Rahvusooperi Estonia kunstiline juht Arvo Volmer on viimastel aastatel teatri repertuaari rikastanud rohkelt prantsuse muusikaga ja publikus on mul alati hea meel, kui avaneb võimalus tutvuda harvem esitatavate teostega. Vaikse nädala eel tähistas Estonia Maurice Raveli 150. sünniaastapäeva temale pühendatud kontserdiga, mille kava koosnes helilooja XX sajandi kolmel esimesel kümnendil valminud teostest. Kontserdikava kokkupanek on omaette kunst ning seekordne valik nägi vähemalt paberil igati põnev välja. Õhtu esimeses pooles kõlasid laulutsükkel „Schéhérazade“ (1903) ja lüüriline (ooperi)fantaasia „Laps ja lummutised“ (1925), teise poole täitis koreograafiline sümfoonia „Daphnis ja Chloé“ (1912). Ometi kätkes programm üht veealust kari. „Laps ja lummutised“ oli Estonia mängukavas peaaegu viis hooaega, mistõttu oli selle esitamisel selge eelis. „Lapse ja lummutiste“ kontsert­ettekanne kõlas mänguliselt ja vabalt, sissemängitult ja -lauldult ning jättis teised teosed paratamatult varju.

Kontsert algas laulutsükliga „Schéhérazade“, kus soleeris armastatud metso­sopran Helen Lokuta, kes oli vaid nädal varem pälvinud neljandat korda SEB publikupreemia ning kes tähistas kontserdipäeval 50 aasta juubelit. Nagu teose pealkiri vihjab, on tsükkel inspireeritud „Tuhande ja ühe öö“ muinasjuttudest, millele Ravel annab oma impressionistliku heli­keelega sensuaalse ja idamaiselt hõrgu kõlavärvingu. Intensiivselt meeleliste ja kujundirohkete tekstide ja muusikaga tsükli aluseks on kolm Tristan Klingsori luuletust: „Aasia“, „Võluflööt“ ja „Ükskõikne“. Kuigi Helen Lokuta on teost varem esitanud koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Arvo Volmeriga, jättis seekordne ettekanne mulje, et solistil, dirigendil ja orkestril jäi prooviajast vajaka. Esitus mõjus kammitsetult ja passiivselt, orkestri kõlapilt oli tuim ning muusikaline hingamine ei leidnud ühist rütmi. Selle taustal tõusid (nii selles kui ka kontserdi viimases teoses) esile flöödirühma kontsertmeistri Breatriz Macíase kaunid ja kandvad soolod.

Õhtu kõige nauditavamaks elamuseks kujunes „Laps ja lummutised“. See lüüriline fantaasia oli aastatel 2021–2024 rahvusooperi laval esimese osana lühiteoste kassetis „Ravel:Ravel“, kus seda esitati koos tantsulavastusega „Haneema“. Esimese lavastasid Mart Kampus ja Liina Keevallik, teise koreograaf-lavastaja oli Renate Keerd. Kampuse ja Keevalliku lavastus oli tõeline fantaasiamäng, mis pakkus niivõrd rikkaliku visuaalse maailma, et kõigi stsenograafiliste detailide märkamiseks käisin etendust vaatamas mitu korda. Ehkki visuaalselt oli see väga nauditav, mõjus lavaline küllus ajapikku veidi väsitavalt ja kohati varjutas ka muusikat. Seetõttu oli hiljutisel kontserdil suur rõõm keskenduda ainult muusikale: see pakkus teistsuguse ja puhta, isegi muusikaliselt alasti kogemuse.

Kuna nii lauljatel kui ka orkestril on selle teosega lavakogemust juba mitme­kümne etenduse jagu, mõjus kontsert­ettekanne mängleva kerguse ja loomulikkusega. Lavapartnerid sulandusid justkui kammeransambliks, tuues Arvo Volmeri dirigeerimisel esile rikkalikke kõlavärve ja nüansirikast dünaamikat.

„Lapses ja lummutistes“ leidub arvukalt väiksemaid rolle, mida esitasid rahvusooperi lavastuses võrdselt nii solistid kui ka koorisolistid. Sama põhimõtet järgiti ka kontsertettekandes. Teose keskne ja kandvaim roll on fantaasiamaailmas rändava lapse oma, mille esitas Karis Trass – värskuse, usu ja veenvusega, mis raamis kogu tervikut. Teisi kaksik- ja kolmik­rolle kehastas rahvusooperi solistide noorem generatsioon. Kogu lauljateansambel mõjus väga ühtlaselt, mistõttu on keeruline kedagi eraldi esile tõsta.

Vaatamata Estonia kontserdisaali lava kitsastele oludele oli laval selgelt tunda mängurõõmu: lauljad lisasid väikeseid, tabavaid misanstseene, mis muutsid esituse nõksu võrra nüansirikkamaks. Eriti mõjus oli Aule Urbi ja Heldur Harry Põlda esitatud Hiina tassi ja teekannu stseen, samuti kassikese ja kassi duett Kadri Kõrveki ja Tamar Nugise esituses ning aritmeetika stseen, mille laulsid Mart Madiste, Karis Trass ja poistekoori poisid. Ansamblipilti täiendasid Kristel Pärtna säravad koloratuurid ning Janne Ševtšenko ja Raiko Raaliku läbimõeldult kujundatud repliigid. Rahvusooperi poistekoor ja ooperikoor olid paigutatud vastastikku kontserdisaali külgrõdudele ning see tagas hea akustilise kõlapositsiooni ka koori­solistide väiksematele repliikidele. Kuigi kavalehel olid koorisolistid jäänud välja toomata, väärivad nad siiski mainimist: Merje Uppin (alt), Merit Kraav (sopran), Emily Ruus (alt), Kati Jaanimäe (sopran), Andrei Karpijevič (tenor) ja Rein Saar (bariton).

