Mihkel Mutt, Tartu tuld toomas. Linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel. Toimetanud Katrin Raid. Kujundanud Tiina Tammetalu. Fabian, 2025. 254 lk.

Tuleb alustada sellest, et mõned aastad tagasi ilmus Mihkel Mutt järsku Tartusse: sõitis koloniaalriietuses jalgrattaga ringi, peatus vahel kuskil kõrtsi juures ja kiikas huvi pärast sisse, esines raamatukogus pensionäridele (soovitas neile võrdlemisi ebaharilikke ja ohtlikke võõrkeelseid teoseid) ning tema wikmanlikku kuju võis lõpuks kohata isegi kuskil linnapea vastuvõtul keset kohalikke karvaseid ja sulelisi.

Võib arvata, et mitmedki nüüdse Tartu olukorrad ja tegelased olid Mutile alguses tundmatud. Mäletan, et jälgisin Muti Undi-raamatu esitlusel viimseni rahvast täis väikeses Vanemuises, kuidas üks naisveidrik sõi järjest ära kõik koogid mitmekorruseliselt aluselt, mis oli asetatud kõnet pidava rahvakirjaniku selja taha! Muti nüüdne Tartu-raamat laseb aga arvata, et renessansliku inimesena, kes teab peast nii Shakespeare’i „Macbethi“ kui ka rahvalikku laulu Antsust kui saunamehest, õppis ta uuemaid tartulikke olusid ja tüpaaže tundma vägagi ruttu. Vaevalt ta enam nüüd uhket koogipüramiidi niimoodi enda selja taha kiirrüüstamiseks välja paneks (teoses analüüsib ta muu hulgas juba filosoofiliselt Tartu kurikuulsat Toiduklubi).

Kes on teose sihtrühm?

Meie ees on ilmselt üks kõige paremaid raamatuid, kus Tartu mentaalsuse ajalugu ja kaasaega eales uurida võetud. Ometi pakun, et teose kitsam sihtrühm on eelkõige inimesed, kes on Tartust põgenenud või kunagi mujalt siia tulnud, sest terava pilguga Mutt, kes järgib deviisi „asjadel tuleb hoolikalt vahet teha“ (lk 57), koorib linna jõudumööda võrdlemisi tabavalt alasti. Isegi kui esmapilgul jääb mulje, et jutt liigub justkui vaid süütutel arhitektuuriradadel. Ei usu eriti, et oma mullis elav linlane tahaks lugeda Tartu kui traumalinna kohta (seda on tõesti palju hävitatud), kuigi see on ilmselgelt jälle aktuaalne, sest Vene piirini on siit väga vähe maad ja vähemalt üks kaitseväe juhataja on juba Põlvat nimetanud Eesti Butšaks.

Samal ajal Mutt ka armastab Tartut. Ta seisab nagu kapten Charles Ryder Evelyn Waugh’ romaanis „Tagasi Brides­headi“ keset kõiki neid taevaseid ja maised mälestusi ning kristalliseerib pidevast hävingust välja hoopis midagi väärtuslikku, aadellikku: „Sest kunagi on ometi midagi oldud – midagi tõelist. Ja veel üsna hiljuti. Tartu ei ole oma aadlipabereid ostnud. Mis läinud, seda tagasi ei too – samal kujul mitte. Pole vaja kibestumist ega isegi nostalgiat. Ajalugu läheb edasi, selle kiik käib üles ja alla. Keegi vist ei kujutle, mis on Eesti saja aasta pärast. Seni aga – seisus kohustab“ (lk 24-25).

Aga veel üks näide sihtrühma kohta. Missugune tartlane tahaks tunnistada, et tema kodulinn vaevleb peaaegu igaveses identiteedikriisis? „[Tartu] on ülikoolilinn ja samas ka nn teine linn, ja need kaks ei tarvitse alati kokku sobida. Puhtalt ülikoolilinnana oleks ta ehk õnnelik, sest teaks, mis või kes ta on. Aga kuna ta tunneb endal ka rahvuslikku ja koguni riiklikku missiooni, siis ta rähkleb ja on rahulolematu. Sellest tema probleemsuski, sellest tema võlugi“ (lk 33).

Tõesti, näiteks igale sündinud tallinlasele (ka mulle) on harjumatu ülikooli nii suur kohalolu ühes linnas. Normaalne inimene lõpetab ju ülikooli ära, siirdub tööle ja kõik ülikooliga seotu vajub vaikselt kuskile kaugele. Ent Tartus nii ei ole! Siin on kõik kõrtsid täis elus takerdunud järeldoktoreid ja mingeid kaasprofessoreid, kes ostavad pärast loengut kümme liitrist õlut või siis topivad turul portfelli seajala! Paljud neist on ka omavahel abielus või armusuhetes olnud, siin on kuulsaid akadeemilisi playboy’sid (ühe mu sõbra Peterburi aadlitaustaga vanaisa kasutas niisuguste kohta toredat väljendit ловелас), nii et lõpuks on päris tabav Janika Kronbergile (küsimärgiga) omistatud lause, mida Mutt tsiteerib: „Tartus on rohkem suhteid kui inimesi“ (lk 93). Tallinnas ei pane keegi mingeid ülikoole ju tähelegi. Tehnikaülikool asub kuskil perifeersel Mustamäel ja Tallinna ülikool on kustutanud oma brändist enam-vähem kogu seotuse kunagise pedagoogilist laadi instituudiga.

