat tagasi selle teemaga algust tegin, olid need teemad igal pool üleval. GhatGPT tuli välja 2022. aastal ja aastaks 2024 oli terve Euroopa täis näitusi, mis olid selle teemaga ühel või teisel moel seotud. Kunstnikud ja näituse­institutsioonid olid jõudnud reageerida. Minu õnn oli see, et ma sain minna nendele näitustele ja n-ö leida sealt just kõige sobilikumad teosed. Ja teistpidi: tõin oma näitusele ka kunstnikke, keda nende teiste näituste tarvis üles polnud leitud. Seda näitust tehes huvitas mind just – rafmanlikult lähenedes – täna­päevase homo digitalis’e alateadvus. Kõik see, mis seal toimub, mismoodi digitehnoloogia on muutnud teda inimese ja subjektina. Kuidas on see muutnud inimese maailma ja kehataju? Kui täna­päeval kunst tegeleb posthumanismiga, siis mind huvitas eelkõige see, mis tänapäeval sellest inimesest veel järel on.

Mulle on need masina ja inimese vahel käivad läbirääkimised, üleminekud ja segadused samuti väga olulised. Laias laastus võiks tehnoloogilise kunsti puhul eristada kahte äärmust: ühele poole jäävad kõik need kunstnikud, kes otsivad masinast mingit ülevat või isegi utoopilist mõõdet, ja teisele poole need, kes väidavad, et igasugune tehnoloogia – nn tehisintellekt sealhulgas – on lihtsalt üks tööriist teiste seas. Tehnoloogia kui inimese keha pikendus, milles pole midagi inimülest. Kas tehis­intellekt on humanismi jätkamine teiste vahenditega?

„Galatea triumfi“ raames korraldasime ka vestlusringi, mida juhtis filosoof Oliver Laas. Selle üks olulisemaid aspekte oligi arutelu, kas see n-ö tehisaru on kompilatiivne või transformatiivne. Tegelikult selle üle väga ei arutatudki, jõuti kohe kollektiivselt järeldusele, et tehisaru on kompilatiivne: see suudab täiesti perfektselt sünteesida olemasolevatest teadmistest midagi kokku, aga ei ole transformatiivne teadvus, ei suuda luua uut teadmist. Jätkuvalt lahtiseks jääb küsimus, kas masinal see transformatiivne teadvus kunagi tekib või ei teki. Ta suudab meie teadmisi hallata, lugeda, analüüsida, moodustada nende põhjal mingeid kokkuvõtteid ja referaate … Aga praegu ikkagi ei saa rääkida tehisaru puhul mingist iseseisvast subjektsusest. Sel on agentsus küll, sest see saab meid ümbritsevat maailma mõjutada, aga ei ole subjektsust.

Kui lugeda ulmeklassikat, võib seal aeg-ajalt täheldada autorite elevust tuleviku tehnoloogiate suhtes. Sel näitusel ringi jalutades torkas mulle hoopiski silma, et mitmed neist töödest on hoopiski kuidagi tagasivaatavad või nostalgilised. Näiteks Sten Saaritsa VR-video või Andreas Albrectseni hallid kõrbemaastikud. Jaak Tomberg on palju rääkinud teadusulme ja hiliskapitalistliku oleviku ühtevarisemisest …

Sten Saaritsa „Suur meta-kollaps“ vaatab tõesti mingisugust digimaailmas väga lühikese perioodi vältel aset leidnud fenomeni, mis suri sama kiiresti, kui ta tekkis, ja praeguseks on sellest alles jäänud samasugune kõrbemaastik, nagu võib näha Albrectseni desktop’i piltidel. Ent kõige arhailisemas tehnikas on näitusel Jens Settergreni mosaiigid, mis samal ajal kujutavad ise kõik erisuguste tehnoloogiliste piltide tüüpe: seal on mikroskoobi pilt, soojuskaamera pilt … Mingisugused sonariga tehtud kujutised, ajuskaneeringud ja mis kõik veel. Kõik need tehnoloogiad, mis näevad palju rohkem ja kaugemale kui tavaline inimsilm. Need tööd võtavad kokku rohkem kui sajandi arengut ja kunstnik on kõik need tehnoloogiad meelega surunud eriti arhailisse kujutamise vormi ehk mosaiiki. See mind nende tööde puhul võluski: tehnoloogilise maailma problemaatikaga tegeldakse mingite täiesti teiste vahenditega. Need mosaiigid pole pärit sellestsamast tehnoloogilisest maailmast.