Kooride asetamine rõdule osutus õnnestunud lahenduseks: koorid kõlasid orkestrist eespool ning seega avaramalt ja selgemalt. Samal ajal on rõdult lauldes alati oht dirigendi viibet küljelt valesti mõista – ooperikoori sisseastumistes oleksin mõnes kohas soovinud veidi rohkem selgust.

Arvo Volmer on viimastel aastatel kujundanud rahvusooperi orkestrist paindliku ja dünaamilise kollektiivi ning seda oli tunda ka sel kontserdil: „Lapses ja lummutistes“ esitas orkester mõnuga Raveli kaleidoskoopilisi stiilikõveraid. Üheks toredaks üllatuseks kujunes Tiit Pärtna esitatud kontrabassisoolode kõlav ja selgelt välja joonistatud kõla, mis erinevalt orkestriaugust, kus kontrabass jääb kõlaliselt barjääri varju, pääses kontserdi­laval paremini esile ja mõjus tšello- ja viiulisoolodega võrdsena.

Teose kontsertettekandel ilmnes siiski üks oluline kitsaskoht. Kui Estonia laval esitati teos vaheldumisi eesti ja prantsuse keeles, otsustati kontserdil originaalkeele kasuks, ent publikule tõlget ei pakutud. Kavalehel oli küll „Lapse ja lummutiste“ lühikokkuvõte, kuigi näiteks laulutsükli „Schéhérazade“ puhul oli lisatud ka tõlge. Arvestades, et teose subtiitrid on teatril olemas, oleks tulnud lahendada vaid nende näitamise tehniline teostatavus Estonia kontserdisaalis. Teose tõlketa esitamine on küsitav valik, kuivõrd tegemist on selgelt narratiivse looga, mille helikeel sõltub tekstist, samuti ei ole prantsuse keel eestlaste hulgas laialt mõistetav võõrkeel. Kuigi sisu – trotslik laps, kes satub maagilisse maailma ning õpib seal vastutust ja empaatiat – on suhteliselt lihtne, jäi peategelase areng ja eri tegelaste nüansid ilma tõlketa suurele osale publikust lihtsalt kättesaamatuks. Kuigi olin lavastust varem korduvalt näinud ning suutsin rollinimede ja üksikute sõnade järgi aimata, milline stseen parajasti kõlas, jäi täpsema tõlke puudumine siiski häirivaks – oleksin tahtnud sisu täpsemini jälgida.

Nii nagu rahvusooperil on etenduste tarbeks omast käest võtta väga heal tasemel poistekoor, on Estonia ja Vanemuise kollektiivid Eestis ainsad, kes võivad vokaalsümfoonilisi suurvorme esitada oma jõududega, ilma et tuleks appi kutsuda näiteks segakoor Latvija. Paraku seab teatritöö rütm sageli piirid sellele, kui sageli saab kontserdimuusikat esitada. Ravelile pühandatud õhtu lõppes Sergei Djagilevi tellimusel Vene balleti tarbeks loodud monumentaalse koreograafilise sümfooniaga „Daphnis ja Chloé“. Tegu on igas mõttes suurvormiga: laval on suur sümfoonia­orkester neljakordse puupillirühma ja arvuka löökpillipargiga, mida täiendab tekstita segakoor. Inimhääled sulanduvad orkestrisse ja lisavad helipilti oma tämbri, aidates toonitada nii meloodilist kui ka dramaatilist atmosfääri. Kolme­osaline teos koosneb 12 attacca esitatavast stseenist, mille sisu on antiikne armastuslugu karjus Daphnise ja nümf Chloé vahel. Suur osa numbritest on tantsud, mõned neist orkestraalsed ja rütmilised tulevärgid, mis toovad esile Raveli virtuoosse orkestreerijakäekirja, teised jälle vaiksemad. Kahjuks jättis kavaleht kuulaja teose osade asjus teadmatusse, nii et jäi üle nautida vaid puhast muusikat. Esituses olid kontrastid üldjoontes mõjuvalt välja mängitud, ent sarnaselt õhtu alguses kõlanud „Schéhérazade’iga“ jäi ka siin kõlama tunne, et koosmäng ja kooslaul oleks veel mõnest proovist võitnud. Nagu nii mõnegi teise Djagilevi balletitellimuse puhul, ei ole „Daphnis ja Chloé“ pelgalt balletimuusika (või sümfoonia), vaid pigem helisüntees eri stiilidest või heliline rituaal, mis nõuab esitajailt täielikku kohalolu. Kontserdi lõpuks näis lavalolijate jõud olevat veidi raugenud, nii et järeleandmisi tehti nii täpsuses kui ka energiatasemes.