Sinine on sinu taevas, kallis Eesti, kodumaa,

oled kord sa ohus, vaevas, sinna üles vaata sa!

„Eesti lipp“, sõnad Martin Lipp, viis Enn Võrk

Sinise füüsikalised omadused ja sinine värvus

Nagu iga asja puhul peame alustama algusest. Ja mis see algus värvide puhul muud on kui nende teaduslik kirjeldus, milleni jõuti alles pärast Isaac Newtoni kuulsat katset 1660ndatel, kui tal õnnestus valgus klaasprismade abil esmalt lahutada spektri- ehk vikerkaarevärvideks ja seejärel liita spektrivärvid jälle teise klaasprisma abil valgeks valguseks. Enne tema kuulsat eksperimenti oli värvide saamise kohta kõikvõimalikke tänapäeva mõistes ebateaduslikke ja veidraid arvamusi, näiteks uskusid mõned Vana-Kreeka teadlased ja filosoofid, et rohelist saadakse musta ja punase kokkusegamisel.[1] Tänapäeval mõistame, et vaadeldes objekti, mis näib meile sinine, vaatleme tegelikkuses valgust, mis peegeldab vaadeldava objekti pinnalt meie silma teatud lainepikkusel tagasi.

Silma võrkkestal asetseb kaht liiki rakukesi: kepikesi ja kolvikesi. Kepikesed on tundlikud valgusele ja pimedusele ning on mänginud suurt rolli inimkonna ajaloos aegade algusest peale, juhtides meie öö ja päeva rütmi. Inimkonna tehnoloogilised jõupingutused aga eksitavad järjest enam neid vanu rakukesi ja nende tavapärast tööd helesinise valguse üledoosiga, sest just helesinist valgust kiirgavad nutitelefoni-, süle- ja tahvelarvuti ekraanid on need, mis takistavad meil öösiti uinumast, kuna meie organism peab seda hommikuseks päevavalguseks. Öö ja päeva vaheldumist on võimelised tunnetama ka sünnist saadik pimedad inimesed.

Teist tüüpi rakukesi meie silma võrkkestal nimetatakse kolvikesteks ja normaalse nägemisvõimega inimestel on neid kolme liiki: need on häälestatud reageerima punasele, sinisele ja rohelisele lainepikkusele. Seega võime tänapäeva teadmiste kohaselt vastata küsimusele, kas värv on valgus või vorm, et värvid tekivad elektromagnetilisest spektrist teatava väga väikse nanomeetrites mõõdetava osa tajumisel, mille osaks on ka valgusspekter. Sinist värvust tajume lainepikkusel umbes 440–495 nanomeetrit. Seda muidugi juhul, kui oleme nn normaalnägijad, sest umbes 4,5% maailma rahvastikust on värvipimedad, kelle silma võrkkestal asuvad kolvikesed ei ole võimelised õigeid signaale ajus niimoodi töötlema, et värviaistinguid n-ö õigesti tajuda.

Sinise maailm

Värvidele on läbi ajaloo omistatud erinevaid tähendusi, mõned tähendused on muutunud, teised ajas püsima jäänud. Samuti on muutunud sõnad, millega värve tähistatakse: ühest kultuurist teise on laenatud nii mõisteid kui ka sõnu: näiteks on prantsuse bleu laenatud itaalia keelde kujul blu ning seda on hakatud kasutama varasemas itaalia keeles kasutusel olnud azzurro kõrval ja asemel. Sinise puhul on tähenduse muutusest rääkimine eriti asjakohane, sest sinine oli antiikkultuurides enamasti kardetud ja põlatud värv, nn barbarite värv, mis seostus julmade keldi sõdalaste silmavärviga. Alles XII sajandist leidis sinine värv tee vaimulike südamesse. XVIII sajandi lõpust on aga inimkonda tabanud tõeline sinisehullus.[2]