Mutt on enamasti vältinud teravusi, aga pöördub teatud lemmikteemade juurde raamatus korduvalt tagasi. Näiteks väljakutest rääkides võtab ta uuesti jutuks Tartu palge määravad tudengid, tõdedes, et Tallinnas suruvad turistid tudengid „pildilt välja“ (lk 111). Lisan siia turistide kõrvale Tallinnas kui sadamalinnas eriti Nõukogude ajal ilma teinud meremehed, kes käitusid tõeliste maata baronettidena: ostsid asju eripoodidest ja välismaalt, laiasid restoranides jne. Tallinn ja Tartu on tõesti alati olnud väga erinevad.

Tartu ja seisused

Tabav on ka Muti jutt Tartu seisustest ja hierarhiatest, millele ta läheneb linnaosade kõrvutamise ja kujunemisloo kaudu, võrreldes Annelinna ja Tähtveret ning Lasnamäed ja Nõmmet, kuid analüüsides tähelepanelikult ka moodsamaid nähtusi, nagu näiteks Kalamaja ja Supilinna keskklassistamine (lk 53). Võib ju mõelda, et mis siin väikses Tartus ikka nüüd nii väga eristuda on, aga tuleb välja, et asi on otse vastupidi: vanasti olnud käibel isegi väljend „all-linna minema“ (lk 41). See on esiotsa ootamatu ja tuletab meelde Gustav Meyrinki bestselleri „Volbriöö“ kõrgaadlikest tegelaste dialooge üleval Hradčanyl: „„Mina pole elu sees veel kordagi Prahas käind,“ seletas krahvinna Zahradka vabisedes. „Ei tule mõttesegi! Sinna, kus nad mu esivanemad keset Staré Městot hukkasid!““¹

Raamatus uuesti seisuste teema juurde tagasi tulles on Mutt juba veidi halastamatum: „Kuna Tartu on vaesem ja tal on vähem reaalset võimu, siis on „seisusetunnetus“ (nii palju kui seda maarahva juures üldse olla saab) siin teravam kui Tallinnas (nii on see tihti, kui enesetunnetus on peamine, mis kellelegi jäänud)“ (lk 174-175).

Mutt sedastab ka, et Tartu kui vana vaimukants ongi „teatavas mõttes aadlik“ (lk 177), ning toob näiteid paljude kultuuritegelaste, kirjanike, dissidentide jne kohta. Pean ütlema, et Tartu kunagist inimnäolist sotsialismi ei oska ma siiski kuidagi hinnata ja kiidan pigem neid, kes laulsid samal ajal laule metsavendadest. Kuna olen saanud range koduse kasvatuse ja kindla maailmavaate juba lapsepõlves (üks vanaisa oli Saksa, teine Vene sõjaväes), siis võpatan ebameeldivalt siiani, kui kuulen kuskil „Tartu marssi“ …

Huvitav on aga, et Mutt rahvuslasena ei puuduta peaaegu üldse oma Tartu-raamatus baltisakslasi ega korporante. Kui Tartus üldse midagi aadellikku on, siis on need üliõpilaskorporatsioonid oma losside ja viguritega, mis pööblile on läbi aegade arusaamatuks jäänud ja selle vihalegi ajanud! See on üks asi, mis defineerib Tartu. Vaatamata paljude korporatsioonide esindatusele ka Tallinnas pole seal tekkinud nii tähelepanuväärseid üliõpilastraditsioone kui Tartus, näiteks maiöö tähistamine uhke rongkäigu ja avatud konventidega, ehkki on tehtud mitmeid sümpaatseid katseid, kas või maikuu frühschoppen Tallinna vanalinnas. Raamatu lõpus esitab Mutt ka oma nägemuse ühest õigest maiööst, kus on mõnede ajalooliste tegelaste ja Jörpa kõrval põhitegijateks kirjanikud. See on muidugi sümpaatne, aga kahjuks ideaalpilt: kirjanikud praegu Tartus kindlasti ei prevaleeri, vähemalt mitte need, kes elus. Nõnda on Mutt vägagi targalt võtnud oma põhikaaslaseks pikkadel jalutus- ja rattakäikudel hoopis Oskar Lutsu. Tõeliselt rudolftobias­liku Walpurgi burleski² kombel ulatab seesama rahvakirjanik Luts teose lõpus Muti maifantaasias käe ka kunagise Humala legendaarsele šveitserile Marienburgerile (lk 238)! See käevõte on Mutil küll ülimalt geniaalne! Niisuguseid eredaid elektrisähvatusi on Muti käesolevas aadli­matriklis kiiduväärselt ohtralt!

