Kui sa ei ole juba liitunud raamatuklubiga, mida sa oma eluga teed? Raamatuklubisid tekib juurde nagu seeni pärast vihma. Kiire AI-sodi ja pealiskaudsuse ajastul on tegu positiivse nähtusega. Pole tähtis, mis ajendab inimesi omavahel kokku saama ja millegi üle arutlema, peaasi, et seda tehakse. Ja kui mõte analüüsida kümne inimesega näiteks William Goldingu „Kärbeste jumalat“ tekitab soovi aknast alla hüpata, leidub kusagil mõni ringkond, kes loeb parasjagu paaniliselt László Krasznahorkai „Saatana tangot“, et järgmiseks kokkusaamiseks valmis olla. Ilmselt tahetakse raamatuid lugeda, aga sageli vajavad inimesed selleks välist sundi, kuklas tiksuvat tähtaega ja ohtu jääda teiste ees häbisse.

Seega pole ime, et ka ERR on hüpanud raamatuklubide rongile ja eesti raamatu aasta puhul liitnud Mart Juure saatele „Kirjandusministri juures“ erisaate „Presidendi raamatuklubi“. Missugused raamatud president siis lugemiseks ja arutamiseks välja valinud on? Eesti raamatu aasta on saanud hulgaliselt kriitikat selle pärast, et senise promo raskuskese paistab olevat peamiselt vanadel ja tuntud tekstidel, kui ressursse võiks kulutada ka mõne noore vähetuntud autori rahva ette lennutamiseks. „Presidendi raamatuklubi“ 29. jaanuaril eetrisse läinud esimese saate valik – Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ – sobib raamatuaasta kopitanud üriku stereotüübiga peaaegu paroodiavääriliselt hästi. Ka 16. aprillil käsitletud Mati Undi „Sügisball“ on klassika ning vaevalt ühelgi kirjandushuvilisel veel lugemata. Aga ehk on need kaks saadet tänuväärseks õppematerjaliks ja inspiratsiooniks kirjandusõpetajatele.

Õnneks on president või toimetusmeeskond mõistnud, et ainult kirjandusklassika najal kaugele ei sõua, ning rahva ette on toodud ka uuemaid raamatuid, näiteks 19. märtsil Sveta Grigorjeva luulekogu „Frankenstein“ ja 26. veebruaril Urmas Vadi romaan „Kuu teine pool“ (mõlemad teosed on ilmunud 2023. aastal). Vadi „Kuu teine pool“ on küll suure­pärane, kuid vaieldamatu menukina täiendavat tutvustamist ei vaja. Sellegipoolest võib Undi või Vadi raamatut juba lugenud vaatajalgi olla huvitav saate­külalistega kaasa mõelda – vähemalt on raamat loetud või sellest kuuldud.

Grigorjeva luulekogu valimist positsioneeritakse saates üllatusmomendina: te ei usu, et president ka niisugust alternatiivset kirjandust loeb! Grigorjeva tõepoolest erineb saate esimese hooaja teiste raamatute autoritest juba ainuüksi oma soo, päritolu ja vanuse, lisaks ka luule kirjutamise poolest. Samal ajal on muude tunnustuste kõrval tegu Jaan Krossi kirjandusauhinna võitja ja nüüd ka Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja auhinna laureaadiga, kes on siiski tähtis osa üldtunnustatud establishment’ist. Grigorjeva on nimi, keda teatakse ka väljas­pool kirjandusringkondi, mitte mõni mässumeelne ja ootamatu valik. Oleks siis vähemasti tema artiklikogu „Kliitor on anarhist“ arutlemiseks välja valitud! Tõsi, võimalikku meediatormi poleks vist vaja olnud kellelgi peale mõne opositsioonipoliitiku.

Teise hooaja septembris eetrisse jõudnud avaosa keskmesse oli valitud mitteilukirjandus: Maarja Unduski raamat „Ellen Niit. Heleda mõtte laast“ (2022). Ka see raamat on pigem turvaline valik. Kes siis Ellen Niitu ei tea? Sugeneb mõte, et näiteks Toomas Hendrik Ilvese ajal võinuks raamatuklubi valik olla märksa põnevam, kuid ega saate mõte olegi televaataja veenmine, et Alar Karis on cool või keegi teine kui tema ise. Diskussioonides hoiab Karis tahapoole ning mis sellest ikka, peamine arutelu käib Mart Juure juhtimisel saatesse kutsutud kirjaniku ja n-ö väliseksperdi vahel. Ekspertide valik on lai – Saara Liis Jõerannast Taavi Teplenkovini. Mati Unti ja Kreutzwaldi pole muidugi erinevalt Jüri Vilmsist välja kaevama asutud ning nende teoseid arutades on saatediivanile kutsutud kaks külalist.

Saate meeleolu erineb suurel määral sõltuvalt sellest, kas autor on stuudios kohal või mitte. Kreutzwaldi täpseid mõtteid saab vaid oletada, seevastu kui näiteks Vadi võib oma kirjutamisprotsessi detailselt selgitada. Kodustes raamatuklubides tavaliselt niisugust luksust pole, et autor ise tuleb raamatu üle arutlema, ning mõistagi võib tema kohalolu mõjutada seda, mida julgeb raamatuklubis osaleja teose kohta öelda. Autori saates osalemine annab sellele pigem juurde, kuigi triivib raamatuklubi kontseptsioonist kaugemale. Samuti välistab „Presidendi raamatuklubi“ meelelahutuslik ja kergelt hariduslik formaat nagunii selle, et keegi saates loetu kohta kriitilisi mõtteid avaldaks.

Ma ei ole seni maininud veel peamist: „Presidendi raamatuklubi“ on äärmiselt nunnu saade. Nunnufaktori tagab stuudioukse avamine tegutsevatele raamatuklubidele, mis ei koosne tuntud kultuuritegelastest, vaid lugemishimulistest inimestest. Juba ainuüksi lugemisklubi liikmetele kindlasti pikaks ajaks meeldejääva võimaluse andmise poolest on saade tegemist väärt. Eriti säravana on meelde jäänud üks Swedbanki töötajate lugemisklubisse kuuluv naine, kes tsiteerib Grigorjeva luuletustest inspireerituna USA drag queen’i RuPauli. Alar Karis teab nüüd, kes on RuPaul! See on maksu­maksja raha kulutamine, mis seda ka väärt on (ma ei tee nalja).

Kellele siis raamatuklubi saateid tehakse? Ilmselt mitte eeskätt neile, kelle lugemislaual on juba kirjandusajakirjad Looming ja Värske Rõhk ning kes hoiavad end noorte autorite tegemistega aktiivselt kursis. Kahtlemata on ka kirjandusminister Mart Juur värske kirjandusega väga hästi kursis. Tema saadete püsipublikule kindlasti meeldivad „Presidendi raamatuklubi“ erisaated, mis pakuvad vaatajale vähemalt fantaasiat, et temagi võib maanduda pehmel telediivanil ning arutleda oma ala tipptegijatega. Piisab ainult raamatu avamisest.

Mida enam arutatakse aga „Presidendi raamatuklubis“ klassikute teoseid, seda igavam on kahjuks saade. Seega jääb üle soovida tegijatele uusi ja ootamatuid mõtteid – küll vaataja pelgalt Juure ja Karise pärast ka vähem tuntud autori raamatule pühendatud saate ära vaatab. Ja kuigi tegu pole sugugi tundmatu nimega, on 15. oktoobri saate keskmes olev Elo Viidingu novellikogu „Suurte hingede kannul“ ehk seni kõige põnevam valik. Äkki Karis ikka on cool?