Tänapäeval ei kujuta elu ilma sinise värvita ettegi – meid ümbritsevas maailmas on niivõrd palju siniseid objekte. Kuid sinise kasutus ja ilmselt sellest lähtuv siniselembus, mis on praeguseks kultuuriülene,[3] on inimkonna ajaloos suhteliselt hiljutine nähtus. Antiik-Kreekas peeti pühaks kolmainsuseks valge, musta ja punase kooslust. Kui Suurbritannia peaminister William Gladstone avaldas 1858. aastal oma kuulsa traktaadi Homerose värvide kasutusest, leidis ta, et kõige rohkem kasutati musta (melas) ja punast (erythros), veidi vähem kollast, rohelist ja lillat, sinist aga isegi ei mainitud. Nn värviviidetest, mis tundusid Gladstone’ile kummalised, tõi autor välja järgmised: mesi oli roheline, meri veinikarva või „veintume“, lambad lillad. Gladstone arvas, et vanad kreeklased pidid olema värvipimedad või vähemalt n-ö sinisepimedad, s.t võimetud sinist nägema.1 Mis oli pildil valesti?

1869. aastal avaldas filosoof ja filoloog Lazarus Geiger monograafia, kus ta võrdles n-ö vanu keeli ja leidis, et üheski tema uuritud keeles ei omistatud sinisele suurt tähtsust. Veelgi enam – sinist ei oldudki veel kasutusele võetud. Geiger oli see, kellelt Brent Berlin ja Paul Kay sajand hiljem tõenäoliselt oma universaalse värvinimede leksikaliseerumise skeemi laenasid (kogu maailma teadlaskond vaatas seejuures tänapäeva mõistes intellektuaalomandi vargusele läbi sõrmede).[4] Geigeri värvinimede keeltesse tuleku skeem näitas, et esmalt tulevad keeltesse valge ja must, seejärel punane, siis kollane või roheline ning omakorda roheline ja kollane. Kui kõik need värvinimed on mingil moel keeles leksikaliseerunud, võetakse kasutusele sõna sinise tähistamiseks. Kuid Geigeri uuritud keeltest paljudes ei olnud sõnu ei kollase ega rohelise jaoks, liiati siis sinise jaoks. Vanad kreeklased ei olnud kindlasti värvipimedad (kuidas nad olekski saanud olla, kui värvide nägemismehhanismides ei ole inimkonna algusaegadest suuri muudatusi toimunud), vaid vanakreeka keeles lihtsalt puudus keeleline märk sinise tähistamiseks.

Kui sinist ei ole(ks) …

Eestlane ei kujuta ettegi, et võiks rääkida keelt, milles puudub sõna sinine. Me ei saaks sel juhul rääkida sinisest taevast, sinisest merest ega sinimustvalgest rahvuslipust, ei sinisest esmaspäevast ega sellest, kuidas me ennast siniseks vihastame. Selles loetelus on muidugi tegemist kaht eri tüüpi keelendiga: esiteks otseste väljenditega, kus märgitakse siniste asjade värvi; teiseks kujundlike väljenditega, mis on laenatud teistest keeltest ja mis ei tähista siniseid asju või objekte. Sinine esmaspäev on laenatud saksa keelest. Saksakeelne väljend blau sein ’sinine olema’ tähendab purjusolekut. Ja kui eestlane võib ennast kas siniseks või roheliseks vihastada, siis väga paljudes teistes keeltes vihastatakse ennast hoopis punaseks, nt ungari vörös a haragról/dühről või inglise to see red. Ungari keeles on viha ja üldjuhul negatiivsete emotsioonide väljendamiseks lausa oma punase sõna – vörös.[5]Muuseas tunneme selles sõnas ära võrukeelse vereva, sest vörös sõnatüvi vér on suguluses meie sõnaga veri.