Tore on targutada

Kogu teravmeelsest analüüsist hoolimata on Muti raamat muidugi eelkõige ülemlaul ühele hinge läinud linnale. Eriti meeldivad Mutile turg ja turuhoone koos notsuskulptuuriga. Notsuga peetakse raamatus ka pikki vestlusi. Humoorikad on peale loomadega kõnelemise ka Muti sooritatud inimvaatlused turuhoones. Ta uurib nagu Andrus Kiviräha följetonitegelane professor Kott maarahvast ja kutsub seda „Eesti-laksu“ saamiseks: „Ja kui käisin vanemaid vaatamas, nägin bussi astudes sageli teatud kindlaid näotüüpe, mis erinesid Põhja-Eesti omadest“ (lk 37). Need on huvitavad arutlused ja tänapäeval võrdlemisi haruldased, niisuguseid asju vist ei ole enam teaduses viisakas uurida, aga Mutt on siin nagu mõni eraõpetlane, kes on pärismaalaste juurde sattunud ja teeb lihtsalt paar tähelepanekut. Turuhoones seikleva Muti uuringud kulgevad pigem deviisi all „tore on targutada“ (lk 133). Üldiselt üritabki ta kõike suhtuda alati pigem leebelt ja mõistvalt.

On siiski mõningad nähtused, mis Mutile Tartus ei meeldi ja mille juurde ta raamatu jooksul ikka ja jälle naaseb. Eelkõige on see liigagi palju kajastamist leidnud „elurikkus“, mis tema meelest Vanemuise teatri ette ei sobi (lk 139), või kohvik Werner, milles pole enam midagi endistest aegadest. Seejuures kasvab ka kõige kriitilisemast suhtumisest Muti puhul välja ikkagi kuhugi palju kaugemale ulatuv valgustav arutlus. Kogudes julgust sisenemaks Aparaaditehasesse, arutleb ta näiteks vägagi loogiliselt: „Sama lugu on pealinnas: oli Kultuurikatel ja Kultuurikilomeeter, oli kultuuri­inkubaator Baltikas, mingi keskus oli endises Standardis (Kamahouse’i küljes), siis tuli Telliskivi loomelinnak, nüüd veel Paavli Kultuurivabrik jne. On karta, et säärane küllus devalveerib ja arusaamine loomingust ongi vist muutumas. Ma ei taha loomingut üleliia müstifitseerida, aga kunstis on siiski ka midagi erandlikku ja koguni imesarnast, mis ei ole ega peagi olema aktiivses mõttes (ise tegemisena) kõikidele kättesaadav“ (lk 137).

Mutt saab muidugi väga hästi aru, et ajad muutuvad. Rahvast ei jätku ja lokaalid on tühjad: mõnel pool istub lauas „nõudepesija ühes baarmeniga, et simuleerida mingisugustki tegevust selles lokaalis“ (lk 154). Ma ei tea, millist praegust lokaali Mutt silmas peab, aga minevikust on mul endal samasugune kogemus toonasest restoranist Volga, kus kord võrdlemisi tühjal tantsuõhtul saatsin mingitele daamidele lauda šampanja (vabandust, šampuse!) ja neid hiljem tantsule kutsudes sain aru, et tegu on sama asutuse raamatupidajatega …

Kardan, et nii muheda ja targa teosega nagu Muti Tartu-raamat ei olekski keegi teine praegustest eesti kirjanikest hakkama saanud. Kes on pimestatud mingist labasest ja plakatlikust ideoloogiast, kes tegeleb lõputult oma valu ja traumade müügiga jne. Vähe on neid, kes kuulevad veel praegu Notsu ja Lutsu häält, ning veel vähem neid, kes märkavad maarahvast või huvitavaid veidrikke endi ümber (ka mind ennast käsitleb Mutt vägagi mõistvalt peatükis „Veidrike järelkasvu probleemist“). Mis peaasi: Mutt üritab mõista inimese elu nii vertikaalis (vaimurüütlina) kui ka horisontaalis (kas või joodikuna). Tallinnast igatahes sellist lutsulikku raamatut kirjutatud siiani veel ei ole.

Õnneks Tartu veel vastandub pealinnale, tegeleb rahulikult oma asjadega: „[Lammutustöökojast] natuke edasi jalakäijate pingil, aga ka eemal puude vilus võib teinekord soojemal ajal näha mehepoegi, kes leiavad Sarviku õlles ja Laua Viinas aseainet nädalalõppudele Kim Kardashiani seltsis, ümbermaailma­reisile ja müstilisele ekstaasile, poeesiale ja safarile Keenias ning üldse kõigele-kõigele“ (lk 140).