Läbi aegade on loodud emadest ilusaid laule ja kirjutatud luuletusi. Muidugi! Lydia Koidula „Ema süda“ algab sõnadega, mida minu küla tädikesed kord kõik peast laulda oskasid: „Üks paigake siin ilmas on, / kus varjul truudus, arm ja õnn; / kõik, mis nii harv siin ilma peal, / on pelgupaiga leidnud seal.“ Seda laulu lauldi alati ka emade matustel.
Aga emalaulud ei kuulu sugugi ainult minevikku. Kas või 2025. aasta Eurovisioni lauluvõistlusel esindas Prantsusmaad Louane’i „Maman“, kus lauljatar jutustab kaunis muusikalises vormis väga isiklikku lugu: tema ema on hiljuti surnud ning ta ei tea veel, kuidas oma kaotusvaluga toime tulla või kas see üldse on võimalik. Midagi sellesarnast teeb Vahur Pähnapuugi oma 2024. aastal välja antud romaanis „Siis jääb ka päevatõus“. Omamoodi on seegi teos armastuskiri emale, keda enam ei ole. Ühtlasi kannustab autorit soov panna „elavate sõnadega kirja“ ema lugu. Ja elavaks see lugu saab!
Romaan algab 1979. aastaga, kui ema nelja-aastase poisikese Raadi aiandi peenarde vahelt tööhobuse selga tõstab, ja lõpeb 2023. aasta kevadel, varsti pärast ema surma. Nende neljakümne kolme aasta sisse jääb aga oi-kui-palju, kuigi inimelu tundub lõpuks lühike ja kiirelt mööduv.
Teos on hästi komponeeritud, koosnedes kümnest peatükist, mis kõik avavad mingil moel minajutustaja ema elu eri tahke. Ühtlasi on see ka minajutustaja lapsepõlve lugu, räägib Tartu külje all Raadil asunud aiandussovhoosist ja selle töölistest. Lugeja tutvub nii minajutustaja ema kui ka ema otsese ülemuse proua Taubega, vanapoisist autojuhi Reinu ja agronoom Lembituga. Lisaks veel liikuvam „kontingent“, nagu tollal öeldi: juhutöölised, päevilised, „turuvarblased“, keda koristustööde hooajal igal hommikul linnast kohale veetakse. Linn seostub tehaste ja vabrikutega, juuksurisalongide ja kingsepatöökodadega. Tänapäeval käiakse ju enamasti maalt linna tööle, mitte vastupidi, „Päevatõusus“ käiakse aga linnast maale, Sootaga aiandussovhoosi põldudele. Oma linnakorterist käib samamoodi maatööl ka minajutustaja ema. Kevadest sügiseni küürutab ta kannatlikult peenarde ja põõsaste vahel, küll lõikab rabarberivarsi (ikka tonnide viisi!), küll korjab maasikaid, küll sõstraid (samuti tonnide kaupa), kõik see toodang läheb kas otse linna müügile või sealsamas kõrval asuvasse konservitehasesse.
Kogu niisugune majandusmudel on nüüd juba unustatud ja eksootiline. Pigem meenutab see mõisaaega kui tänapäeva põllumajandustootmist. Töövägi on suur ja kirju, töötajate üle valvavad kubjastena põllubrigadirid, nende üle mõisavalitsejana osakonnajuhataja ja kusagil kabinetis istub ka mõisnik-direktor. Mõisaajast eristab tööd Raadi aiandis aga see suhteline heaolu, mida need XX sajandi teise poole „moonakad“ oma töö eest endale lubada võivad. Hoolsa marjakorjajana (oma nobeduse ja kannatlikkusega paistab ta teiste seas silma) suudab see ema-kangelane (nii kirjanduslikus kui ka elulises mõttes!) lihttööga oma pere ära majandada, pojad suureks kasvatada, ilma et need peaksid tõsist kitsikust või puudust tundma. Veel üks eksootiline aspekt tänapäeva lugejale: see on majanduslikult egalitaarne ja lõpuks nii vähenõudlik maailm. Töö riigiaiandis näib ometi olevat kergem kui tänapäeva efektiivsusnõudele allutatud marjataludes. Maasikakorjamisvankreid, neid pealtnäha humaanseid (lamav töö ju!), aga tegelikult põrguliku sunni ja rütmi masinaid pole veel leiutatud, või kui on (Ameerikas?), siis pole sotsialistlik põllumajandus neid veel juurutada jõudnud. Töö, mida ema „Päevatõusus“ nurisemata teeb, pole küll kerge, aga ei tundu ka ülearu raske. Lapsedki löövad seal kaasa, nagu tol ajal kombeks oli.