Sinise sõna päritolu eesti ja teistes läänemeresoome keeltes on raske kindlaks teha, ka etümoloogiasõnaraamat[6] jääb abi andmise osas tagasihoidlikuks. Nimelt võib eesti etümoloogiasõnaraamatu kohaselt olla tegemist algindoiraani tüvega, sest vasteid on leitud ka puštu keelest (kus sõnatüvi on tähistanud nii sinist kui rohelist) ja pärsia keelest (kus sõnatüvi on tähistanud sinetavat). Samuti on sõnatüvi kasutusel paljudes läänemeresoome keeltes (soome sininen, vadja sinin, isuri sinniin jne) ning ersa (seń)ja mokša (śeńəm) keeles, kus see tähistabki sinist.

Maailmas kõneldakse keeli, milles sõna sinine puudub. Sinine võib sellistes keeltes sisalduda rohelises või olla osa nn liitvärvikategooriast kollane-roheline-sinine. Kas oskate ette kujutada, et peaksite kasutama sama sõna selleks, et öelda, mis värvi on võililled, taevas ja muru? Maailma keelestruktuuride atlase („World Atlas of Language Structures“, WALS[7]) järgi on selliseid keeli vähemalt kaks: Brasiilias kõneldav karajá keel ja Tšaadis kõneldav lele keel. Maailmas on dokumenteeritud vaid üks keel, milles leidub kollase-rohelise liitkategooria, kuid milles on ka eraldi sinise kategooria. Selliseks keeleks on krii (ingl cree) keel, mida kõneldakse Kanadas Ontario provintsis. Leidub ka keeli, mis hõlmavad rohelise, sinise ja musta ühe sõna või väljendiga, näiteid võib tuua Aafrikas kõneldavatest keeltest (dan, wobe, nafaanra, mündü) või Paapua-Uus-Guineas kõneldavatest keeltest (kwerba, tifal, folopa), samuti Lõuna-Ameerikas kõneldavatest keeltes, nt Peruus kõneldavast campa või Brasiilias kõneldavatest culina keelest. Olgu siinkohal ära mainitud, et WALS sisaldab infot vaid valitud keelte kohta, seega on selliseid keeli, mis tähistavad ühe sõnaga mitut värvispektri eri värvi, maailmas rohkemgi, need on lihtsalt põhjalikult uurimata ega ole kaardile jõudnud. Kõige rohkem materjali maailma suuliste keelte värvisõnavara kohta sisaldab 1970ndatel alustatud ja 2000ndate alguses valminud andmebaas World Color Survey (WCS).[8] Andmebaasi tarbeks koguti 110st maailma keelest, millel puudub konventsionaalne kirjakeel ja mida kasutatakse peamiselt suulises vormis, värvisõnavara nii, et iga keele kohta vastas 24 selle keele kõnelejat.

Kui sinine keelest otseselt puudub, leiab WCS andmebaasi põhjal kõige rohkem näiteid keelte kohta, kus leidub sõna sinirohelise jaoks, kusjuures see sõna ei tähista tavaliselt (nagu võiks eeldada) türkiissinist ehk sinise ja rohelise vahepealset ala värviruumis, vaid kas sinist või rohelist. Põnevaid värvisüsteeme ei tasu kaugelt otsida. Paljudele keelehuvilistele on tuntud Taani keeleteadlase Louis Hjelmslevinäide klassikalisest kõmri keelest, milles sõna glas tähistab vaid sinise teatud osa, ka sinakashalli ja sinakamat rohelist. Kirka ja heledama kevadrohelise jaoks kasutatakse aga teist sõna gwyrdd, mida ei saa kasutada kõikide roheliste jaoks. Seetõttu ei ole standardkõmri värvisüsteem tõlgitav ühessegi kaasaegsesse keelde.