Mida see ütleb meie kujutlusvõime kohta?

Et me ei suuda enam tulevikust mõelda.

Mismoodi on tehisintellekt sinu hinnangul kunstimaastikku muutnud?

Ma arvan, et see ei ole liiga palju veel jõudnud seda transformeerida. Kunstnikud alles kompavad seda temaatikat. Uue meedia kunstnikud on kõik loomulikult sellest tehnoloogiast teadlikud, aga näiteks tolles vestlusringis osalenud kunstnikest ainult Jan Zuiderveld kasutab oma kunstiloomingus tehisaru – see on seal kesksel kohal. Jens Settergren ütles, et ei kasuta seda peaaegu üldse, ja Sten Saarits üritab seda vältida. Tema VR-video lõputiitrites on ka muide statement, et ta pole kasutanud selle loomisel tehisaru mitte ühelgi moel. Aga kui ikkagi ringi vaadata, siis päris paljud kunstnikud selle motiiviga ilmselgelt töötavad. Ma usun, et kõige vähem huvitab kunstnikke tehisaru pildiloomise võimekus: see on keskpärane, ühetaoline ja erakordselt mage. Pigem suhtutakse sellesse kui järjekordsesse töövahendisse, umbes samamoodi, nagu siis, kui kunagi tuli välja fotoaparaat või videokaamera – see on lihtsalt mingi uus tehnoloogia. Ehkki päris paljud kunstnikud on muutunud oma sõpradele omamoodi tõe instantsiks: tuvastavad, kas mingi video on päris või ei ole. (Naerab.)

See kõik lõhnab natuke Jean Baudrillardi teooriate järele …

See lõhnab vägagi Baudrillardi järele. Ausalt öeldes ma küll ei arva eriti hästi temast, eriti „Kunsti vandenõust“ ja tema mõtetest kaasaegse kunsti kohta, aga ma pean tunnistama, et Baudrillardi mõtted raamatus „Simulaakrumid ja simulatsioon“ kõnetasid mind, eriti nüüd, kui ma neid tekste selle näituse tarvis uuesti lugesin. Need on erakordselt ette- ja läbinägelikud. Ma olin täiesti pahviks löödud sellest, kui tabavalt ta kogu seda simulaakrumite universumit ja simulatsiooni suunas liikumist kultuuris kirjeldanud on. Raamat ilmus 1981. aastal. See on hämmastav, lihtsalt hämmastav. (Naerab.)

Näituse pealkiri vihjab kreeka mütoloogiale. Kas müütiline mõtlemine võiks aidata leida pagemisjooni praeguse tehnoloogiamaastiku tekitatud vastuoludest välja?

On olemas terve uusspiritualistlik liikumine kunstis, eriti feministlikus kunstis: tahetakse identifitseerida ennast kõikvõimaliku hoolitsuse ja hoolega seotud teadmiste ning kõikvõimalike müstiliste või poolmüstiliste praktikatega. Mina arvan, et see on ummiktee.

Väljapääsu praegusest otsitakse mitmel moel. Pärast näiteks Jon Rafmani loomingusse süvenemist ei näe ma, et esoteerikal oleks perspektiivi … Aga loomulikult on võimalik, et ma eksin! Ega ma ei arva, et ilmeksimatu olen. Mulle lihtsalt tundub, et kui ühel hetkel tahame, et inimesed näiteks vaktsineeriksid ennast – tulge mõistusele, usaldage teadust! – ja siis teisel hetkel hakkame rääkima sellest, kuidas tuleb ikkagi mingisuguse vaimse praktikaga tegeleda, siis see tekitab vastuolusid. Kuidas saab siis inimestelt nõuda, et nad usaldaksid teadust ja käituksid vastavalt sellele? Ja ma olen tähele pannud ka seda, et näiteks igasugune vandenõuteoreetiline alt-right-mõtlemine on seda laadi, et klapib igasugu digiesoteerikaga väga hästi. Nad segunevad täiesti.

Nii et ma kahtlen väga sügavalt, kas see on tee, mida mööda astuda.