Muidugi tuleb arvestada, et tegemist on lapsepõlvemälestusega, aianditöö seostub seal pigem suvevaheaja rõõmude kui argielu raskustega. Kõiki neid põllutöid ja mälestusi emast katab raamatus enamasti helge suvine sinitaevas (kontrastiks punased maasika- ja sõstrakuhilad), pildid ja stseenid selle all on tihti edasi antud nii eredalt, et tahaks kohe sinna vaatama minna, kah oma suus seda suvist marjamaitset tunda, aga siis tuleb meelde, et kõike seda pole enam olemas. Pole jutustaja ema, pole kogu seda maailma, see kõik on kadunud kättesaamatusse. „Päevatõus“ on ikkagi leinaraamat. Korraks äratatakse see kõik veel ellu, mitte küll tõeliselt, aga sõnades, et sellega siis lõplikult hüvasti jätta. Naeratus läbi pisarate.
Mineviku elluäratamine ei piirdu teoses vaid kadunud Raadi aiandiga – kirjeldatakse ka omaaegset linna, teoses vuravad veel ringi Moskvitšid ja Volgad, Tartu on vana, hall, vaene, Vene-aegne. Kirjeldatakse tube, elamuid, päevi, lapsepõlveaastaid ja katsutakse sukelduda ka aega enne ennast, ema Värska kandi lapsepõlve, päritollu, elukäiku. Ema ongi kogu selle ajajutustuse keskpunkt, tähenduseandja. Tema kuju annab raamatule selle intensiivsuse ja neis peatükkides, kus temast vähem juttu on, see intensiivsus ka nagu lahtub veidi. Raamatut kannab ikkagi üks peamine eesmärk: anda sõna ja hääl kadunud emale ning tema kadunud, juba veidrale maailmale. Näidata, et temagi oli kõigest hoolimata – õnnelik!
Tänapäeval on need Raadi viljakad põllud täis ehitatud ilusaid ja vähem ilusaid majakarpe, mille aedades surisevad mururobotid. 1980ndatel laiutas seal kõrge okastraataed, mis lahutas selle maailma tollele ajale nii iseloomulikult kaheks: ühel pool traati olid suured kapsa-, kurgi- ja maasikapõllud, kus töötasid enamasti naised, teisel pool aga kasarmud, sõdurid ja pommituslennukid, mis sageli unnates üle maasikapõldude lendasid. Traataias olid augud ja sõdurid kippusid läbi nende aiandisse marjavargile, nende (ja samuti linnast tulnud „huviliste“) peletamiseks oli palgatud valvur. Need paralleelmaailmad kuulusid siiski ühte süsteemi ja said kuidagimoodi koos eksisteeritud. Too aiatagune, militaarne, kõmises hirmutavana selle teise, idüllilise, marjamaitselise kohal. Kuid ometi, miski nagu varjas ja kaitses.
„Jah, Raadi oli hea aeg ja ruum. Usun, et olime seal kui varju all“ (lk 202). Nii paradoksaalne kui see ka pole, aga seal Raadi taeva all, kus sõjalennukid üle rohivate naiste upakil tagumike lendasid, tuntakse end kindlalt, nagu kataks seda taevast ilmatu suur võrk või kuppel. Mis see on? Ema lähedus? Tema kindel, vankumatu, alatine kohalolek. Kas nii kindlaid inimesi ongi enam olemas? Loodame, et ikka on. Vähemalt emade seas.