Brent Berlin ja Paul Kay, kes uurisid keeltevahelisi sarnasusi ja andsid 1969. aastal välja raamatu „Põhivärvinimed. Nende universaalsus ja kujunemine“[9] leidsid, et sinine ilmneb eraldi sõnana vaid nendes keeltes, milles on juba olemas sõnad musta/tumeda ja valge/heleda, punase, rohelise ja kollase jaoks. Keele varasematel arengustaadiumidel ei ole vajadust eristada siniseid objekte teist värvi objektidest ja isegi kui see harv vajadus peaks tekkima, piisab sinirohelise (inglise grue) kategooriast.

Maailmas leidub ka keeli, milles ei eristata värve värvitooni, heleduse või küllastuse alusel, kuigi need kolm värvi karakteristikut aitavad määratleda paljude keelte värvisõnavara Euroopas ja Põhja-Ameerikas kõneldavates keeltes. Sellistes keeltes, mis ei lähtu värvitoonist, heledusest-tumedusest ja küllastusest, on tähtsad värvi muud aspektid või koguni sellised omadused, millel ei ole esmapilgul värviga üldse mingit seost. Ameerika antropoloogi Harold Conklini klassikaks saanud artiklis hanonoo keele värvinimedest lähtutakse värvisõnade liigitamisel sellest, kas värv näib kellelegi mahlane või kuivanud. Hanonoo keeles on vaid neli värvikategooriat: malatuy ’roheline, värske, söödav’, mis viitab toorele bambusele; marara ’kõrbenud, põlenud, punane’, mis viitab küpsele bambusele, mida kõlbab süüa; malagti ’hele’ ja mabiru ’tume’.[10] Seetõttu kritiseeribki Taani keeleteadlane Carsten Levisen oma ilmuvas artiklis anglo- või eurotsentrilisust, millest lähtub ka Berlini ja Kay värvide evolutsiooniline teooria. Leviseni arvates ei ole värv üldse oluline kategooria, milles inimkond mõtleb – ei, see on anglotsentrismi artefakt, väljamõeldis, mida keeltele peale surutakse.[11]

Sinine eri keeltes ja meeltes

Olgugi et väga paljudes maailma keeltes puudub eraldi sõna sinine, jaguneb teistes keeltes sinise mõiste mitmeks, enamasti heledamaks ja tumedamaks, moodustades eraldi kategooria, mille nimetamisel jääme eesti keeles hätta, sest saame tõlkida need kaks kategooriat vaid helesiniseks ja tumesiniseks. Kuid kui tõlgime need kategooriad eesti keelde sel viisil, oleme juba tõest väga kaugel, sest eristus tähendab põhimõttelist mõistelist eristumist lisaks värvitoonile ka heleduse-tumeduse ning vahel ka küllastuse skaalal. Seda juhul, kui püüame mõelda värvidest kolmel skaalal, lähtudes Ameerika maalikunstniku, omanimelise värvisüsteemi looja Albert Henry Munselli värviteooriast. Põhimõtteliselt tähendab see, et hele- ja tumesinine, mida tähistatakse keeles eri sõnadega, on samasuguse erisusastmega nagu eesti keelt emakeelena kõneleja jaoks näiteks kollane ja punane või sinine ja roheline. Sageli tähendab eristamine seda, et keeles on eraldi kategooria helesinise jaoks, mis eristab seda nn tavalisest sinisest. Näiteid ei tule kaugelt otsida, üheks suureks keeleks, mis sellist erisust sisaldab, on meie enda kultuuriruumis ja naabruses kõneldav vene keel, kus sinine jaguneb kategooriateks sinij ja goluboj.