Tehisintellekt kulutab metsikult energiat, toodab palju valeinfot, seda treenitakse tihti varastatud andmete peal … Ühiskonnale on see tehnoloogia väga problemaatiline.

Kindlasti. Kui rääkida laiemalt näiteks tehnofeodalismist, siis on põhiline probleem ju selles, et tehnoloogia toob väga suure võimu väga väikese hulga tehnokapitalistide kätte – ühesõnaga allutab ka teistsuguse majanduse iseendale. Juhul kui ilma nende platvormideta ei ole võimalik kellelgi üldse eksisteerida, siis on see ikka tohutu probleem.

Ultraparempoolne deleuze’iaan ja hämar tehnofilosoof Nick Land on kusagil öelnud, et tema arvates tehis­intellekt ja kapital ongi üks ja seesama asi …

(Naerab.) Nojah, see on natuke nagu Adam Smithi nähtamatu käsi – see neoliberaalide perversne fantaasia, et kapital ise justkui reguleerib ja paneb asju paika nagu mingi kollektiivne aju. Me oleme näinud, kuhu see viib – ikkagi jube vastikusse maailma.

Aga kas siis võiks öelda, et kureerisid näituse hoopiski kapitali teemal?

Mingis mõttes oli mul seda näitust tehes kogu aeg kuklas mõte, et tehnoloogia paljastamist ei ole sellel näitusel nagu piisavalt … Et ma ei suuda näidata piisavalt kapitali nende tehnoloogiliste protsesside taga. Aga ma loodan inimeste nii-öelda lugemisvõimele. Võib-olla ma natuke ülehindan, võib-olla ma natuke alahindan neid.

Ma arvan, et mul äkki näiteks õnnestus selle Andreas Albrectseni ja Tilman Hornigi toaga luua selline totaalse, steriilse tehnopoe vaib sinna … Tühjus tuleb ja reaalsuse kõrb võtab võimust! Ehk õnnestus mul see kujundlikult paremini sisse tuua, kui otseselt analüütiliste teoste kaudu. Kui oleksin teinud uurimuspõhise, jutustava, analüütilise, dokumentaalse näituse, siis see oleks olnud ju midagi hoopis muud. Sel hetkel, kui ma hakkasin „Galatea triumfi“ tegema, oli õhus alles jube palju igasuguseid hirme, mis seondusid tehisaruga. Ma arvan, et praegu, kaks aastat hiljem, on väga paljud neist hirmudest natuke lahtunud.

Milliseid hirme sa silmas pead?

Näiteks seda, et tehisaru võtab maailma üle ja hakkab ise mõtlema, ennast ise juhtima ja nii edasi. Ma arvan, et väga paljud neist hirmudest ei ole realiseerunud ja suure tõenäosusega ei realiseeru ka. Aga tol hetkel oli teadmatust ja tundmatusse vaatamist kõvasti rohkem, see põhjustas paratamatult hirmureaktsioone. Ma tahtsin näitust tehes tegeleda pigem selle maailmaga, mitte tehnoloogia majanduspoliitilise poolega.

Milline oli su suhtumine digitehnoloogiasse enne selle näituse kureerimist ja milline on see nüüd? Kas su suhtumine on vahepeal muutunud?

Ma jälgisin protsessi, sest ega ma ei pea end mingiks tohutuks tehnoloogiaspetsialistiks … Aga selle näituse tegemine oli kahtlemata silmiavav kogemus. Igasugust näitust tehes õpib tegelikult ise väga palju.

Minu puhul võttis see maha igasuguse irratsionaalse hirmu uue tehnoloogia ees – liiga palju ma seda hetkel küll ei pelga.

Kas irratsionaalne hirm asendus ratsionaalse hirmuga?

(Naerab.) Jah, ja siis selgub – ratsionaalse hirmu kontekstis –, et selle põhjused korduvad alatasa ehk siis kusagil on ikkagi mingi kapitalistide suur käsi mängus!

Mis edasi, mis järgmiseks?

Järgmiseks something completely dif­ferent. Me hakkame kohe koos Sirje Helmega ette valmistama 2027. aasta märtsis avatavat näitust, mis käsitleb sõjajärgset modernismi Eestis perioodil, mil meil justkui seda polnudki. Me tegeleme intensiivselt aastatega 1946–1966.