Selle jagunemisega seoses võin omast kogemusest rääkida loo, kus palusin tudengitel valida eksperimendi tarvis värve, mida saaks kujutada Genfi emotsiooniringil. Vene keelt emakeelena kõnelevad üliõpilased olid valinud värvideks, mida eksperimenti lisada punasele, kollasele, rohelisele, mustale ja valgele lisaks nii hele- kui ka tumesinise. Kui selgitasin, et eesti keeles seda eristust ei tehta, panid nad seda väga imeks – kuidas? Ometi olid need noored kasvanud Eesti kultuuriruumis ja teadlikud sellest, et eesti keeles on vaid üks sinine. Samas mõjutas nende emakeeletunnetus värvivalikut nii tugevalt, et nad ei suutnud teistes kategooriates mõeldagi. Samale tulemusele jõudsime katses, kus palusime eesti, vene, itaalia ja inglise keele kõnelejatel sorteerida siniseid, rohelisi ja kollaseid värvitahvlikesi sarnasuse alusel ilma värve nimetamata.[12] Teoreetiliselt oleks sellise katse puhul võimalik moodustada gruppe ka ilma keelt arvesse võtmata, kuid kuna mõtlemine on keeleline, saime järgmised tulemused: vene keelt emakeelena kõnelejaid moodustasid üsna harjumuspäraselt grupid, mis vastasid nende keelelistele värvikategooriatele – sinij ja goluboj – samal ajal kui itaalia keele emakeelena kõnelejad tegid kolm gruppi, mis vastasid nende keelelistele kategooriatele – blu, azzurro ja celeste – ning eesti ja inglise keelt emakeelena kõnelejaid paigutasid lihtsalt värvitahvlikesi suvalistesse gruppidesse, kuid need ei moodustanud üksteise suhtes mingeid kindlaid piire. Seega võime väita, et ühelt poolt kukkus meie katse haledalt läbi – ei ole võimalik luua katset, mis välistaks keelelise kategoriseeringu, sest inimesed kasutavad alati keelt ka siis, kui neil seda teha ei paluta. Teisalt võib õnne soovida – tõestasime oma katsega, et igasugused kategooriad on keelepõhised. Keelevälist kategoriseeringut ei ole olemas. Seda pole asjata nimetatud üheks inimese supervõimeks. Samal ajal on teada, et ka loomad, eriti meie lähisugulased primaadid, on võimelised teatud määral kategoriseerima, seega võib tegemist olla keele-eelse võimega.

---

Sinise jagunemine kaheks (või kolmeks nt Itaalias Toscana maakonnas) kategooriaks on eriline keelenähtus: ei ole ühtki teist värvi, mis niimoodi kolmeks eri kategooriaks jaguneks. Seega võime väita, et sinine on tõesti eriline ja oleneb keelest, milles me kõneleme, ja meelest, milles me mõtleme. Maailma keeltes on jagunemist veel leitud malta keeles, aga ka hispaania keele Lõuna-Ameerika murretes, samuti korea keeles. Türgi keeles on teatud tumesinisele – lacivert – koguni omaette ala värviruumis, kuid tegemist ei ole siiski kahe eri värvikategooriaga nagu itaalia või vene keele puhul. Ka eesti keeles võime rääkida kellukesesinisest, taevasinisest või meresinisest ja teame üsna täpselt, millist värviruumi osa nende sõnadega tähistada.

Eesti keeles tähistab hele-, tume- ja taevasinist sinine. Sinine on üks neljast esimesest sõnast, kui paluda nimetada nii palju värve kui meenub. Kui emakeel on eesti keel, alustataksegi sageli oma loetelu sõnadega sinine, punane, kollane, roheline, vaheldub sinise ja punase positsioon. See loetelu on universaalne paljudes Euroopa keeltes. Tulemus näitab sinise psühholoogilist esilduvust ehk seda, et värvinimede semantilises väljas on sinine üks esimesi värve, mis inimesele meenub. Psühholoogias tuntud prototüübiteooria seiskohast võib sinist pidada üheks värvi parimaks näiteks, olgu võrdluseks toodud mööblieseme kategoorias laud, tool või diivan ja loomade kategoorias koer või kass. 

Kas sinine on emotsionaalne värv?

Uuringud on näidanud, et kõikidel seostuvad värvid emotsioonidega. Kuid hiljutine uuring, mille Lausanne’i ülikooliga koostöös läbi viisime, näitas, et mida noorem ollakse, seda emotsionaalsem on tema jaoks värv.[12] Vananedes muututakse leplikumaks ja ka emotsionaalsed seosed värvidega ei ole enam nii tugevad. Sellest hoolimata võib väita, et värvide ja emotsioonide seostamine on kultuuriliselt universaalne nähtus. Ainus emotsioonide ja värvide seos, mis jääb kehtima üle elukaare, on punase ja armastuse seos.

Uuringud on näidanud, et eesti kultuuris on sinine valdavalt rahulolu värv, mis seostub vaid positiivsete emotsioonidega: kergendus, imetlus, uhkus. Seetõttu vaatamegi nii raskel kui ka kergemal ajal sinisesse taevasse. Samal ajal ei ole sinine kuigi emotsionaalne värv: imetlus, rahulolu ega kergendus ei ole võrreldes viha, armastuse ja põlgusega kuigi tugevad ega virgutavad (ingl arousing) emotsioonid. Prantsuse ajaloolane Michel Pastoureau on oma raamatus sinisest nimetanud sinist ka taevalikuks ja poeetiliseks värviks2 – vaevalt et need taevalik ja poeetiline meile suuri tundeid tekitavad.

Inglise keelt emakeelena kõnelejale seostub sinine värv ka kurbusega, sest käibel on väljend feeling blue – kurb olema (otsetõlkes ’sinist tundma’). Keelendis feeling blue peegeldub otseselt keele ja mõtlemise vaheline seos, millel põhineb ka keelelise relativismi idee: me tajume mõisteid keele sees paremini kui väljaspool keelt.

Mina ütlen sinine, sina ütled …

Mängime nüüd sellist mängu: mina ütlen sinine ja lugeja mõtleb ja ütleb esimese asja, mis tal sinisega seostub. Sellist mõttemängu nimetatakse sõnaassotsiatsioonide ehk sõnaseoste uurimiseks. Sõnaassotsiatsioone on uuritud alates Carl Jungist ja Sigmund Freudist XX sajandi alguses, ka eesti keele instituudis on koostatud assotsiatsioonisõnastik.[13] Sõnaseoste uurimine aitab keeleteadlastel ja psühholoogidel aru saada, kuidas teadmised on organiseeritud, sest see, mis käib omavahel kokku keeles, käib käsikäes ka teadvuses – keel peegeldab mõtlemist, mõtlemine keelt.

Oleme oma uurimisgrupiga värviassotsiatsioone kogunud kolmel korral: 2021. aasta kevadel Tallinna ülikooli erialasid lõimiva õppeaine (ELU) raames koostöös ainet kuulanud tudengitega ning Lausanne’i ülikooli psühholoogidega, kellega koostasime ka assotsiatsioonide tõlgendamiseks vajaliku kategoriseerimissüsteemi. Kuna me ei küsinud ainult sinise assotsiatsioone, vaid 12 eri värvi sõnaseoseid, saab teha üldistusi: keeles kauem kasutusel olnud värvinimedel nagu sinine, roheline ja punane on vastajate vahel suurem kattuvus ja kokkuvõttes sõnaassotsiatsioone vähem kui värvinimedel nagu roosa ja lilla, mis on eesti keelde tulnud alles XX sajandi algupoolel. Looduslikud objektid meenuvad sellistes katsetes inimestele tavaliselt enne tehislikke, kuid see on seletatav: siniseid, rohelisi, punaseid ja kollaseid (looduslikke) objekte leidub meie ümber palju rohkem kui tehislikke. Samuti antakse sinisele palju vähem n-ö individuaalseid sõnaassotsiatsioone, mida nimetab vaid paar vastajat (nt teksapüksid, politsei).

Seega võin ma ilma lugejaid tundmata öelda, et tõenäolisemalt nimetataks taevast, merd, vett, rahu, siniseid silmi ja Eesti lippu märksa sagedamini kui mõnda muud sõna või väljendit. Inimpsüühika on etteaimatav, kuna oleme üles kasvanud samas keskkonnas, rääkides emakeelena sama keelt, milles taeva ja mere värviks on prototüüpselt sinine. Muide, ka eri keelte vahel ei pruugi olla suuri erinevusi, eriti kui võrrelda eesti keelt ja Euroopa keeli, sest meid mõjutab globaalne kultuuri- ja keeleruum. Ka pimedatel on nägijatega sarnased värviassotsiatsioonid.

Sinine tüdrukutele ja roosa poistele või vastupidi?

Üldlevinud värvieelistustega seotud arvamuse kohaselt valitakse väikestele poistele tihti sinist värvi rõivaid, tüdrukutele on aga ette nähtud roosad rõivad jm tekstiilesemed, samuti mänguasjad. Igasuguste soostereotüüpidega seotud eelarvamuste puhul oleks tark olla valvas, sama kehtib ka värvide puhul, sest värvid sisaldavad eri kultuurides hulgaliselt varjatud tähendusi. Ehk aitab siin piilumine ajaloofaktidesse, mille kohaselt sai (hele)sinine värvus poisslaste värvuseks üsna hiljuti. XII sajandist alates on eriti katoliiklikes kultuurides peetud helesinist hoopis neitsi Maarja värviks ja see on olnud naiste ja tüdrukute värv. On leitud ka, et „sinine on õrnem ja hõrgum värv“ kui roosa.[14]

Mõned laste värvieelistusi puudutavad uuringud näitavad, et lapsed valivad oma lemmikvärvideks pigem punase või kollase, s.t erksa värvi, selle asemel et nimetada esimesena peaaegu neutraalset sinist. Hiljutine Lausanne’i ülikoolis läbi viidud laste värvieelistusi puudutav uuring näitas aga, et sinist armastavad nii poisid kui tüdrukud pea võrdselt.[15]

Siniselembus on universaalne

Mitmest uuringust selgub, et sinine on paljude lemmikvärv. Kanname siniseid teksaseid ja riietume tööintervjuudel tumesinisesse, millest on saanud neutraalsuse võrdkuju.

Juba lapsepõlves on küsitud, mis on meie lemmiktoit ja -jook, lemmikmäng, aga ka lemmikvärv. Lemmikvärve on uuritud kahel moel: lastud kirja panna oma lemmikvärv (ehk sõna, mis lemmikvärvile vastab, nt sinine) või valida värvide hulgast oma lemmikvärv; või uuritud inimeste värvieelistusi värvikaartidel, aga ka riietuses, interjööris jm ning seejärel järeldatud midagi lemmikvärvide kohta.

Kui ma koolitustel küsin, mis on lemmikvärv, nimetatakse sageli sinist. Kui paluda põhjendada, miks see nii on, ei osata seda seletada. Üks võimalik lahendus võib olla see, et sinine tekitab meis turvatunde, kuna on ilmselgelt väga vana värv: me oleme taevasinasse vaadanud aastatuhandeid.

Tihti kohtame soovitust, et rahulikuks uneks tuleb magamistoa seinad siniseks värvida. Muide, ka haiglates värvitakse seinad tihti siniseks tänu selle seosele rahuga. Kolleegid Lausanne’i ülikoolist on aga tähelepanu pööranud asjaolule, et magades ei näe inimesed üldse värve, sest magades on ju silmad kinni. Kuidas saab siis magamistoa sinine sein rahustavalt mõjuda? Sellistesse soovitustesse tuleks alati suhtuda vaoshoitusega ja magamistoa seinad värvida seda värvi, mida enne magama jäämist vaadata meeldib. Olgu see värv siis kas või sinine.

Mari Uusküla on psühholingvist, Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi lingvistika ja tõlketeaduse dotsent.

---